Kasutajainfo

Raul Sulbi

08.10.1977–

  • Eesti

Teosed

· Charles Stross ·

The Family Trade

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Pereäri»
Tallinn «Varrak» 2013

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Esiteks on selles loos täiesti äratuntav Zelazny fiiling, ning teda nimetab antud juhul mõjutajana ka autor ise. Ei, see pole Amberi kahvatum jäljendus nagu Betancourtil, vaid midagi hoopis muud, aga siiski on selles ka midagi Amberist. Muuhulgas formaat, mis telliste ajastul mõjub värskendavalt. No ei pea ju romaan alati 700 lehekülge olema. Teine žanrisisene seos tundub pigem paroodiana. Inetu pardipoja muinasjutt on viimasel ajal ju järjest populaarsem, ikka rohkem leiab romaane lapsukestest, kes tunnevad end erilistena ja siis muidugi osutuvadki kellekski teiseks: võluriks, haldjaks, vampiiriks või lihtsalt Universumi Päästjaks.

Antud juhul saab oma teistsugusest päritolust teada üle-kolmekümnene terava mõistusega naisterahvas. Kes oskab enda ees järsku avanenud paralleelmaailma suhtuda piisava kriitilisusega. Teatud kahtlused muidugi tekivad, kui vastleitud sugulased ulatavad pangakaardi soovitusega kahe miljoni dollari piiri esimestel nädalatel mitte ületada... Nojah, ning sellest on muidugi ka küllaltki palju mõeldud ja kirjutatud, mida siis peale võiks hakata, kui sattuda kaasaegsete teadmistega keskaegsesse maailma.

Stross ei oleks Stross, kui puuduksid naljakad detailid. Sest teiselt poolt vaadates: kuuleb öisel metsateel patrulliv helkivas soomusrüüs rüütel metsast imelikku krabinat. Annab rüütel ratsule kannuseid, haarab sadulakaarelt M16 ja avab tule. Hiljem leitakse metsast kulunud kontoritool ja roosad karvased toatuhvlid. Keskaegse maailma jaoks on see ilmselgelt ärevakstegev märk.

Kuna kirjeldatud tegevus areneb umbes kahe nädala jooksul, siis areneb mõni suhe ehk liiga kiiresti. Ja paaris kohas kukub tempo ehk paari liigse lõigu jagu ära. Kokkuvõttes siiski nauditav lugemiselamus. Mis muud, kui järgesid otsima.

Teksti loeti inglise keeles

On nauditav lugemiselamus jah. Stross tundub igatpidi üks tõusev täht olema.

Raamatu enda kohta pole MK arvamusele palju lisada. Ega see lugu nüüd tõsiseltvõetav küll ei ole, ikka nii pila piiri peal. Samas oli terve loo peale vaid paar kohta, millest tundus, et need oleksid võinud ka olemata olla. Igatahes on selle esimese osa lõpuks pigem vaid jõujooned maha joonistatud ja mina hakkan kah kohe teise osaga peale...

Teksti loeti inglise keeles

2004. aastal nägi ilmavalgust Charles Strossi siinkirjutaja meelest põnevaima ja samas asjatult alahinnatuima sarja esikteos, kui Ameerika Ühendriikides kirjastuse Tor vahendusel ilmus nn Printskaupmeeste tsüklit alustanud romaan «Perekondlik kaubandus» (The Family Trade). Sellele järgnesid «Peidus perekond» (The Hidden Family; 2005), «Korporatiivne klann» (The Clan Corporate; 2006), «Kaupmeeste sõda» (The Merchants’ War; 2007), «Revolutsiooniäri» (The Revolution Business; 2009) ning «Lippude vahetus» (The Trade of Queens; 2010).

Printskaupmeeste tsükkel, mida on võrreldud Roger Zelazny Amberi kroonikatega, jutustab loo ajakirjanik Miriam Becksteinist, kes avastab endas võime rännata paralleelmaailmade vahel. Selleks peab ta keskendunult vaatama oma kadunud ema asjade hulgast leitud salapärase mustriga kaunistatud medaljoni. Nimelt saab Miriam oma kasuemalt kingakarbi koos oma ammu hukkunud pärisema asjadega ning avastab tema asjade seast keldiliku mustriga medaljoni.

Just töölt arvutiajakirjast miski korporatiivse sahkermahkeri avastamise tõttu vallandatud Miriam jääb mustrit silmitsema ning satub tänapäeva Bostonist paralleelmaailma, mis asub sealsamas Ameerika idarannikul ja on üsna varauusaegsel tasemel. Eksisteerivad lossid, vaesem maarahvas elab viletsais osimikuis ja kõik see on justkui kuskil 16. sajandi ühiskonna tasemel, kuni talle metsas peale sattunud ratsanik asub Miriamit automaadist tulistama...

Selgub, et tema ema oli sealt maailmast pealesunnitud abielu eest pagenud aadlidaam ning Miriam ise kuulub klanni, mille liikmed on kohaliku kõrgaadli esindajad, nende mehitatud on ka sealse kuningriigi salapolitsei. Üldse tegutsevad maailmade vahel rännata suutvad klanniliikmed maffiaperekonna kombel, klanniliikmed saavad hariduse meie maailma eliitülikoolides. Klanni mõju sealses kuningriigis ongi saavutatud läbi maailmade vahel rändamise võime.

Nimelt toovad nad meie maailmast sinna varauusaega erinevaid luksuskaupu, aga ka tulirelvi, kõik klanniliikmete lossid on gobeläänide varjus tegelikult väga high-tech turvasüsteemidega varustatud jne. Umbes kolme sajandi eest avastatud maailmade vahel rändamise võime on neil võimaldanud selle aja jooksul meie maailmas kaunis jõukaks ja varauusaegses maailmas kaunis mõjukaks saada. Oma maailma kaudu veavad nad tänapäeva USAsse sisse kohvrite kaupa heroiini, millega muidu piiril probleeme võiks tekkida - sellest siis rikkused.

Mitte ilmaaegu ei võrrelda seda tsüklit Amberi kroonikatega, neid ühendab teatav kergemeelne ja kergekäeline ning mänguline maailma vahel reisimine ja nende maailmade muutmine, mitme põlvkonna taha minevikku ulatuvad keerukad perekondlikud sugulussuhted ja intriigid, kuid samas on Charles Strossi Printskaupmeeste sari selgelt 21. sajandi esimese kümnendi meelelahutus, tegelased on moodsad inimesed ja maadlevad tänapäevaste probleemidega tänapäevasel viisil.

Printskaupmeeste tsükkel on jällegi näide loova kirjutamise ja kirjastamispoliitika kokkupõrkest: nimelt on sarja esimesed kaks romaani tegelikult kirjutatud ühe tervikuna, mille nad süžeearengult ja komponeeringu terviklikkuselt jätkuvalt moodustavad. Sarja järgmistes osades on kirjanik seda nüanssi veidi lihvinud ning väita, et tegu oleks kolme romaaniga, mis on kuues köites välja antud, poleks enam päris korrektne. Kuigi tegelikult on see kõik üks pikk lugu nagu Zelazny Amberi kroonikadki. Stross on juba teatanud, et kuigi osad 1-6 moodustavad enamvähem valmis terviku, on tal juba mõttes ka uus triloogia Printskaupmeeste maailmast.

Üldiselt mulle väga meeldis. Kena ja professionaalselt teostatud asjalik meelelahutus. Läbimõeldud ja intelligentne. Lisaks on David G. Hartwelli toimetatud USA kirjastuse Tor väljaanded Paul Youlli kaanepilditidega suurepärased ja kenaks tervikuks kujundatud.

Teksti loeti inglise keeles

Meeldis kohe päris hästi. Kuigi nagu poolikuks jäi see esimene osa. Kuskilt jäi silma kommentaar, et tegelikult olidki kaks esimest "Printskaupmeeste" sarja osa mõeldud pigem ühe romaanina, mis siis kaheks laiali jagati...

Võta nüüd kinni ja lahterda seda raamatut fantasy`ks või millekski muuks. Ainus maagiline nähtus oli seal see medaljon koos väheste väljavalitute võimega kasutada seda paralleelmaailmade vahel liikumiseks, mille toimimismehhanismile ei pakuta mingit selgitust. Lihtsalt töötab mõne inimese käes. Olgu - võime pärandub edasi geneetiliselt olles retsessiivne omadus/tunnus :)

Peategelane Miriam otsustab, et mida iganes, aga tema narkoparunitest suguvõsa illegaalsele ärile tuleb lõpp peale teha. Keskaegne maailm, millest ta pärineb, väärib päästmist ja... Hea, et ta sealjuures ise eluga pääseb. Kusjuures lugedes tekkib igati loogiline küsimus: kui on olemas juba kaks paralleelmaailma ja medaljonid rändamiseks, siis miks ei võiks maailmasid olla rohkem?

Juttu juba on ülal olnud Zelazny Amberi sarjast kui mõjutajast ja sarnasest lähenemisest jne. Amberi varjud on need paralleelmaailmad. Nimetades neid varjudeks on Zelazny andnud endale õigustuse neid kirjeldada pinnapealselt. Strossi paralleelid on luust-lihast-terasest jmt. koosnevad täieõiguslikud reaalsused. Seetõttu on neid (vähemalt esialgu) laval vähem ja neid kirjeldatakse detailsemalt. Rõõm seegi.

Teksti loeti inglise keeles

Kui ma olek õigesti arusaanud siis plaanis Stross alguses 4x800 leheküljelist raamatut. Lõppes asi aga selliselt, et meisterdas mees valmis 600 lehelise sissejuhatuse ning seegi raiuti lõpuks kaheks eri teoseks. Põhjus miks ma selle fakti kohe esimese asjana esile toon seisneb selles, et kogu raamat mõjus ühe pikaks venitatud sissejuhatusena. Võrreldes antud teost Zelazny Amberiga (jah, sellest võrdlusest on võimatu hoiduda) siis läks vanameistril lugu kohe esimestest lehtedest pauguga käima ja küttis head tempot tagakaaneni välja.

Vürskaupmeestega aga lugu venib ja vindub. Isegi sedavõrd venib, et panin vahepeal raamatu käest ja otsisin tiba erksamat lugemisvara. Esimesed sada lehekülge jutustatakse meile põhimõtteliselt edasi sedasama mis on juba öeldud tagakaanel oleval sisututvustusel – lugeja juba teab, et peategelaseks olev neiu reisib varsti teise maailma, kohtub mingi automaadiga relvastatud rüütliga ja jätab maha enda toasussid. Miks jokutada, võiks juba romaani alustadagi selle stseeniga. Ja kogu see liin tema endise töökohaga? Tundub ausaltöeldes hetkel üsnagi ebavajalik. Võibolla saab see järgnevates raamatutes kütet juurde aga hetkel jäi tiba üleliigseks lihaks.

Olles esimesed sada lehte läbi närinud ning peategelane lõpuks ometi teispoolsuse kuningriiki jõudnud läheb lahti kohalike kommete ja maailma tutvustamine ja üleüldine seanaha vedamine mis pole põrmugi tempokam kui teose esimene pool. Paleeintriigid ja majandusteemalised arutelud pole minu lemmik lugemisteemad. Stross tundub aga eriti viimast sügavalt nautivat (mis paistis välja ka „Accelerando“ esimeses pooles). Põhimõtteliselt on raamatu parimaks ja lahedamaks osaks just viimased 50 lehekülge, kus lõpuks kogunenud pinged kulmineeruvad ja läheb suuremaks püssilaskmiseks ning põgenemiseks.

Võibolla olen ma liiga labastunud maitsega actioni ihaleja ega oska lihtsalt hinnata väärt teost. Hetkel tundub aga esimesest teosest jäänud mulje ajel, et Amberi Corwini sari oli ikkagi parem. Eks võtan varsti ka teise osa kätte ning vaatab kas see mulje jääb püsima ja süveneb või saab pudemeteks löödud.

PS: Olen Raul Sulbi ja Indrek Harglaga täiesti nõus, raamatu kaanepilt on lame ja oleks võidud selle kujundamisel rohkem loomingulisust üles näidata. Paljukirutud Fantaasias vähemalt otsitakse kunstnikke ja lastakse neil pilte maalida. Siin oli tegemist lihtlabase ja primitiivse fotoshopi montaažiga.

PPS: Vürstkaupmeeste nime tõlge on ka tiba ebaõnnestunud. Miskipärast kipub keel pidevalt seda nime VÜRTS kaupmeesteks hääldama (Ilmselt liiga palju Düüni lugemist). Ka käesolevas kirjatükis tegin korra seda viga (märkasin õnneks küll kohe ja parandasin ää). Printskaupmehed oleks ehk pisut selgem olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Pikk jutt ja s.... jutt. 200 esimest lehekülge oleks võinud vabalt olemata olla, saanuks tublisti tahedam tükk. Nüüd aga sai vedel...
Teksti loeti eesti keeles

Tervikromaanina on seda raske hinnata, see raamat on pigem „Printskaupmeeste“ saaga proloog ja veel selline, mis nagu üsna ebaloogilise koha peal katkeb. Strossi stiili ja huumorimeelt on tõlke põhjal samuti keeruline hinnata. Ja kui veel eestikeelsest reliisist rääkida, siis et kaanekujundus on nii masendavalt sitt, et suutiski tõhusalt 6-osalise sarja eesti keeles 3 peale taandada (3. osa upgrade enam kuigivõrd ei aidanud). Ka kaanetekst ei ütle juhuslikust huvilisest ostjale suurt midagi, et mis raamat see selline on.

Stross on võtnud siin (nähtavasti juba 2000-ndate alguses juba üleekspluateeritud) fantasy põhiskeemi, et keegi juhuslik tegelane saab teada oma võluvõimetest ja ettemääratud saatusest kusagil teises maailmas. Zelazny Amber on ka muidugi selgelt tekstis olemas. Peamine vahe Zelazny ja Strossi vahel on lähenemises dialoogide kirjutamisele... samuti on Zelazny tegelased kuidagi traagilisemad ja reljeefsemad.

Ma pean ütlema, et alguses olin ma üsna tige, kui peategelaseks oli majandusajakirjanik. Ja veel selline kiibits, urgitseja ja kitupunn. Majandusajakirjanikust tegelasele on üsna lootuseteu kaasa elada – miks peaks üks normaalne inimene tegelema sellise tühise kõntsaga? Aga olgu, autor põhjendab selle edasipidi ju kenasti ära, Miriami teadmised (eeldades, et majandusvaldkonnas on sellised asjad olemas) võimaldavad tal teises universumis hakata oma plaane ellu viima. Ka Miriami asend loos on hästi paigas – ta peab tegutsema, sest passiivsus on talle hukatuslik, nii meie maailmas kui seal teisel pool. Ta on tegelane, kelle vana elu kaob, tema enda arvamust oma saatuse kohta ei küsita ning ta peab hakkama välja rabelema.

Romaani esimesed 2/3 meeldisid mulle rohkem, seal tegelased arutasid rohkem asju, viimases kolmandikus tuli rohkem madinat, mida on üldiselt tüütum lugeda. Kui Miriami uued õuedaamid mängu tulid, siis süžee jäi ka kuidagi väga paigale. Naisterahvatse riietusküsimustest on tekstis pikalt juttu, mis viib arvamusele, et Stross parodeerib naiskirjanike stiili. Ent mis peamine – alternatiivajalooline maailm on väga huvitav ja loodetavasti avatakse seda edaspidi rohkem. Igatahes lasi see romaan ennast „viiega“ hinnata, pärast seda kui ma inglisekeelse alla sikutasin ja lugesin, kuidas tegelased tegelikult räägivad.

Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles