Karel Michal

Pinge jutustamise hetke maailmas on endiselt kenasti paigas – midagi nagu selgineks, ja siis keeratakse asjad jälle segasemaks. Kaugem aeg, millest jutustatakse, ei selgita jutustamise aja suhtes ikka veel mitte midagi. Teine osa algab järjekordse semestriga ülikoolis – ja samuti ka lõpeb. Vahepeal käib Kvothe siin, seal ja kolmandaski kohas. Igal pool midagi olulist õppides. Aga. Vanale Tolkienile meeldis kah väljamõeldud rahvastele grammatikaid, ajalugusid ja legende aretada. Kuid ta ei pistnud neid põhiteksti, vaid jättis Silmarillionisse erilise peakujuga fännide jaoks. Sedapuhku on autor iseenesest ju huvitavatesse kohtadesse sattumised kohaliku keele ja kommete õppimisega küll ülemäära pikaks venitanud. Kui kohati jätkub autoril taipu otse välja öelda, et reisi kestel tuli tegemist mereröövlite, laevahuku ja paljajalu jäämisega, aga see pole oluline, siis mõni samavõrd väheoluline asi on pikalt lahti kirjutatud. Retk haldjamaale umbes kolm korda pikemalt, kui vaja olnuks, ja samuste punastes särkides sõdurite linna on kah liiaga kirjeldatud.

Ei, see ei ole paha raamat, mumeelest parem kui palju muud fantasyt, kus juhmid tegelased veel juhmimaid notivad. Aga esimese osaga võrreldes jääks nagu midagi puudu. Areng võibolla, sest näiteks suhted südamedaamiga on endiselt ebalevad. Põlvest pisut kõrgemal olev arm paistab läbi märja valge särgi, oh seda elevust! Kui veel millegi kallal norida tahaks, siis ajakäsitlus on autoril võrdlemisi lõtv – kõrvaltegelased ootavad peategelast rõõmsalt just siis, kui ta nende jaoks aega leiab, veetes vahepealsed nädalad või kuud ilmselt talveunes. Kuid võibolla ootasin ma lihtsalt ise ekslikult midagi paremat.

Rothfuss on juba esimeses köites end näidanud osava mattivõtjana. Teiste kirjanike loodud klišeed on osavalt sobitatud Kingkilleri kroonikasse. Näiteks see punastes särkides sõdurite käemärkide keel. Olen lugenud kriitikute poolt kiidetud Daniel Abrahami Suvelinnade-sarja, kus toosama käekeel oli arendatud palju suurema täiuslikkuseni. Ja no võluülikoolil kui raamatu kesksel settingul pole üldse mõtet pikemalt peatuda, suuremat klišeed fantasys on raske välja mõelda, kui isegi väga punnitama peaks.

Raamat jaguneb laias laastus kolmeks. Esimene kolmandik kirjeldab Kvothe üliigavat ülikoolielu. Teises kolmandikus sõidab ta kuhugi kaugemale ja tegutseb Maer Alveroni õukonnas, paljastab mürgitaja, kosib Maerile naise ja käib kõrilõikajate kamba eesotsas vaatamas, kes teede peal maksukogujaid kimbutab. Kolmas osa algab paljutõotavalt: miski haldjanaise põrutamine, kelle võludele ükski mees ei suuda mõistust kaotamata vastu panna. Tarbetu lisada et Kvothe väljub sellest seiklusest vähimagi kriimuta ja tühjade seemnepaunadega. Järgneb miskitsorti karatekoolitus, kus härra kahekuulise väljaõppega osutub...ei, mitte kõige paremaks, see oleks juba selline overkill olnud, millest välja tulla oleks üliraske. Ei, Kvothe osutub kahekuulise karatekoolituse järel suht okeiks kaklejaks, mitte küll kõige paremaks, aga piisavaks et ta sõdalaste kultuuri täieõiguslikuks õpilaseks vastu võetaks. Raamat lõpeb seal kus algaski - ülikoolis. "Tänapäeva" kohta, milles toimub raamjutustus, ei saa me suurt midagi teada.

Mõnus meelelahutus siiski. Rothfuss kirjutab nii, et vaatamata tellisemõõtu köitele ja süžee venimisele on seda venimist üpriski huvitav lugeda. Kvaliteetne keskpärasus, oleks mu hinnang. Kui see kolmas osa just aastakümnete kaugusel pole, loen kindlasti sedagi, kasvõi huvist teada saada, kuidas Kvothel oma kättemaksu läbiviimine õnnestub.