Raul Sulbi

Syzheed ma pikalt kirjeldama ei hakka -- see on nii võluvalt kokkupandud, et ei taha kellegi lugemisrõõmu rikkuda. Härg Number Kümme (pere kümnes, suur, tugev poeg) läheb otsima Tarka, kes suudaks ravida küla lapsed, kellest suur osa on ku-mürgituse saanud. Ta leiab Li Kao, väljapaistva Targa, kelle iseloomul on väike viga (nii tutvustab tagasihoidlik Tark ennast ise). Li Kao hakkas õpetlaseks pärast seda, kui talle selgus, et kuritegusid on liiga lihtne sooritada ja ta neist ära tüdis. Koos hakkavad kangelased otsima Suurt Võlujuurt, mis on üks eriti vägev ginseng. Lugejale avaneb aga maailm, kus igast varandusekuhjast saab alati suurema leida (kuigi enamikul neist kummitab), kus suurele osale legendidest on tõsiteaduslikud seletused (enamikule labürindis pesitsevatele monstrumitele näiteks), mis ei muuda neid mitte vähem ohtlikuks, ja kus õige teekond on ette võetud valel põhjusel. Teekonna ja nii ka raamatu lõpp on aga imeilus.

Hughes kirjutab loetavalt ja kaasatõmbavalt, meelega natuke muinasjutulises stiilis, mis siia hästi sobib. Ta oskab juttu segada mitmesugust huumorit -- mul oli vaid kahju, et ma ilmselt kõigele pihta ei saanud Hiina kultuuri mitte tundmise pärast. Li Kao ja Härg Number Kümme on aga igati mõnusad tegelased. Soovitan kõigile!

Alustaks sealt kus eelarvustaja lõpetas. Võrdlus Pratchettiga on mõnes mõttes ysna tabav. Selline hoogne-jabur hiina muinasjutt koos lustakate vahepaladega.

Eriti õnnestunud on raamatu algus. See kuidas sissejuhatuseks kohalikust kylast ning selle ajaloost pajatati oli ikka tõsiselt aplausivääriline. Sealt edasi läheb asi muinasjutulikumaks ja raamatu keskpaigas kohati vähe igavakski. Sestap viiele kege miinus taha.

Omalt pool eelarvustajat täiendades olen ma sunnitud nentima, et võrdlus Pratchettiga on kohane ainult väga suurte mööndustega. Väljaarvatud loomulikult juhul kui sõna huumor on kirjanduses mingil hetkel saanud sünonüümiks Pratchettiga. Erinevused on liiga silmatorkavad -- kui Kettamaailma lugudes on absurdihuumor keskseks kandvaks talaks, siis Hugharti puhul kuulub väike naljaviskamine rohkem tema jutustamiststiili juurde. Absoluutselt mitte midagi ei toimu selles raamatus ainult sellepärast, et mees saaks oma vaimukusega hiilata.

Üldiselt võib seda lugu pidad täiesti omaette žarni kuuluvaks. Tegu on nimelt fantaasiakrimkaga. Kui Scooby Doo müstilised kurikaelad paljastuvad muutuvad pärast maski maha rebimist tavalisteks pättideks, siis "Lindudest Sillas" see nipp ei tööta: tondid ja deemonid on osake igapäevasest elust. Kui ma peaks seda juttu võrdlema millegi analoogsega, siis tõmbaks ma paralleeli hoopis Rex Stoutiga. Lid võib väga vabalt võrrelda Nero Wolfega ning Kümnendat Härga tema truu (?) abilise Archie Goodwiniga. Viimase puhul on sarnasused niivõrd ilmsed, et raske on uskuda nagu oleks tegu juhusega. Härg on suhteliselt nutikas tegelane ja on oma kaaslasele paljuski poja ja õpilase eest. Samas jääb tema õlule lõuga sõitmise vastutusrikas ülesanne ning loomulikult saab ta lõpuks kõik naised.

Jutust endast on eelkõnelejad juba põgusalt kokkuvõtte teinud ja omalt poolt lisan juurde, et nagu heale krimkale kombeks on jutul kaks süžeeliini: avalik ja salajane, mis omavahel põimudes lõpuks kokku sulavad. Kõik ei ole nii nagu esmapilgul paistab ja asjad on pea alati omavahel kuidagi seotud. Ehk nagu raamatu peapahalane kommenteeris: "Mehed, te teete õigeid tegusi täiesti valedel põhjustel!"

Millegipärast ootasin midagi Pratchetti "Huvitava aja" sarnast, ent Hughart on hoopis teine tera. Ta tunneb hästi Hiina kultuuri ja erinevalt Pratchettist suhtub sellesse täiesti positiivselt, piirdumata Lääne inimesele grotesksete detailide (kammitsetud naistejalad, ülikeeruline tähestik, koerasöömine jne.) väljatoomisega. Hiina ja hiinlased äratavad üldse vägagi vastandlikke tundeid imetlusest põlastuseni, seda ka meie maal, Hugharti võib aga igatahes Hiina sõbraks pidada, vähemalt kultuurilises mõttes.

Jah, romaan meenutab kohati tõesti muinasjuttu. Millegipärast meenusid pidevalt "Tuhat ja üks ööd" ja mõned selle põhjal tehtud filmid, ehkki asetus on hoopis teine. Kõrvaldatud südame võtet olen eelmainitud kontekstis samuti varem kohanud.

Muide, kurikael Ch`in on tegelikult Hiina riigi rajaja Qin ja palju sellest, mida autor ta kohta räägib, vastab ajalooliselt tõele-muuhulgas otsis Qin igavest noorust ja väidetavalt mürgitas end eksperimendi käigus. Ka mitmed muud tegelased, näiteks Ancestress on ajaloolised isikud, ehkki nende elukäik ei kattunud päriselt romaanis kirjeldatuga. Nii et käesolev veidi aurupunklik fantasy omab reaalsusega rohkem pidepunkte, kui esmapilgul paista võib.

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Positiivne huvi autori järgmiste teoste vastu igatahes säilis ja hindeks tuleb viis vaevumärgatava miinusega.