Noh, muidugi ma ajastasin seda natuke -- Leo andis mulle raamatu ju juba esitlusel 8.12 (Aitäh, Leo!) ja eks ma lugesin selle nii paari järgmise päevaga läbi. Aga mulle tundus kuidagi sobiv, et mu 1000-s arvustus tuleb 31.12 ja see on raamatule, mis mulle mööndusteta meeldis, autorile, kellest ma väga lugu pean, ja küllalt tõenäoliselt järgmise aasta Stalkeri võitjale ;-)Mida siis raamatust endas ja miks selline hinne? Hinne on muidugi absoluutsel skaalal, ehk siis siin pole tehtud vähimatki hinnaalandus autori rahvuslikule kuuluvusele. Vabanduseks võib alati öelda, et heatuju/halvatuju arvustuste vahe on suurem kui eesti/muu arvustuste vahe, seega eestlasi tuleb lihtsalt alati hea tujuga hinnata... Selle raamatu puhul olen ma püüdnud seda mõttes paika panna ulme üldisel taustal ja... kurat, tuleb selline hinne -- väga hea raamat, aga "5" saab siis, kui ma ka teist korda loen.
Miks see minus siis absoluutset vaimustust ei tekitanud? Ütleme, teatud pinguldatus... Kohati läheb asi suhtlemiseks suhtlemise enda pärast ja kuigi maailm selle taga on (tõesti!) haruldastelt läbi mõeldud ja detailirikas, näib see olevat vaid ajaveetmine enne järgmist otsustavat sammu. Et minust õigesti aru saadaks -- ma isegi ei mäleta, mis totakas (pseudo)jaapani jutt see oli, mille eestikeelset tõlget ma paar aastat tagasi lugesin -- seal oli maailm nii vaene, et isegi mina oskaks ilma ettevalmistuseta, st taustainfo kogumiseta (pseudo)jaapanit paremini kirjeldada... Nutma ajab. Siin seda probleemi ei teki -- kurat, kui hästi on maailm läbi mõeldud. Aga kui mees täiesti kogemata süsteemist maksimumi võtab, seda isegi soovimata, siis meenuvad sellised teosed nagu "Universumi lõpu restoran" ja kasvõi "Totu kuul" -- et pehmelt öeldes: nii lihtsalt ei juhtu... Virisemine? Vist jah... Teine asi -- näiteks lahingute kirjeldused on perfektsed, ma usun neist iga sõna, autor teab, millest räägib, etc etc, ent... kuidas seda öelda... minu jaoks on sõda (lahingud) kurb paratamatus, midagi sellist, mis sünnib siis, kui enam midagi muud üle ei jää ja mida raamatutest lugeda on kindlasti hulga parem kui neid läbi elada. Eks neid selleks raamatutes palju olegi. Ent kuigi orisõduri, tolle masina inimlikustumine on ju romaani läbiv teema, ei pääse ma mõtte eest, et tegelikult kusagil sisimas autor ikkagi naudib lahinguid, sõda ja kõike muud, mis sellega kaasa käib. Olen ma ebaõiglane? Ei tea.
---
Ma jätan selle arvustuse tegelikult praegu pooleli. Ma ei arvustanud üldse teist osa, sest tahtsin siin selle kõik kokku võtta, samas aga... no kurat, aeg saab otsa -- see aasta, ma mõtlen. Ja seltskond käib nagu kari Mefistosid toauksel, vaadates imestunult mind ja ikka veel täis veiniklaasi... Järgmisel aastal kirjutan edasi... :-)
---
[01.01.2011] Lisada oleks nii mõndagi, ent üritagem leida mingit kompromissi arvustamise ja sisu liigse avamise vahel, sest on ju peaaegu võimatu loo kohta midagi arvata, puudutamata selle kandvaid punkte. Näiteks miks ma ikkagi jätsin teise osa üldse arvustamata? Kõige pehmemalt ja umbmäärasemalt öeldes sellepärast, et sel peaaegu ei olegi loo seisukohalt tähtsust. Minu poolt poleks muide üldse aus spekuleerida selle üle, kas lahendus oli ära arvatav või mitte, sest Leod pisut tundes see mind ei üllatanud. See ei ole etteheide, kaugeltki mitte. Lahendus on igati korralik ja võimas. Ent...
Olgu, paar tellist kah... Esiteks – ajarännud. See on üks ohtlik ja libe koht kõigile ulmekirjanikele ja kuigi siin on see suhteliselt talutavalt teostatud, jääb kogu konstruktsiooni juures ikkagi väga vastamata küsimusi. Ma kartsin kogu aeg, et kogu Gort Ashryni olemasolu seotakse aja kallal sorkimisega, aga õnneks jätkus autoril pieteeti see probleem lihtsalt ühe küsimärgina õhku jätta. Mulle väga meeldis see, kuidas oli välja mängitud see kuuejalgsete sardellide (ma ei hakka nende tulnukate nime siia kopeerima, eks ole) vaikne ja tundub, et väga intelligentne sekkumine. Samas neid kusagilt kaugelt ähvardav superoht oli kuidagi rohmakas... kuid võib-olla on vaja nö keskmisele lugejale midagi puust ja punaselt ette teha, muidu ei jõua kohale? Tegelikult ei oska vaielda...
Või peaksin ma pigem ütlema, et oli kaks asja, mille pärast ma Leole kõik muu (nii selle ajaga vusserdamise kui teatud puisuse ja plakatlikkuse... võimalik, et lausa kiirustamise loo lõpetamisel) andeks annan – esimene oli Gort Ashryni ühiskonna ja eluolu väljamõtlemine ja sellega seosest tõstatatud/tõstatuvad väga keerulised ja huvitavad küsimused, ja teine kuidagi lõikavalt kargusega esitatud üksikisiku/ühiskonna vastutuse teema (näiteks seosuses hallinäoliste tulnukatega, aga ka mujal).
Kokkuvõtteks. Kui ma tohiks Leo Kunnasele tagantjärele nõu anda, oleksin ma soovitanud esimese ja teise osa kuidagi segi miksida – et esimene ei ole ainult seletamine ja teine andmine (no ei ole ju päris nii, aga olgu) ning läbi ajada ajarändudeta (miks inimesed ei või lihtsalt ettenägelikud olla?).
Ma saan aru, et see oli ühekordne projekt ja rohkem pole kavas midagi sellist kirjutada. Kahju. Samas on nüüdsetele ja tulevastele tegijatele märk maha pandud – see teos on ikka väga kõva sõna ja ma siiralt loodan, et see saab inglise keelde tõlgitud ning hoian sellele pöialt.
