Karel Michal

Muidu on King nagu King ikka. Head pooled: ääretult ladus sõnaseadmisoskus, küllalt põnev süzhee, oskuslikult meisterdatud pea- ja kõrvaltegelased, maitsekas horrori ja fantasy segamine jne. Halvadki küljed on samad, mis Kingi raamatutes ikka: ohter lobisemine lehekülgede arvu suurendamiseks, lõivumaksmine poliitilisele korrektsusele - üks peategelastest on invaliidist neeger, mõneti klisheelikud põnevuse üleskruvimiseks mõeldud kohad, mille lõpplahendus on üsna läbipaistev ja samuti ohter viitamine Ameerika 60ndate, 70ndate ja 80ndate popkultuurile, millest mitteameeriklasest lugejal on küllalt raske aru saada. Eelmise arvustaja küsimustele vastates:Kurb? Mitte sugugi. Julm? Mitte sinnapoolegi. Suurepärane? Nii ja naa. Lisaks ise: Loetav? Kahtlemata.

Saame hulga vihjeid selle kohta, et enne kui Rolandi maailm edasi liikus ja Clint Eastwoodi filmiks muutus oli tegu maailmaga, mis oli üsnagi meie oma sarnane (või sarnane millegagi, milleks meie maailm kunagi võiks saada). Kõige paremini annab seda tunnet muidugi edasi Lud`i linn kui postapokalüptiline New York. Kõigi oma vanu autoromusid täis tänavate, kasutuks muutunud arvutite, degenereerunud elanike ja hulluks läinud tehisintelligentse rongiga. Samas ei tegele King üldsegi südantvalutamisega et "küll ikka maailmaga on pahasti läinud", vaid kasutab suure rõõmuga võimalust oma peategelastel selles raiskuläinud maailmas seigelda lasta. Ja keda üllataks, et King seda nii teha oskab et see hästi kaubaks läheb.

Peategelaste ring laieneb ka järjest - selles osas liitub seiklejate tuumikuga kindlalt Jake, keda kohtasime juba sarja avaromaanis, samuti ka billy-bumbleri liigist loom. Viimane on Kingi poolt väga hea leiutis ja vist üks minu lemmiktegelasi kogu sarjas. Kust saab osta billy-bumbleri kutsikat?

Poliitilise korrektsusega läks autor liiale vast teises köites, kus mainiti Odetta Holmesi taoliste invaliidide olemasolu tunnustamist . Väljend jooksutas mul juhtme parajalt kokku ja meenus Pelevini "Omon Ras" esitatud väide, et jalgadega inimene pole tõeline inimene...

Romaani tõlge on parajalt kohutav ja siinkohal tundub teisest köitest korraliku tõlke teinud Kaido Haavandi sõimamine mingi kolmnurkmeetodi pärast eriti ülekohtusena.

Nii näiteks sõimavad tegelased kõiki ettesattunud vaenlasi (alates küberkarust) "emakeppijateks" . Sellist sõimusõna eesti keeles üldiselt pole ja motherfuckeri vasteks võinuks ka näiteks "tõbras" või "värdjas" olla. Kui tõlkija tõlgiks ka näiteks vene keelest, püüaks ta ilmselt kogu tekstis esinevat matti sõna-sõnalt eesti keelde ümber panna. Saaks vast nalja...:)

Lk. 420:

Teadaanded, jah... ja mingid moonutatud uudised-nende sõjakas propagandaversioon, mida George Orwell oleks nimetanud loramiseks.

Minu mälu järgi Orwelli "1984" eestikeelses tõlkes mingit loramist küll polnud, pigem prääkpruuk või prolesööt. Võib-olla ma eksin.

Eriliseks pärliks tuleb aga lugeda joonealust märkust leheküljelt 436, kus seletatakse lahti nime Jeeves päritolu. Nähtavasti pole märkuse autor kuulnudki "ameerika kirjanikust" Wodehouse`ist ega tema loodud "ülima härrasmehe võrdkujust" Jeeves`ist .

Päris sellega nõustuma ei lippaks, et algus parim oli, kuigi eks see ole rohkem subjektiivsetel põhjustel, nimelt võttis mul mõnda aega, et harjuda kingi suti slängiliku keelevalikuga, lõppu aga kah palju paremaks lugeda ei saa, kuna häiris äkitselt mõistatuste osakaalu räige tõstmine, kuigi need saadi raamatust kusagilt keskelt umbes nõnda sisse pandud, et kingil tuli äkki idee lõpus mõistatused tähtsalt mängu siduda ning nüüd peab kiiresti karakterid ja lugejad nendega tuttavaks tegema. Liiga sunnitud. Ning samuti pole meelt mööda viimases arvustuses märgitud vennikese ellu jätmine, mis on ennekõige mõttetu venitamine ja odav "põnevuse" tekitamise viis.

Üldiselt aga olen vist üks vähestest, kellele esimene raamat praegusest enam meeldis. Too oli küll rohkem killustatud ja see peale sunnitud kambavärk oli ka seal, kuid oli rohkem westernilikku atmosfääri, mis on minu jaoks antud sarja üks peamisi võlusid. Ja, noh, tegelikult teine meeldis kah rohkem, kuna seal tehti midagi tõesti üllatavat (kasvõi mida king oma kullakallile peategelasele tegi). Praegune oli aga selline mõnus lugemine, kuid erilise põnevuseta.

Teisest küljest aga mis mõte sellisel sarja keskel oleva raamatu arvustamisel üldse on? Kes on eelmist kahte lugenud, loeb ka käesolevat, kes aga pole neid puutund, siis vaevalt teda mõne sarja keskel oleva raamatu arvustus nühib (või, vast, mõnel erandjuhul, kui enne suurema sarja kallale asumist kombitakse tulevikku). Nii et mis siis ikka öelda? Meeldiv musta-tornimaa raamat ning asap järgmise kallale.

Raamatust pärinev tsitaat iseloomustab vägagi hästi Tumeda torni saaga kolmandat osa "Ahermaad". Süžee on juba eespool välja toodud ning seega ei hakka ma kokkuvõtet tegema.

Võrreldes eelneva kahe osaga on "Ahermaad" kindlalt juhtpositsioonil: tegevustik väga laialdane, juhtub palju huvitavat ning esimesed suuremat sorti küsimused hakkavad esile tulema nagu, kes oli see mees, kes kutsub end Richard Fanniks ja kes on väidetavalt Rolandi ammune sõber, ning kes kandis saapaid, mis kuuluvad tavaliselt, kas maameestele, mägironijatele või laskuritele, ja kes äratas ellu Tik-Toki\Andrew Quicki?

Kui võtta raamatu peatükke eraldi, siis kõige nõrgem lugu minu silmi oli esimene, Karu ja luu, sest sealne tegevustik oli rohmakas. Kingilikult suurejooneline kurikael , hiiglaslik karu, saab lüüa mõnitaval alatoonil: lask, mis tabab karu peas olevat antenni:D Sealt edasi, Jack´i loost alates, on raamat väga hea, kuigi natukese imelik?või liiga ebatavaline? oli oraakli juures toimuv tugev ja tõhus rape mis Susannahile osaks sai.

Jõekoolme lugu oli väga mõnus, tõeline reklaamipaus raamatus, kus tegevustik rahuneb, karakterid koguvad end ning pärast poole tunnist lugemist ollakse uuesti teel ning ohtlikud takistused ootavad taas.

Lud, Gasher, Tik-Tok, Blaine, Hallid ja Pubed - kõik oli ilusti kirja pandud. Mis Blaine ja mõistatamisse puutub, siis jah väga ootamatu. tunduks algul justkui nali: kõrgtehnikaga ehitatud arvuti soovib kuulda mõistatusi või muidu oled surmalaps. Aga mõistatused iseenesest on väga head, kui väljaarvata need mis on ingliskeelsed sõnamängud. Isiklukult meeldis mõistatus, mis järgmises osas esitatakse: Toida mind, et ma elaks, aga anna mulle juua ja ma suren. Mis see on?

5, sest Roland on legend.