Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Nikolai Nossov ·

Neznaika na Lune

(romaan aastast 1965)

ajakirjapublikatsioon: «Semja i shkola» 1964; nr. 7 - 1966; nr. 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Totu Kuul», Tallinn «Eesti Raamat» 1969 (kui N. Nossov)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
15
9
2
1
1
Keskmine hinne
4.286
Arvustused (28)

Kuivõrd enamik vanemast eesti keelde tõlgitud ulmest on siin baasis juba ära kirjeldatud, siis on tagumine aeg ära märkida ka see, nõukogude ulme tähtteos. Vanemad olijad on seda lapsepõlves kindlasti korduvalt lugenud ja nõustuvad, et tegemist on omalaadse fenomeniga.

Esitex on tegemist nö. ulme-muinasjutuga (mitte segi ajada fantasyga). St. raamat on eeskätt mõeldud algkooliealisele lugejaskonnale. Nagu igale heale minasjutule kohane, on tugevat rõhku pandud ka kasvatuslikule kyljele. Sedapuhku siis poliitils-kasvastuslikule.

Yhesõnaga. Seitsme maa ja mere taga elavad sellised tegelased nagu marakannid. Kasvult nii umbes pöialpoisi mõõtu. Elavad nad loomulikult kommunistlikus yhiskonnas ja on hästi kasvatatud ning töökad. Mõnede eranditega loomulikult. Erandid moodustavad tomsawyerlikult hyperaktiivne riukavend Totu ja paksuke ning kergestimõjutatav Pontsu.

Teaduslik tehnilise progressi ja miski kummalise kuu pealt pärit antigravitatsiooni tekitava mineraali avastamise tagajärjel asuvad marakannid tegelema kosmoseuuringutega. Ehitavad ilmatusuure ja vägeva raketi ja tahavad sellega kuu peale lennata.

Viimasel ööl vastu starti aga ronivad Totu ja Pontsu raketti ning vajutavad kogemata kombel vale nupu peale. Rakett stardib ja automaatpiloot maandab meie paharetid kuul.

Kuivõrd Pontsu on vahepeal proviandiga suht. yheselt hakkama saanud, siis ronivad nad skafandritesse ning yritavad kuu peal midagi söödavat avastada. Ootamatult selgub, et kuu on tegelikult seest õõnes. Ning selle õõnsuse tsentris on väiksem kuu, millel elavad samuti marakannid, täpsemalt kuukad. Ja mitte lihtsalt ei ela, vaid viljelevad säherdust kummalist poliitilist systeemi nagu roiskuv kapitalism!

Totu seob ennast mingite kriminaalsete tyypidega, kes teda alguses raha eest telekas näitavad ja hiljem maa pealt juurviljade ekspordi juurutamisega tegeleva aktsiaseltsi töösse kaasavad. Hiljem panevad nood kriminaalid aktsiate myygist saadud rahaga putku ja Totu jääb kuivale.

Pontsu samal ajal on avastanud majandusliku nishi kulinaariatööstuses. Nimelt saab temast soolavabrikant. Paraku söövad konkurendid ta peagi turult välja ning tema firma läheb pankrotti.

Niisiis, mõlemad kosmoserändurid osutusid majanduslikult ning sotsiaalselt ebakompetentsetex ning jäid nälga. Viimasel hetkel saabub abi maapealsete marakannide poolt teele lähetatud teise kosmoselaeva näol. Happy end.

Kõigest sellest oktoobrilapsikusest hoolimata on see raamat minumeelest viimasepeal hästi kirjutatud. Isegi niivõrd, et teda kannatab ka tänapäeval ja mitte-enam-nii-lapseeas yle lugeda ja pihku itsitada. Kui ei usu siis proovige!

Teksti loeti eesti keeles

Pljää-aahhh! "Totu Kuul". Lugesin. Kommunistlik kasvatustöö laste ja noorsoo seas. Tegelikult võib vist Avo arvamusega nõustuda: suure ajalise ja ideoloogilise distantsi tõttu on lugu pigem naljaks kui vihastav. Kes viitsib, lugegu.
Teksti loeti eesti keeles

Igati mõnus ja pisut ka naljakas ... no vähemasti (enam) mitte eriti tõsiseltvõetav, kuid mõnus lugemine - Ega keegi ei tea, kust saaks seda veelkord lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea näide sellest, kuidas PEAKS lastele mõeldud ulmet kirjutama. Ainus, mille kallal norida, on see poliitiliselt korrektne kasvatustöö, kuid kui hoolikamalt mõelda, tuleb välja, et kogu see (vara)kapitalismi pihta sihitud satiir on kasvõi meie enda praeguse hetke eestimaisele elukorraldusele päris kenasti üle kantav. Btw, kui keegi veel ei tea, siis on antud raamatu näol tegu osaga pikemast Totu lugude sarjast ja nad kõik on äärmiselt lahedad lugeda, eriti muidugi ärksama loomuga koolijõnglastele. Kui praegu ka selletaolist kraami maakeelde tõlgitaks, oleks elu täitsa tore ja kasvaks seda uut ulmefännide põlvkondagi jõudsamini peale. Hästi kirjutatud asi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu lapsepõlve pidev kaaslane. Ja mis poliitilisse värvingusse puutub, siis KAS SEAL ON MIDAGI ROISKUVA KAPITALISMI KOHTA VALESTI ÖELDUD. Lugege tänapäeva kohaliku vabariigikese lehti. See pole seal poliitiline kasvatustöö, vaid karm tõde.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see kommunistliku Lilleküla kohta käivat osa mitte arvestada, on tegu igati toreda raamatuga. Kunagi tudeerisin sealt pikalt ja põhjalikult kõike aktsiatega seotut. Nagu eelkõnelejad mainisid, pole seal kapitalismi kohta midagi põhimõttelist valesti öeldud ja ka tegelased on suht elulised.
Teksti loeti eesti keeles

No mina ei tea. On teistel nahk paksem või mis ? Minu jaoks küll natuke liiga propagandistlik.
Teksti loeti eesti keeles

Propaganda, jah, kratsib viielt ühe palli maha. Muidu aga lausa geniaalselt kirjutatud lasteraamat. Omas vallas tänini (minu teada) ületamatu. Ka propagandat tuleb osata teha! Kui järele mõelda, siis on ehk Maniakkide uulitsal õiguski - polnudki seal jutus kaasaegse Eesti kujutamisel mööda pandud sugugi. Selle eest ehk veel üks miinus Nossovile juurde - ennäe, kelle raamatute varal meie tänased varakapitalistid nooruses õppetunde omandasid!
Teksti loeti eesti keeles

Ma lihtsalt ei saa sellele raamatule vähem kui viite punkti panna, sest tunnistajate väitel on tegu raamatuga, mida ma lapsena kõige sagedamini lugesin. Lisaks Totule, kes minu jaoks oli selline vene jõmpsika koondkuju, olid ka teised tegelased kenasti karikatuursed, nt. makaronivabrikant Coifield. Ainus miinus oli kommuunakorra eksport Kuule, kuid ilma selleta poleks raamatut ilmselt avaldatud. P.S. Raamatus on kujutatud varakapitalismi (ja meil siin on ka), roiskuv kapitalism on nt. Rootsis.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi kirjutatud, kohati isegi väga hästi.Oli minugi lapsepõlve enimloetud raamatute hulgas.

Seda halvem talle.

ÜKS!

Sest tegemist on räige kommunistliku propagandaga, mis lastele suunatuna kasvatas Venemaal rohkem homo soveticusi kui `Pravda` ja poliitbüroo ideoloogiaosakond kokku ja aidates venelastes tekitada väärastunud ettekujutuse lääne ühiskonnast, millest siiani vabaneda ei ole suudetud.

Üritasin hiljuti lugeda. Vanduma ajas, lõpuni ei saanudki. Midagi pole teha, lastele suunatud reklaam ja propaganda ON vastikud ja kõik. Sorry, aga ilma ülalkirjut taustata ma sedasorti raamatuid vaadelda ei suuda, kui suudaks paneks VIIE, sest puhtkirjanduslikult on ta seda väärt.

P.S. Neile, kel keel kapitalismi pahede koha pealt sügeleb või, kes soveediaega nostalgitsema kipuvad (kui vanust mäletamiseks jätkub), olen tavaliselt soovitanud raamatukokku minna ja pakk 80.-te alguse `Rahva Hääli` ette võtta ja püüda lugeda. Kui ei aita, siis võtta pakk 50.-te algusest.

Teksti loeti eesti keeles

Ega enam midagi lisada polegi, nõus nii negatiivse reaalsuse kui hea ladusa stiiliga.Tore raamat, minu meelest vene lastekirjanduse tippe.Mis puutub propakandasse, siis see oli seal suht nõrk ja jutu sisse sulanduv, võrreldes näiteks kena USA päritolu "Võitlustanner maa"-ga (Neid raamatuid ei saa küll þanrilt ja stiililt võrrelda).Igatahes käis viimatinimetatud teos mulle oma tubli ameeriklasega tunduvalt rohkem närvidele." Totu Kuul " suurimaks plussiks on huumor, just paras nooremale koolieale aga sobiv ka vanematele.Kõige selle pärast tubli keskmine viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kaabakas Sulio ja lontrus Kalmare said ju lõpuks ilmselt terve nahaga minema, rääkimata väiksematest lurjustest nagu Pilks&Co. Parimate kapitalistlike kultuuritraditsioonidejärgi peaks iga ettevõtliku kirjamehe mõte liikuma ainult ühes suunas, arvestades muutunud olusid ja kõike muud, võiks üllitada teose "Kalmare tagasitulek: Kohtupäev", kus ausad ja töökad kuukad, kes on väsinud repressioonidest ja pidevatest küüditamistest Kuu väliskestale, laulavad laiali kommuunakorra ja seavad taas jalule turumajandusliku majandusruumi, mis teadupärast on ju ainus õige ühiskonnakord terves universumis. Müüks küll ja ma arvan, mitte ainult Eestis (eriti kui siiski laulmine ja igasugused vihjed kettidele jmt. välja jätta).
Teksti loeti eesti keeles

Üllatusega avastasin selle raamatu baasis. Raamat, mis on lapsepõlvest saadik korduvalt üle loetud. Tudengipõlves (71-76) oli see meie kursusel parim kapitilismi poliitökonoomia õpik :) Mis puutub propagandasse - kapitalismi (tekkiva) kirjeldus on kuradi reaalne, piisab võrrelda kasvõi praeguse eluga Eestis, ega midag mööda poole pandud. Ainus häiriv moment on kommuunikorra eksport Kuule, aga nagu Andri märkis, ilma selleta poleks raamat ilmselt trükki pääsenud. Eestikeelse tõlke võtsin esmalt kätte ettevaatusega, originaaltekst oli juba liiga kodune, kuid mind ootas meeldiv üllatus, väga ilusti tõlgitud. Raamatule, mida on loetud ilmselt kümneid kordi, ei saa hindeks alla 5 panna.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Sattusin kunagi lapsepõlves õnnetu jalgpallimängu tagajärjel haiglasse. Seal ei olnud midagi muud lugeda peale arvustatava raamatu.

"Totu Kuul"
Totu kuul
totu cool
totu ei ole cool
totu on totakas

Selline on minu mulje sellest raamatust.

Teksti loeti eesti keeles

Totu on supercool.Peaaegu lemmikraamat üleüldse.Kusjuures jumalast äge on raamatukogus vanu "rahva hääli" lugemas käia.Ja mis propagandasse puutub siis minu jaoks oli see puhas kapitalismi propaganda.
Teksti loeti eesti keeles

Tahaks siinkohal Wõrokat tsiteerides hüüda: "Armsad sõbrad, see siin ei ole ulme, sest see kõik on õnnetuseks sulatõsi!" Välja arvatud muidugi see, et kuu sees on veel teine kuu, mis on suurem kui välimine.

Kui kirjutasin kursusetöö "Turumajanduse ja plaanimajanduse võrdlus", siis oli "Totu Kuul" üks minu põhiõpikuid turumajanduse kohta, sest päris õpikutes polnud asjast piisavalt palju räägitud. Muuseas tsiteerisin või viitasin seal veel "Andromeeda udukogule", "Trifiidide päevale", "Ahvide planeedile" ... Mingil tudengite konkursil jäin selle tööga jagama esikohta.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Totule ei ole muud hinnet panna kui "5", sest kuidas sa paned lapsepõlve lemmikkangelase seklustele kehvemaid hindeid. Hea aeg ramatu kirjutamiseks, kuna just siis jõudid ameeriklased esimest korda Kuule. Jälle segab Totu ennast mitmetesse pahandustesse, kuid siis tõttavad appi sõbrad.
Teksti loeti eesti keeles

Nostalgiast tahab pisar vägisi silma tulla ;) Jah, lapsena oli see üks lemmikraamatuid, kusjuures siis lugesin ma seda nagu lihtsat seiklusjuttu. Arusaam kõigi nende tegelike tagamaade kohta tuli alles hiljem... ja siis võttis see lihtsalt muigama. 4 seepärast, et ehkki tegu lapseea laheda lugemisega, polnud "Totu kuul" ka _niivõrd_ särav teos.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat oli lapsena üks suuri lemmikuid. Lõbus ja naljakas raamat, mis pakkus mõnusat ajaviidet pimedatel õhtutel. Sai korduvalt läbi loetud ja olen teda ka veel oma üliõpilastee alguses ajaviiteks kätte võtnud. Omamoodi lõbus oli ja on raamatus esitatud kommunistlik vaatenurk pahelisest kapitalistlikust ühiskonnast kuul , mida siis tublid maalased muutma hakkavad. See raamat väärib viite minu meelest.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle pihile ...
Avastades nooruspäevil kodust raamaturiiulit polnud Totut kahjuks võimalik leida, sest väljaandmisaeg jäi veidi varaseks/hiliseks. Kuid nüüd, olles igasugust muud kraami tarbinud, ei taha liialt heldekäeline olla.
Keskel kiskus liialt pikaks minema, see "majandusõpiku" osa just. Lõpp, kommunismi peale toomine oli aga veidi lühike ning pealiskaudne.
Silma jäi tehniline aps 325. leheküljel, kus kuulasest teleoperaator hüüab muuseas: "Niipalju kui ma aru saan, ei viibi ma enam kuupinnal, vaid hõljun samuti õhus!" Raamatu alul aga öeldakse, et kuulased kutsuvad kuud maaks!

Tegelikult tõesti äärmiselt hää raamat, kriitikat kapitalistlikule majandussüsteemile ning ka "Masside mässu" meenutav Lollide saar. See oli vast raamatu parim koht - pidanuks palju pikem olema!!!
Teksti loeti eesti keeles

Eeskätt lummav lasteraamat. T6enäoliselt on ka lapsed ainus auditoorium, kes suudavad raamatus toodut ka nii must-valgena ära seedida, kui see on. Ei taha m6elda, mida arvaks ma "Neznaika.."`st, kui see praegu kätte satuks, oh seda tuld ja t6rva, mis nii m6negi koha peal oleks lennanud.
Teksti loeti eesti keeles

Tundub, et lgp. arvustajate enamik pole raamatust Totu Kuul eriti hästi aru saanud. Raamat sisaldab varjatud kujul üdini nõukogudevastast sõnumit. "Kuidas nii?" küsite. Aga väga lihtsalt: maal kasvavad "hiidtaimed" ja elukorralduseks on midagi kommunismilaadset, Kuul seevastu, hiidtaimi ei ole ja valitseb röövellik kapitalism. Selleks, et importida kuukatele kommunismi, tuleb neile importida hiidtaimi. Autor kuulutab üle terve N. Liidu miljonitele noortele lugejatele lihtsat ja loogilist sõnumit: "Kommunism ilma hiidtaimedeta ei ole võimalik!" Niisama lihtne ongi!
Teksti loeti eesti keeles

Lapsepõlves üks mu lemmikraamatutest. Praegu enam mitte, kuna olen 80-date keskpaigast üpris allergiline igasugu punapropaganda suhtes. Ei suuda kuidagi mõista Nossovit, oli ta tõesti ideeline kommunist, sest nii hea lastekirjanik suudaks raamatuid välja anda ka ilma propagandata. Reeglina olid punaideelisete (laste)kirjanike teosed viimane rämps, mida loeti omal ajal kas kohustuslikus korras või siis kui tõesti midagi muud silma ei jäänud. Seetõttu on Nossov eriti taunimisväärt, et tema teosed neelati laste poolt igati kriitikavabalt alla ning seetõttu selline tõelise kunsti sisse segatud propaganda oli 10 korda tõhusam kui kogu punane sopakirjandus kokku.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eelarvustajad on raamatu kohta piisavalt kirjutanud (eriti meeldis mulle kaasarvustaja Andres Septeri sissekanne ;). Nojah, nostalgia ühelt poolt ja punase värvi parem nägemine teiselt poolt annavad nüüd koku tugeva "nelja".
 
P.S. Olgu keivoriidiga (vabandust, luniidiga) kuidas on, aga päästeekspeditsiooni ettevalmistamisel oli mitmeastmelist raketti küll täitsa õigesti ja arusaadavalt kirjeldatud.
 
Teksti loeti eesti keeles

Elavad Kuu sees marakannid, enamus elab suhteliselt hästi.
Siis tulevad Maa pealt kommunistlikud "progressorid” ja hullutavad kohalikud ära...
Romaan kõneleb (vähemalt minu jaoks) sellest et progressorlus kui idee on tegelikult jama, omad vead tuleb igaühel ikka endal ära teha.
Päris viit hindeks ei pane (kommunism ju lõpus võitis), aga tubli neli igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles