Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower II: The Drawing of the Three

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Kolm saatusekaarti: Tume torn II»
Tallinn «Pegasus» 2007

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Teine osa "Dark Tower" sarjast. Selle sarjaga on üldse selline naljakas lugu, et ta on nii risti-rästi kirjutatud, et tegelikult olekski parem seda võibolla hakata lugema just sellest raamatust alates ning seejärel võtta ette esimene ja kolmas. Nimelt on teine raamat kõige selgemalt kirjutatud ning annab asjast üsna hea ülevaate alguseks. Stephen King ise on seda sarja nimetanud oma elutööks ning ma ise arvan, et vähemalt selle koha pealt on tal õigus küll. Kogu stoori käib sarnaste ning samas erinevate paralleelmaailmade ümber mis on ühtaegu väga sarnased ja samas väga erinevad. Tegelikult ei ole ma seniajani aru saanud kas need maailmad ongi paralleelsed maailmad või on tegemist ühe ja sama maailma erinevate epohhidega. Gunslinger (Roland) ise on omamoodi ümarlaua rüütel, kes otsib taga igatsetud püha Graali (Dark Tower). Kogu probleemi iduks on see, et maailmas on aeg mingit moodi nurja läinud ning pärast mingit globaalset katastroofi (tuumasõda? kokkupõrge asteroidiga? midagi muud?) on hakanud aeg väga imelikult käituma. Kogu probleemi lahendus peaks teoreetiliselt olema seotud sellesamas Dark Toweris, kuhu Roland üritabki minna. Eelmise raamatu lõpus ühe pahalase ennustuse kohaselt leiab ta teelt kolm ust: The Prisoner (Vang), The Lady of Shadows ("Varjunaine") ning The Pusher ("Tõukaja"). Usta tagant pidi ta leidma omale kolm kompanjoni, ilma kelleta ta Dark Towerit kunagi ei leiakski. Raamatu alguses invaliidistavad mingid merest välja roninud elukad Rolandi ja seetõttu tal on neid kaaslasi vaja juba selleks, et üleüldse ellu jääda. Prisoneri nimeks on Eddie ja tema vangikongiks on heroiin (ja võibolla ka tema vend, keda ta ühtaaegu austab ja vihkab), Lady of Shadows on jalutu neegrinaine, kes paistab silma oma erakords ilu poolest ja kellesse Eddie kohe armub. Neeger on kahestunud isksusega ja kahe nimega Odetta / Detta ning täidab seega kahte kohta (ongi olemas kolm kaaslast). The Pusher on sarimõrvar, kes tapab inimesi visates neile midagi pähe (mis muide on ka Odetta / Detta skisofreenia põhjuseks) või tõukab neid sõiduvahendite alla (mis muide on Odetta / Detta) jalutuse põhjuseks). Lisaks selle avastab Gunslinger, et Pusher ongi see vend, kes tõukas Jake auto alla (Rolandi kaaslane eelmisest raamatust, kelle ta oli ohverdanud oma eesmärkide nimel). Süütundest tapab Roland Pusheri enne, kui ta suuda Jake-i tappa ning tekitab seega ajaparadoksi (sest tänud Pusherile ning Jake surmale sattus Jake Rolandi maailma). Eriti Eddie osa on põnevalt kirjutatud ning üsna raske on seda raamatut enne lõpuni lugemist käest panna. Sarja juures on muidugi probleemiks selle omamoodi absurdsus, mis paljudele võib vastukarva käia. Need, kes suudavad aga sellest üle olla leiavad siit kindlasti paljugi huvitavat.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Väga, väga hea. Nagu muinasjutt, aga mitte päris. Kes see oli, kes ütles, et paralleelmaailmad on vajalikud selleks, et kõigel, mis juhtuda saab, oleks ka koht, kus juhtuda? Võib-olla King ise mõnes raamatus? Igal juhul loe, kui kätte juhtub.
Teksti loeti inglise keeles
3.2007

Nendel inimestel, kes rääkisid et Dark Toweri sari läheb teisest osast alates paremaks, oli õnneks õigus. Sarja esimene osa, "Gunslinger", jättis mulje mingisugusest narkotripist, mille üldises udus võis aimata üksikuid fantaasiakirjanduse saarekesi mööda triivimas. Aga "Drawing of the Three" on juba tõepoolest see, mida King oma eessõnas väidab tahtnud olevat kirjutada - fantasy, ainult et ilma kääbikuteta.

Ma saan aru küll et tegu on ainult suure mastaapse sarja ühe osaga, ent siiski on huvitav märkida, et kogu tegevus leiab aset väga piiratud geograafilises ruumis - ainult ühel mererannal. Mitte küll maailma kõige väiksemal, ent 100% monotoonsel. Samuti on siin fantasy-kirjandusele ebatüüpiliselt vähe tegelasi. Kokkuvõttes tekib peaaegu tunne, nagu loeksid mitte romaani vaid näidendit. Aga see on selline mõnus hubane näidend.

Teksti loeti inglise keeles

Seda romaani on kõvasti haibitud ja rõhutatud, kui hea on ta sarja esimese köitega võrreldes, seega olid mul enne lugemahakkamist kõrged ootused. Noh, ega ma pettuma pidanud, ehkki "Laskuril" polnud mu meelest samuti viga.

Täienduseks eelarvustajale: tegevus ei leia siiski aset vaid soerdvähkidest (kelle vastu ma küll mingit sümpaatiat ei tundnud) kubiseval mererannal, vaid ka lennukis, millega Eddie naaseb narkoretkelt, ja kolme eri ajajärgu New Yorgist, kust Roland oma "kolm tõmbab" . Üldiselt on tendents selline, et iga järgnev kaaslane on hullem kui eelmine-algul sitsiilia maffiat teeniv narkar Eddie, siis skisofreeniline jalutu neegritar, kelle teine isiksus Detta on tapahimuline mõrd ning viimaks sarimõrtsukas Jack Mort. Viimase puhul ma mõistatasingi, et kas saab ka temast mingil moel Tumedat Torni otsiva salga liige, mis ta iseloomu ja Odetta/Detta vastu toimepandud tegusid arvestades tundus võimatu olevat. Seda siiski ei juhtunud ja tüüp sai, mis vääris.

Romaani juures kiidaksin eelkõige kaht asja-võitlustseene ja psühholoogiat. Esimesed jätavad kuidagi väga ereda mulje ja autor paistab asja tõesti tundvat (Mis juhtub, kui kuul tabab vastase relva tulistamise hetkel? Või välgumihklit tema põues). Mis puutub psühholoogiasse, siis see, kuidas Eddie on oma vennast Henryst sõltuvaks muutunud või kuidas apteeker Katz on hädas tülikate klientidega (apteekritele olen isegi mõttes kaasa tundnud, nüüd alles sattusin lugema raamatut, mis nende elu varjukülgi täpselt kujutab) pakuvad rohkesti mõtlemisainet.

Kingil on oma raamatutes aeg-ajalt kombeks otseselt või kaudselt iseennast mainida ja "Kolm saatusekaartigi" pole erand-vihjed filmile "Surmahotell" .

Lõppkokkuvõttes on tegu igati hea raamatuga ja järgmise aasta "Stalkeri" hääletusel saab ta mult kahtlemata mingid punktid.

Teksti loeti eesti keeles

Asjad paranevad, asjad paranevad. Paar korda kütab King päris kõvasti puusse. Relvadest, antibiootikumidest ja meditsiinist ei jaga see isand üldse nii palju matsu kui ta näidata üritab. Need on pisivead, teos ise on nauditav. Saab "neli", kuna järgmine osa on veel parem ja sellele peaks ju ka mingi hinne jätkuma.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King on üks neist kolmest autorist (teised on Roger Zelazny ja H.P. Lovecraft) kes ei ole minu lemmikkirjanikud, sest nende tekste ei ole mõnus lugeda. Hüva, kõigil kolmel on erandeid, mõni jutt on päris mõnusalt välja kukkunud aga ei saa nende kohta öelda, et ma ootaksin ja otsiksin nende teoseid poodidest ja raamatukogudest. Siiski loen ma nende teoseid suure huviga. Sest see, et nende jutud pole mõnusad, ei tähenda et nad ei oska hästi kirjutada. Zelazny meeldib mulle seetõttu, et tal ei tule fantaasiast puudu. Just originaalsest fantaasiast minu meelest. Mees pritsib ajuti külmalt päris häid mõttevälgatusi nagu tulevärki. Kingiga on sama lugu. Tema küll ei pritsi huvitavaid ideid, kuid tal on alati mingeid imelikke lähenemisi. Lovecraft aga kirjutab liig kuivalt ja igavalt - kuid tal on päris kummalised ideed. Neil kõigil kolmel on üks ühine nimetaja mis paneb mind nende lugusid lugema - nad ergutavad fantaasiat.

Selle kolmiku tööd on nii veidrad, kummalised ja imelikud, et lihtsalt panevad mõtted mingeid kummalisi radu mööda liikuma ja soovima ka enda imelikke ideid kirja panema. Aga tulles "Kolme saatusekaardi" juurde, siis see on just selline vahepealne lugu. Ta on veidi imelik, kuid samas saab teda huviga sisse ahmida :) Hoolimata Kingi tavalisest ülepingutatud seksuaalfantaasiate kujutamistest on see päris lobedalt ja menukirjanikult kirjutatud :D Saab naudinguga lugeda küll.

Teksti loeti eesti keeles

Teine raamat Kingi "Tumeda torni" sarjast. Peale esimese osa lugemist olid mu ootused päris kõrgele kruvitud. King oli saanud hakkama millegagi, mida ma tema puhul võimatuks olin pidanud - ta oli kirjutanud midagi tõeliselt erinevat. Ma lootsin, et teine osa jätkab esimese stiili. Loomulikult nii ei juhtunud. Vanameister otsustas kannaka teha ning tagasi pöörduda oma tavapärase popp-õuduse juurde. Ei mingit unenäorealismi enam. Tegelikult häiris mind teise osa ülesehitus natuke. Peale esimese tegelaskuju äratõmbamist muutus asi natuke igavaks. Ei mingit vaimustavat ideede-tulevärki, ei mingit maailma laiendamist, põhimõtteliselt hek siis ei midagi uut. Mina lootsin igatahes midagi enamat. Sellepärast ka ainult neli.
Teksti loeti eesti keeles

Vol 2 Tumeda Torni saagast. Tekst oli palju sujuvam, tegevustik oli rohkem sirgjoonelisem - kõik lihtsam ja arusaadavam.

Algab raamat pihta samalt rannajoonelt, kus esimene osa lõppes. Rannal saab Roland raskelt vigastada. Mis tegelt ei ole andestatav Lasukrile, Ta püüdis end püsti ajada, kuid tuimaks muutunud jalad ei suutnud teda kanda, natuke liiga lihtne vigastus, vaadates veel mis Rolandit ees ootab. Niisiis saab Roland viga, kardab põletikku, mis ka tuleb. Põletik levib kiiresti ning Laskur mõistab, et peab kiirelt leidma arstimeid või muidu lõppeb Tumeda Torni otsing rannal.

Esimese ukse taga ootab teda Eddie, narkar. Lugu on väga põnev, eelkõige meeldis ülekuulamise osa, kus Eddie narritab mente. Ja veel jäi meelde Henry Dean´i ütlus "Hei-hoo,dubi-dubi-duu, ole rokkar ja unusta muu, elus on muinasjutt ja tõelisus nilbe, kuula Creedence´it ja tõmba end pilve" See peaks hea iseloomustav lause olema Eddie Dean´i kohta. Eddie sõltuvusest võitu saamine oli ka kuidagi lihtne, või vähe puudutas seda teemat. Et oleks oodanud mingeid krampe ja sellelaadset piinlemist. Midagi enamat kui ainult heroiini peale mõtlemine ja lõpuks meeleheitest noa Rolandi kõrile asetamine. Aga see selleks.

Teine lugu on kõige nõrgem kolmest. Odetta/Detta on huvitav tegelane, aga sündumstik jääb lühikeseks, Roland tõmbab ta päris ruttu oma maailma. Eddie armub naisesse, Detta ka temasse, aga Odetta kellele Lubjaraisad ei meeldi tahab neid tappa.

Kolmas vaatus kujuneb kõige kiiremaks. Lugu on hea , Jack Mort, lükkaja ja viskaja. Tuleb ilmsiks, et tema on see kes lükkas Jake´i teele, et tema oli see, kes tegi Susannah´st skiso(Detta ja Odetta). Roland hojab ära Jake surma ning sellest saab järgmise raamatu teema(üks osa sellest). Kolmandas loos näitab Laskur ka oma oskusi, laskemoona ostmisel ja apteekris kaose tekitamisel, väga hiilgav. Finaal oli igati ootamist väärt. Ja politseinkute stseen apteekris oli ka hästi välja toodud, õigemine naljakas, peale seda kui üks pumppüssiga oli lasu tehtud, tuli teisel paarilisel silme ette ajaleht, millel oli suurelt kirjutatud SNAFU - Situation Normal - All Fucked Up

Ja lugu läheb aina selgemaks. Annan hindeks 4, sest Varjude Daami loo juures oleks võinud mingisuguse käänaku veel sisse kirjutada.

Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vaikselt looma, kuigi enamus ajast tegelesin sellega, et peast välja saada silme ees ketravat filmi „Being John Malkovich“. Lugu oli aga juba parem ja toekam kui eelmises osas.
Teksti loeti eesti keeles

Siitsaati hakkasid Tumeda Torni lood mulle huvi pakkuma. Esimene osa läks must läbi erilisi jälgi jätmata, aga teine... teine oli juba tõsiselt lõbus.
Arvestades, et "Saatusekaartide" lugemise ajaks loetud kahe mitte-tumeda-torni Kingi-raamatu puhul oli mul jube raske nendega lõpunigi jõuda ja ühega tegin suisa sellise sobi ära, et poole pealt lugesin ära kakskümmend viimast lehekülge ja vahejäänut isegi ei lehitsenud - oli "Kolme saatusekaardi" kogemus ikka üllatavalt hea lausa.
Ronald oli meeldiv ja need vennikesed, kellega ta kohtus, ka. Lisaks oli teoses nauditavalt palju romantilist (ikka see pärisromantika, mitte rooside ja veini, vaid sügava taeva, lõkketulede ja verevendluse romantika) meeleolu ja klassikalist Üllast, Kuid Mitte Eriti Ennastohverdavat Sõprust. Ronaldi minevik paistis olevat uurimist väärt (kuigi masendavus paistis kohe silma) ja üldse meeldis mulle Kingi asjassesuhtumine - ta kirjutas "Kolmes saatusekaardis" põnevat lugu, mida kuulajad tahaksid kuulata, rikkumata seda samas eriliste jälkuste ega sellega, et kõik on hirmus masendav ja õudne.
Kui asjad parasjagu olid jälgid, masendavad ja õudsed, viskas ta vahele natuke rahulikku surmale silmavaatamist+sõnahuumorit, ja kohe hakkas parem.
Tubli töö.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles