Karel Michal

Alternatiiivajaloolises tegevusmaailmas eksisteerib maagia, samuti puudub traditsiooniline religioosne viha selle vastu(mainitakse küll vaimulike-maagide kiskumisi, ent vilksatab isegi sõna "kirikumaagia" ja tuleriitadest on asi kaugel. Aastal 1110 on haldjate kasupojast võluri John Uskglassi juhtitud haldjaarmee okupeerinud terve Põhja-Inglismaa ja Uskglassist endast saanud mainitud piirkonna võlurist valitseja-Kaarnakuningas. Pärast mitme sajandi (!) pikkust valitsusaega on Uskglass lahkunud, ilmselt kuhugi paralleelmaailma, alus on aga pandud tugevale maagiatraditsioonile.

Romaani tegevus algab aastal 1806. Maagia on alates kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust nõrgenud ja muutunud peaaegu olematuks, maagideks kutsuvad end selle ajalugu uurivad kabinetiteadlased. Ühel heal päeval saavad Yorki maagiaühingu liikmed teada üksildases Hurtfew Abbey mõisas elavast maagist Gilbert Norrellist, kes on väidetavalt elustanud praktilise maagia. Norrell võidab kihlveo ühinguga, teostades maagiaakti ja pannes rääkima Yorki katedraali muistsed kivikujud. Seejärel suundub Norrell Londonisse, püüdes maagiale toetust leida. Algul suhtutakse tasse põlglikult, kõik muutub aga hetkel, kui ta äratab haldjakuninga abiga ellu poliitiku Sir Walter Pole`i surnud pruudi. Vastutasuks soovib haldjas endale poolt pruudi elust ja lõikab maha ta sõrme. Reinkarnatsioon annab hiljem ebameeldivaid tagajärgi...

Pärast seda on Norrell muidugi tehtud mees ja ta unistus-toetada Briti armeed võitluses Napoleoniga maagia abil-saab teoks. Rindele ta otseselt ei lähe, küll aga teeb näiteks vihmast laevu, mis meenutavad pärislaevu ja ajavad prantslased Briti mereväe liikumiste osas täielikku segadusse. Mr. Norrell soovib endale kindlustada ainsa inglise maagi positsiooni. Kõiki teisi, kes end maagideks peavad, üritab ta sundida sellest aust loobuma. Peagi aga ilmub välja noor andekas maag-Jonathan Strange, kellest saab Norrelli õpilane. Meestest saavad sõbrad-mingiks ajaks...

Esimesed kakssada lehekülge ei tundunud kuigi huvitavad. Maagia esimene demonstratsioon rääkivate kivikujude näol polnud kuigi muljetavaldav ja romaani käivitumine võttis aega. Muidugi on tegelased tüüpilised üheksateistkümnenda sajandi inimesed ja nende käitumine vastav-iga veidigi talutavamast klassist inimene on "mister", "d˛entelmen" või "leedi", pidevalt vilksatavad tühjad fraasid nagu "šokeeriv", abielurikkumist ning hasartmänge peetakse kirjeldamatuteks pattudeks jne. Samas on selline vaid tegelaste jutt, negatiivseid iseloomuomadusi neil jätkub, kaasaarvatud kahel peategelasel, eriti Norrellil. Mis omakorda ei muuda neid ebasümpaatseteks, pigem üldinimlikeks. Romaanis puudubki positiivne peakangelane, küll aga on olemas kurjam, haldjakuningas, "gentleman with the thistle-down hair". Haldjad on kõnealuses maailmas üldse hullud ja julmad, meenutamata mingitpidi näiteks Tolkieni omi.

Tumedusele vaatamata on romaan kohati ka meeletult naljakas-näiteks stseen, kus tänavaprohvet Vinculus ronib salaja Norrelli majja, et kanda talle ette nostradamuslikult segane ettekuulutus. Või see, kuidas Strange`i isale tema sant iseloom saatuslikuks saab. Või episood, kus võlurid saadavad Napoleonile ja Aleksander I-le telepaatilisi õudusunenägusid ning vahepeal kaalutakse nende väljamõtlemiseks gooti romaanide autorite kaasamist. Jne. Jne. Kohati tekib lausa küsimus, et kui tõsiselt autor oma saagat üldse võtab. Nalja saab rohkem, kui nii mõneski Pratchetti raamatus.

Loogiliselt tekivad paralleelid sarnase asetusega Tim Powersi "Anubise väravatega" , mida sai hiljuti loetud. Seda muidugi sisu, mitte stiili poolest. On mõlemad ju aurupungi ˛anri kuuluvad teosed, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, juttu tuleb lord Byronist ja hullust kuningast George III-st jne. Samas on nad totaalselt erinevad-Powers kirjeldab asja kaasaja inimese vaatenurgast lähtudes, Clarke aimab järele ajastule omast stiili. Ja Powers on siiski parem, kuna suudab pinget paremini üleval hoida.

Aurupunk see nüüd küll ei olnud, ikka puhas fantasy, ütleme et georgiaanlik fantasy. Pseudovanaaegne kirjutamisstiil võis ju alguses pisut häirida aga selleks ajaks, kui selge mis loos toimub, on pisut kummaline kõnepruuk võrdlemisi märkamatuks muutunud.

Hea tõlkevalik kirjastuselt, hea tõlkija ja toimetaja. Kindel "viis".

Igatahes on Clarke`i mahukas romaan oma komponeeringult ning lõuendi, värvide ja pintslite valikult pea et täiuslikult välja kukkunud. Minule ei tundunud algus igav, kogu tekst arenes tõusvas joones põnevalt, stiil oli ebaloomulikult (et mitte öelda ebaeestilikult ja/või ebavenelikult) kerge ja õhus hõljuv, kuigi sündmustikku saadab pidev surutis ja rusuv tunne - vähemalt osa tegelaste jaoks.

Kindlasti võib paralleele leida teiste samast ajast ja kohast rääkivate tekstidega, nagu Powers või Naomi Noviku Briti-Prantsuse mere-/lohesõja tsükkel, aga Clarke`i stiili eripära on see, et autor on suutnud mõlemast soost tegelasi kujutada nii, et lugeja ei hakka mõtlema, et oot-oot, kummast soost nüüd autor on? Selles mõttes on Clarke väga erinev näiteks Robin Hobbist ning sarnaneb rohkem Mary Gentle`ile.

Igatahes on see romaan kõik oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Just selline on parim kirjandus. Tõusen püsti ja aplodeerin.

Loogiliselt võttes saan aru, et kogu inglisekeelne kirjandus omab sinatses sajandis elutähtsaid juuri, aga korda läheb see mulle sama palju kui näiteks eskimo-tšuktši kolmas tursasõda.

Kuigi teost saab liigitada alternatiivajalooks, on selle "alternatiivsus" siiski hämmastavalt vähene, vähemalt teose põhitegevustiku osas – pingutavad võlurid, mis nad pingutavad, ajalugu läheb ikka oma rada.

Ent vähemalt minu jaoks oli sel ka mitmeid puuduseid, mitte küll siiski selliseid, mis oleks lugemiselamust väga tugevalt rikkunud; vastasel juhul poleks ma kolmandat osa vaid kahe päevaga (või pigem ööga) läbi lugenud. Aga kohati kippus raamat siiski lohisema, ilmselt siis see 19. sajandi pikaks-laiaks venitatud, kirjeldav ja pajatav stiil, millega tänapäeva tekstidega harjunul on raske kohaneda. Peale selle leidus ka asju, mis vähemalt mulle mõjusid loogikavigade või siis ärritavate seletamatustena, nagu näiteks: miks oli võlukunst olemas ainult Inglismaal? Hea küll, tegelikult võib sellele enam-vähem vastuse leida. Aga eriti tekitas hämmeldust see, miks teine võlur, kelle naine suri ja keda ta kindlasti väga armastas, ei teinud katsetki teda ellu äratada, ehkki esimene võlur oli ju mõne aasta eest ühe teisega seda (näiliselt) edukalt teinud? Võib-olla on vastus kuskil ridade vahel, aga praegusel juhul seda ära ei tabanud.

Need ja mõned teised väiksemad ärritavad asjad mõjusid selliselt, et kolmanda köite algupoolel tundsin küll vahepeal tahtmist hakata asja edasi lappama ning näis, et tegemist ei ole ikka kõrget hinnet vääriva kirjutisega. Ent lõpp muutis asja täielikult, siis läksid asjad võrreldes eelnevaga päris kiiresti käima ja asju hakati sümpaatselt kokku sõlmima. Seega pole kahtlust – emotsioon on väga hea ja hinne kõrgeim.