Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Bruce Sterling ·

Schismatrix

(romaan aastast 1985)

eesti keeles: «Skismaatriks»
Bruce Sterling «Skismaatriks +» 2008

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
2
3
2
0
Keskmine hinne
4.067
Arvustused (15)

Võrratu romaan!!! Ühtpidi kauge tulevik, samas on peategelane otsekui miski oma probleemikestes visklev aadlik klassikalisest vene kirjandusest. Noh, paigas on muidugi kõik need küberpungi jaoks vajalikud asjad: arvutid ja jaapanlus ning ka kuritegelik libaromantika... üleüldse ka need muud jaburused. Aga kuna antud juhul on tegu hea küberpunkiga, siis moodustub neist jaburustest kompleksne ja täiuslik maailm, mis hoolimata oma nõtrusest funktsioneerib tõeliselt perversse säraga. Romaani peategelane on miski aadlivõsu Lindsay, kes on saanud Shaperite juures diplomaatilise ettevalmistuse, kuna tema kodumaalim (miski hapuksläinud Kuukoloonia) otsustab siiski Mechanistide hõlma heita, siis muutub Lindsay olemasolu suht mõttetuks: ta on oma suguvõsale otsekui elav etteheide poliitiliselt lühinägelikust otsusest. Et Lindsay veel ka miskitlaadset mässuasja ajab, siis saadetaksegi ta kodukolooniast välja, kuhugi eriti hallitavasse kolooniasse. Vahemärkus: kogu Päikesesüsteem on miskite orbitaal- ja planetaarkolooniate konglomeraat, kus juhtrolli pärast kaklevad kaks fraktsiooni - Shaperid ja Mechanistid. Esimesed neist on sihuksed pehme suuna, ehk põhiliselt geenitehnoloogia viljelejad. Teised aga ajavad rasket raua rida - arvuti ja tema võlud. Lindsay saab seal hallitavas koloonias sina peale (erinevate ja üksteist eitavate grupeeringutega), nii Mustade Meedikute, kui ka Geisha Panga tegelastega (pangajuhi Kitsunega suisa seksuaalselt), ajab seal koloonias ka miskit näitemängu rida.... aga siis tuleb tal kiirelt koos mingite (suht roosade) piraatidega lahkuda. Ning kogu see trall jätkub... Päikesesüsteemi saabub kolmas jõud, tulnukad (Investorid) ning sõda Shaperite ja Mechanistide vahel soikub. Lindsay võtab naise ning saab Shaperite leeris kõvaks tegijaks ja oluliseks isikuks, maailm õitseb ning kõik oleks justkui hea... Lindsayl on aga üks suur vaenlane, kes samas on tema norpõlvekaaslane (ja kaasrevolutsionäär) kodukolooniast... vaat see tegelane otsustab oma käigu teha... Shaperite paradiis langeb (iseäranis Lindsay jaoks) kokku... Lindsay põgeneb taas... Noh, nüüd olen ma jõudnud rutakalt kuhugi romaani esimese poole lõpuni, aga sündmusi ja ideid näib autoril veel jätkuvat ning jätkubki. Lindsay võitleb ja põgeneb edasi: kõigepealt "keerab ta käru" oma vanadele liitlastele Investoritele, lüües taas kampa Kitsunega... Peab duelli oma põhivaenlasega ning alustab kaugeleulatuvat terraformimise projekti... Puhhh! Raske on sedavõrd sisu- ja mõtterohket romaani kasvõi kuidagi tutvustada... Ütleks kiituseks seda, et pole tükk aega niivõrd tihedat ja globaalset lugu tarbinud, samas ei muutu see globaalsus üldse eemalolevaks ja inimkaugeks: Lindsay (peaaegu surematu) isik hoiab asja hästi koos. Visioon on võimas ja põhjendatud ning ka hästi usutav... samas on kõik see ka omal kombel tohutult romantiline, kuigi selle romantika saavutamiseks on mõnu ja maitsega kasutatud seksi ja armuerootikat, ei loo see üksi seda romantikat, ka tehnika on (omal kombel) romantiline, ka ühiskond on seda jne. Ning see võluv lõpp ka veel... Soovitan kindlasti lugeda!!!
Teksti loeti vene keeles

Lugesin seda romaani rohkem kosmoseooperi kui küberpungina, ehkki viimast ta samuti kahtlemata on... Aga jah, võimas ja kuidagi ajast ees. Nagu loeks mõnda Reynoldsi või McDonaldi raamatut, mitte 1986. aastast pärinevat asja. Nanotehnoloogiat küll näiteks polnud, aga ega ma tehnilisele lüljele suurt tähelepanu pööragi...

Kas need piraadid just roosad olid... lihtsalt kasutasid iidset NSVL-i kosmoselaeva "Punane Üksmeel", mis veel sajandeid hiljemgi tarakanidest kubises. Noile aga oli tulevikumaailmas vahva rakendus leitud-ära värvitud ja lemmikloomadeks tehtud.:)

Teksti loeti eesti keeles

Nojah, eks muidugi nägemuse mastaapsus varjutab teatud määral loogikaauke, millest sajandeid kestnud Maa interdikt, mida kõik piraadid ja muidujätised hardalt austasid, vast kõige suurem on. Peatüki päises olevate aastate ning sisus kirjeldatud progressi vahel on ka vastuolusid, aga jumal nendega. Plussiks on vaieldamatult ilmumisaasta: nagu Kristjan-Jaak juba ütles, on siin selgelt näha pinnas, millest kodanik Reynolds võrsus. Kokku siis hindeks "hea".
Teksti loeti eesti keeles

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.
Teksti loeti eesti keeles

Mnjahh. Kuidagi... igav oli see tellis. Sama maailma lyhilood olid nauditavad. Nende nautimiseks tuli ennnast paraku l2bi n2rida 240 lk. iiiiigav tellis. Oli peategelase poolsihitu sekeldamine l2bi sajandite. Oli m6ningaid h2id ja originaalseid ideid (ema-Kitsune), mille potentsiaal j2i kuidagi rakendamata. Oli... yldselt oli lihtsalt igav.
Teksti loeti eesti keeles

Sisutühi tekst mumeelest – ja ma räägin siinkohal ainult Schismatrixist, mitte sellest plussiga kogumikust.

Kõigepealt, küberpungiga on teosel ainult nii palju ühist, et autoril on mitu küberpunki viljelevat sõpra. Skisma-värk ei kuulu sellesse alamžanri ei sisu ega stiili poolest. Isegi kui mingi veidra duelli pidamiseks ühendab peategelane end juhtmeidpidi miskite tulnukate masinavärgiga. Samahästi oleks võinud duellandid ka niisama miskit keemiat manustada ja siis kusagilt uksest sisse astuda.

Kordan ennast, aga mis parata – Sterling ei ole hea jutuvestja. Pigem vastupidi. Ilmselt talle meeldib mõtiskleda inimkonna tuleviku, võimalike arengusuundade jms üle. Vähemalt selles romaanis pole ta leidnud nende mõtiskluste edasiandmiseks loetavat vormi. Kuidas seda on võimalik teha, on ju teada näiteks Asumi esimestest köidetest. Toimub mingi areng, see viib mingi konfliktini. Kirjanik leiab situatsiooni, mis seda konflikti kõige paremini illustreerib. Siis vana jobukaku hologramm elustub ja seletab ära, mis tegelikult juhtus. Järgmine juhtum toimub n aastat hiljem. Asumi tegelased on pinnapealsed, lamedad, üldse mitte meeldejäävad, aga Sterling on Asimovist suurusjärgu või paari jagu kehvem.

Skisma vähemalt algab kelmiromaanina, järjestikuste ellujäämisülesannetega. Mille ümber värk käib, jääb aga arusaamatuks. Tähendab, käib muidugi võimu ümber, aga tekkivaid konflikte põhjendatakse absoluutselt sisutu sõnamulinaga. Peategelane ise muutub iga peatükiga eemaletõukavamaks. Autor küll kiidab tema mõttesügavust ja erakordseid võimeid, aga sisuliselt need milleski ei avaldu – lihtsalt autori tahtel ta satub vahel sinna, kus on midagi juhtumas. Mind ei huvita, millised tõekspidamised kujuteldavas tulevikus millistega vahelduvad, mind huvitaks, kuidas inimene end nende või teiste tõekspidamistega maailmas tunneb ja mis teda liikuma paneb. Sterlingi tekstis see inimlik mõõde puudub. On paar terast mõtet, on paar naljakat olukorda – ja tohutu mass tühju sõnu.

Kui ma oleksin ainult eesti keeles lugenud, oleks hinne vist veel palli võrra madalam. Mitte et tõlkel midagi väga viga oleks. Aga iga mõne või mõneteistkümne lehekülje järel tuleb vastu lause, millest on tunda, et tõlkija on sellega hädas olnud. Ja lõpuks langeb see piisk, millest katkeb kaameli kannatus või kuidas sellega nüüd oligi. Tõenäoliselt oleks asi saanud parem, kui tõlkija oleks teinud endale selgeks, mida autor mõtles ja öelda tahtis, ning selle siis rohkem oma sõnadega ümber jutustanud, mitte iga kord autori sõnastust jälginud. Vene tõlge oli seeläbi ladusam saanud ja seepärast ka parem – mis kuradi geišad, eks ole; kui on ikka bljäädid, siis on nii ka välja öeldud. Mitte et vene tõlkes naljakaid arusaamatusi ei esineks. Ning nii eesti kui vene keeles oleks küllap õigem olnud see riigisekretär ikka välisministriks tõlkida. Nojah, aga mõttetut loba ongi väga raske tõlkida.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustuseks nii palju, et minu meelest ei saa teost liigitatada küberpungiks ainult selle põhjal, et autor on tuntud, kui üks põhilisi küberpungi ideolooge. Kasvõi selle sama kogumiku järelsõnas, kus see romaan eesti keeles ära trükiti, on kirjas definitsioon, mille alusel on väga raske leida küberpungi tunnuseid.

Aga tühja sellest. Arvustuse juurde.

Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav. Näiteks eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused või õigemini õiguste puudumine. Ühesõnaga, väga kaasahaarava, kuigi veidi segane sissejuhatus.

Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.

Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei...

See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.

Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb, mida näitab ka minu hinne. Nii et võtke või jätke, maitse asi.

Teksti loeti eesti keeles

Bruce Sterlingut peetakse küll üheks küberpungi ideoloogiks, kuid käesolev tekst ja sari jäävad sellest maailmavaatest üsna kaugele. Tegu on pigem kosmoseooperiga, mille keskmes on inimese ja tehnoloogia konflikt. Peategelane üritab iga hinna eest oma inimlikust, nii füüsilist kui moraalset, säilitada, tänu millele saab temast terves skismaatriksis legendaarne kuju. Ometi on tema võitlus selline suhteliselt viljatu ettevõtmine. Sterlingul igatahes visiooni on ning see on kohati isegi päris hirmuäratav. Kõik need mehhide ja vormijate kemplemised maalivad pildi, mis pole sugugi meeldiv. Vähemalt sobib Sterlingu stiil sellega hästi kokku - küüniline ja lakooniline on see. Küberpunk või mitte, kuid väärt kraam igatahes. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Jäigi segaseks, kas autor tahtis selle romaaniga midagi öelda, ja kui siis mida. Minule tõestas see kogumiku algusse pandud romaan ainult seda, et jutud tulevad Sterlingil romaanidest märksa paremini välja. Kolm miinus.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see romaan meeldis. Võib-olla ka seetõttu, et pole küberpunki ega Sterlingit ülemäära lugenud, ent suvalisest kosmoseooperist oli see kahtlemata suurusjärkude võrra sügavamõttelisem. Hea maailmaloome, sündmused ning ka mitmed huvitavad karakterid ning minu jaoks ka igati kaasakiskuv tekst. Sestap ei näe põhjust panna madalamat hinnet kui kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles

Vaevaline lugemine, suht segaseks jääb see peategelase tõmblemine ja motivatsioon. Või mida autor üldse öelda tahtis. Peale investorite saabumist läks nagu natukene paremaks, aga lõpp vajus jälle ära. Tervikuna nõrk.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Septer
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kui Da Vinci kood oleks kirjutatud nagu päris kirjandus, siis oleks see Lempriere`i Sõnaraamat.Tegemist on ajaloolise põnevikuga, aga raskekaalulisega. Kohati nii raskekaalulisega, et lugemine kipub takerduma. Algus on igati tavapärane, on nohikust kirjamees, kes, 1788 aastal, otsustab koostada sõnaraamatu (meie mõistes entsüklopeedia). Igati süütust harrastusest hakkab lahti hargnema 2 sajandit vana müsteerium, kust ei puudu korruptsioon, poliitilised intriigid, veresaunad... aga ka robotid, kummituspiraadid ja muu ulmeline element. Tavalise põnevikuna alanud lugu lõppeb õige müstiliselt. Lugeja varugu kannatust, sest nagu "päris kirjanduse" teostega ikka kipub olema, ei juhtu esimesed sadakond lehekülge õieti midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Ohtralt absurdihuumoriga pikitud road-movieliku raamatu tegevus toimub ühes korteris absurdsete tegelaste ja ogarate situatsioonide kireva kaleidoskoobina. Pidurit ei tõmmata hetkekski, kinnitage oma täiskasvanutemähkmed. Stoorit aga hoiab koos Kogujate Koguja, mõistuslik savipott, kes kogub inimeste mälestusi. Paralleelselt tänapäevas toimuva jandiga esitab Koguja oma mälestusi (pseudo)ajaloost. Lugu neile, kellele meeldib terrypratchetilik huumor ja sitcom.
Teksti loeti eesti keeles

Muu on eelnevate arvustajate poolt juba ära öeldud. Lisaks vaid selle, et autori loodud maailm ja kirjeldatud tsivilisatsioon oma ülipeente etiketi-nüanssidega oli äärmiselt nauditav. Ülimalt hõrk palake. Tundub, et autor on idamaade etiketi ja tavadega hästi kursis. Järgmistest osades ootaks, et need peened etiketinüansid looga tugevamini kokku kirjutataks ja intriigiga orgaanilisema seose omandaks. Üle tüki aja üks selline raamat, mida loed ja tunned -- sellises kultuuris tahaks ise elada.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle isiklikult see deemonite idee täitsa meeldis.Tekitas igasugu mõtteid teemal: "Mis võis enne olla"?Kas need nn. "deemonid" olid tegelikult hävinud tehilise tsivilisatsiooni looming. Või oli tegemist energiaolenditega, keda tehniline tsivilisatsioon kasutas jõhkralt energiaallikatena kuni "orjad" mässu tõstsid? Või olid "aegade alguses" inimesed ja deemonid legunilikult "üks" ja lahknesid alles hiljem "nendeks, kes kannavad kehasid" ja "deemoniteks". See on hea raamatu tundemärk, kui tekivad küsimused ja mõtted. Täitsa mõnuga loeks trilooga eel v. järelloona a la "1000 aastat hiljem (3000 aastat varem)", kui lisaks inimestele ja deemonitele askeldavad "inimese-deemoni-hübriidid" a la "maalingutega mees" ja tehniline tsivilisatsioon kasutab loitsumärke ja deemonienergiat, et tehnoloogiat käigus hoida.
Teksti loeti eesti keeles

üldiselt -- saast! Ulme oli kogu loos suht vähetähtis ja "juurde kleebitud" -- sama hästi oleks sündmused võinud toimuda mõnes "välja mõeldud Ladina-Ameerika v. Lähis-Ida riigis" ja kurikaval sisseimbuja olla CIA/FSB vastavalt maitsele.Terve selle õnnetu raamatu jooksul EI JUHU mitte midagi. Sisuliselt mitte midagi. Süžee plaanis mingit arengut ei toimu. Võime ainult "nautida" peategelase (taand)arengut lihsast tänavakaklejast marodööride jõugu pealikuks. Kui teile mingil kombel peaks tunduma nauditav ühe karistussalga märatsemise kirjeldused, siis miks mitte. Aga sellisel juhul soovitaks ka pigem ajaloolisi teoseid SS v. NKVD tegemistest.
Teksti loeti eesti keeles

Saab kolme triloogia kui terviku, mitte kui viimase osa eest. Kogu selles 3 tellises kirjeldatud üüratu sündmustejada viib lõpuks... EIKUHUGI. Midagi tegelikult ei lahene midagi ei muutu. Needsamad vanad Nukkude Isandad liigutavad lihtsalt kulisside tagant uusi mängunupukesi.Vägisi jääb mulje, et autoril on plaanis veel nii mõnigi tellis sulepeast välja imeda, enne kui vana rajakas (ei hakka spoilima kes) lõpuks mättasse lüüakse ja inimesed võiks midagi vabaduselaadset oodata. (Tegelikult on viimastes peatükkides lausa selged vihjed tulevastele järgedele) Jah, põnev oli ja see ja teine... lugesin kõik kolm osa üsna ühe hingetõmbega läbi. Aga mingit lõpplahendust ei tulnud. Midagi sisuliselt ei muutunud.
Teksti loeti eesti keeles

Milleks nii pikalt targutada. Tegemist on peaaegu sama ohtlike vaimselt radioaktiivsete jäätmetega nagu Uido Truija "teosed". Kapitaalselt küündimatu "eesti sõnad inglise lauseehitusega" "tõlge" annab asjale veel oma "taseme" juurde. Kokkuvõttes, ärge raisake aega, ärge raisake riiuliruumi. Viige see sõnnik jäätmejaama. Raamatu nime see ei vääri. Teie aega ja tähelepanu samuti mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ütleme nii, et idee oli hea: viis pluss, teostus aga erakordselt armetu: sõnavaht, puine tekst, vanad anekdoodid -- kaks miinus. Kokku siis kaks. Pettumuse eest. Kirjelduse järgi ootasin šedöövri.
Teksti loeti eesti keeles

Kellegi ei anna Douglas Adamsi ja Terry Pratchetti loorberid sugugi rahu.Üldiselt saab noormees ülesandega hakkama hindele 2 pluss. Paar naljakat kohta isegi oli. Aga toimetajal oleks tulnud tõsiselt sekkuda... lauseehitus on kohta ikka väga abitu... Siim Susi Kolmas Bee tasemel.Isenesest on ulmesopakas tore žanr ja peale kadunud Bergi polegi Eestis seda keegi tõsisemalt viljelenud. Kadunud Maa lõpp annab vihje, et autoril on plaanis veel palju palju halba, punnitatud killurebimist järjeks venitada.
Teksti loeti eesti keeles

Esimese arvustajana on ilmselt minu kohus raamatu sisu kohta väike "spoiler" kirjutada.Raamatu algusest hakkab hargnema 2 süžeeliini, mis kusagil raamatu keskel kenasti kokku saavad. Lisandub veel kolmas liin ja päris raamatu lõpus sõlmib autor kõik otsad kenasti kokku ja ei jäägi muud üle kui järgmist osa ootama hakata.Algab, niisiis, lugu intrigeerivalt, sõjaväe poolt finantseeritud, teadusekspeditsiooniga kusagile Lõuna-Ameerika džunglisse. Kui ekspeditsioon raporteerib oma sihtkoha lähedale jõudmisest vajub laagrisse kohale terve eriüksus. Öösel aga ründavad laagrit salapärased elukad ja korraldavad seal totaalse veresauna.Järgnevalt hakkab lugu jutustama väikesest tüdrukust, keda õnnetu saatusega üksikema kuidagiviisi prostitutsiooniga tegeledes elatada püüab. Paraku juhtub emale ette vägivaldne klient, ema kütaab tollele .32 kaliibrlisest kuuli pähe, jätab pisitüdruku ühte kloostrisse nunnade hooleks ja kaob teadmata suunas. Samal ajal ajavad kaks FBI agenti üle USA kokku surmamõistetuid, mingite salapäraste katsete tarbeks. Tegevus koondub: saame teada, et salapärased katsed on kuidagi seotud raamatu alguses džunglist leitud elukatega. Elukad on nimelt mingi salapärase viiruse tõttu "vampiirideks" muutunud inimesed. Härrased teadlased püüavad viiruse baasil luua surematust, härrased sõjaväelased hoopis super-sõdurit. (Nats klišeemaiguline, aga pole hullu). Paraku muutuvad kõik nakatatud küll sisuliselt surematuteks, haavamatuteks ja ülivõimetega "vampiirideks", aga paraku pole neil mingit kavatsust sõjaväe-härraste käske kuulata, ega üldse mingit moodi viimastega suhelda.FBI vennikesed saavad käsu leida plika (jah, seesama sealt nunnakloostrist) ja tuua järjekordseks katsealuseks. Siis tuleb pikalt juttu, kuidas vennikesed salaja plikat läbi USA tirivad. Umbes selleks ajaks on kui plika kohale jõuab ja oma süsti kätte saab on vampiirid suutnud paar koristajat unenägudega piisavalt lolliks ajanud, et nood laboriuksed avavad ja kõik 12 vampiiri välja lasevad. (Jah, see seltskond on veel telepaatiline kah, suhtleb omavahel ja inimestega magamise ajal)Vampiiride punt korraldab baasis pikema jututa täieliku massacre. Plika, kes on saanud "moondnakkuse" viimase, "hea" versiooni, mis muudab ta küll surematuks ja füüsiliselt ülivastuipidavaks, kuid ei muuda teda pimedas helendavaks segaseks tapamasinaks, põgeneb koos ühe FBI agendiga kusagile Oregoni metsadesse, et seal hullem üle elada.Järgneb täiemahuline, episoodiliselt kirjeldatud maailmalõpp koos veresauna, meeleheitlike katsetekag nakkust tuumapommidega "kauteriseerides" kontrolli alla saada, põgenemiste, evakuatsiooni ja kõige muu juurde kuuluvaga.Lõpuks hüüpavad sündmused üle 100 aasta edasi. Maailm on ilusti ära lõppenud, üks väike koloonia ellujäänuid elab kusagil Calofornias ja püüab kuidagi eluga toime tulla. Elu keerleb peamiselt ümber tuulikupargi ja prožektoritega varustatud müüride, sest valgus on ainus mis nn. "vampiire" vähegi ohjes hoiab. Põnevust lisavad luutimisretked varemetesse, et koloonia püsimiseks vajalikku nodi koguda.Ühel veidi kiiva kiskunud "lootimise" retkel saavad koloonia elanikud kokku -- üllatus, üllatus, meie surematu neiukesega, kes senimaani on mööda laastatud maad ringi lonkinud. Ja sellega saab esimene raamat ka enam-vähem otsa. Lõpupeatükid on täis vihjeid sellele, et "kõik muutub" ja "vanaviisi koloonia enam edasi ei saa". Eks jääme huviga järge ootama.Kuna Cronin on nn. "päris" kirjanik, siis tehniliselt on asi igati hästi teostatud. Sihuke mõnus post-apo tellis. Paar pisikest klišeed jäi silma, aga isenesest ei midagi hullu. Sellega on autor muidugi veid ämbrisse astunud, et nimetab oma moondnakkuse kandjaid kohati "vampiirideks". Inglise-keelses meedias on seda raamatut seettõttu "vampiiriromaaniks" nimetatud. Ärge laske sellest ennast eksitada. Kuigi "vampiiriromaan" toob kohe meelde Twilighti-saaga nimelise õnnetuse, mida ei tohiks kirjanduseks nimetada, pole Croninil nimetatud sõnnikuga mitte migeid puutepunkte.See on korralik aus post-apo, parimas Fallouti stiilis.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi mõnus lugemine, hakkas see pikapeale üha enam ja enam meenutama RPGs seda kohta, kus sa oled otsustanud kõik sub-questid ära teha. Kõik need kõrvalepõiked on kahtlemata huvitavad, aga kogu tellise süžee pealiin liigub edasi teosammul umbes 5 millimeetrit.Paneks siiski 5 miinusega, sest mõnus lugemine oli ja seda leiab viimasel ajal eesti keeles harva.
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe opus on tehniliste detailide kirjeldamisel täiesti pädev, aga inimesed ja ühiskond. No vabandage väga! Kõige hullemad on inimeste vahelised suhted ja seks. Sellel pole mitte mingit seost reaalsusega. See on mingi teismelise teaduspreemia laureaadist nohiku erootiline unistus.Naised kõik on eranditult, lausa silmi pimestavad, raha pakkumise peale kõik nad siiralt imestavad, kui tsiteerida punkbändi Müstika. Veskimehe maailmas on naised kõik ilusad ja heas vormis ja niipea kui nad vabanevad "poliitkorrketsuse kammitsast" kukuvad nad valimatult keppima kõigega, mis liigub.Hallooo, teate, reaalses maailmas on inimestel ikka mingid tunded ka üldjuhul.Nagu mingid teismelise koolipoisi pihkurifantaasiad.Lisaks saab nohikust tuumateadlasest Kuu Orduga liitumisel üleöö järsku alfaisane, kes vasaku käega neegergängstereid notib ja keda ülalmainitud nümfomaanid karjade kaupa piiravad. Ja mitte niisama, alfaisane vaid alfaisane teiste alfaisaste seas. Vot selline tore värk: käik on alfad, üks isasem kui teine. Ja ei mingeid konflikte? Mitte mingit võimuvõitlust? Ühesõnaga, Veskimehe kommunism on kohati kommunistlikum kui Strugatskite tulevikühiskond. Kuigi see tundub võimatu, suudab Veskimees konstrueerida veel usutamatumaid ühiskondi ja sotsiaalseid formatsioone, kui Heinlein.
Teksti loeti eesti keeles

Kohati oli suurepärane, eriti totalitaarse ühiskonna kirjeldused. Kohati oli palju jahumist. Kokku tuleb selline keskmine. Härra kirjanik oleks võinud veidi vähem isenesest vaimustuses olla ja materjali kriitilisemalt suhtuda. Kui 2/3 teose mahust minema visata, saaks tõesti, mitte ainult viieväärilise vaid lausa tähtteose!
Teksti loeti eesti keeles

Oh jah... ja saigi see pikk armastus -- püi! ma tahtsin öelda sõjalugu -- läbi!Sisu on eespool risti põiki läbi nämmutatud, pole midagi kobiseda - igati korralik kosmoseooper. Kahjuks on autor otsustanud teha mõned stilistilised värdotsused: Ellen Ripley, John Connor ja Weyland Yutan. Ei no KUULGE! Esiteks - allusioon peab olema peenelt maskeeritud, mitte sulle näkku karjuma. Selle üles leidmiseks peab olema veidi lugemust ja intelligentsi. Nii nagu selles raamatus oli see lihtsalt labane.Teiseks - viide peab olema originaaliga kuidagi sisuliselt SEOTUD. Lihsalt suvalistele tegelastele kuulsate filmitegelaste nimesid laduda on lihtsalt LAME. Weyland-Yutan as Evil Corporation oli ainuke erand siinkohas. Leo ära enam sedasi tee.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid lühiromaane, mida ma kunagi lugenud olen. Laevahukk, vaenulik planeet, võitlus ellujäämise eest. Kõlab üsna tavaliselt? Aga ei! Inimeste suurimaks vaenlaseks pole mitte külm ega nälg, "šaakalid","karud" või haigused vaid hoopis degeneratsioon. Juurte kaotamine. Inimesed unustavad Maa ja lakkavad olemast inimesed, muutuvad paari põlvkonnaga "kohalikeks" -- aborigeenidest. Ajaloost saavad müüdid, müütidest legendid. Teadmised muutuvad maagiaks ja hookuspookuseks. SEE on tõeline oht mis robinsone sellel planeedil ähvardab!Sidemeks Maaga, juurtega, inimsusega, saab noorema põlvkonna ränkraske teekond läbi erakordselt vaenuliku maastiku kosmoselaeva vraki juurde. Üldiselt süngetes toonides lugu saab veidi helgema lõpu läbi ühe peategelase - Olegi katarsise, kes taastab vaimse sideme oma tegeliku päritoluga. Veel üheks põlvkonnaks on unustusse vajumine edasi lükatud. Veel on võimalus parandada saatja ja võtta ühendust kauge Maaga.Jah loos oli nõrku kohti. Kristjani mainitud paberipuudus ntx. Lisaks siia veel radiatsiooni, mille suhtes alguses hoiatati, laeva juurde jõudes, aga ei vaevunud keegi muretsema mingi radiatsiooni pärast v.a. mootorisektsioon. Tervikuna väga võimas ja muljetavaldav lugu - puhas viis!
Teksti loeti eesti keeles

Halb halb. Pikk ja lohisev Western. Korraks üles keritud tempo takerdub igavasse ja stoori seisukohalt väheolulisse jahumisse Rolandi noorpõlvearmastusest. Kui seda kräppi oleks vähem olnud, siis oleks andeks andnud. Kolm!
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt mitmekülgne raamat, mis suudab saast olla umbes seitsmel erineval moel. Mitte päris nii halb kui Uido Truija, aga no enam vähem. Vähemalt mingil määral on tegelaste sekeldamine kohati isegi huvitav. Päris ühe vääriliseks lugeda ei saa. Kaks. Raha Raamat parseldab seda 25 krooniga, aga mina soovitan kõigile: "ostke selle 25 krooni eest parem üks ilus koorejäätis ja unustage see üllitis."
Teksti loeti eesti keeles

Mina isiklikult lugesin seda raamatut kui HUUMORI mitte ULME teost. Naera või vigaseks, ütleks. See raamat pole ulme ja baasis pole tal midagi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen tähele pannud, et teatud kirjanikud püüavad ajada umbes 100 lk. "jahu", et raamat piisavalt intellektuaalne välja paistaks. Ei saa ju sündmusi kohe käima tõmmata, tekib veel oht, et sinu teost haktakse "kerge ajaviitekirjanduse" alla liigitama. Isand Lint on selle asja viimase võimaliku äärmuseni viinud. Eestikeelses väljaandes lõppes tegelaste ja tegevuspaikade tutvustamine ja hakkas midagigi juhtuma umbes 220 (kahesaja kahekümnenda!) lehekülje paiku. Kuni selle ajani oli raamati lihtsalt igav. I.G.A.V.Okei, siis tõmmati tegevus käima, "head" võitsid, "pahad" kaotasid, lõpp oli isegi veidi ebaorotdoksne. Ja siis. Siis võeti vaevaks veel tohutu pikk ja lohisev epiloog kirjutada. See on kindlasti kõige igavam raamat F-sarjas. Isegi igavam kui "Hiidkoerte Elud" (kuigi seda on raske usukuda) ja "Prospero Lapsed". Kellele just sarja terviklus oluline pole, soovitan soojalt -- ärge ostke. Äkki siis proad Varrakust enne mõtlevad, kui järjkordse surmigava saasta avaldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Sisu ümber jutustama ei hakka, seda on eelpoolarvustajadtublisti teinud. Tahaksin vaid juhtida (tulevase) lugeja tähelepanusellele, et raamat lausa kubiseb kõikvõimalikestallusioonidest. Võrdlus Pratchettiga on tõepoolestmõnevõrra kohatu, pigem võiks raamatut võrreldaJerofejevi „Moskva-Petuškiga“. Muidugi pole Li Kaoja Kümnenda Härja teekond alluisoonidega nii üleküllastatud kui kui Venitška Petuški otsingud,kuid viiteid lääne kultuuriruumi kirjandusteostele,muinasjuttudele, filmidele, mängudele jne. leiab igastpeatükist. Seda raamatut võib teist korda lugeda kasvõiainult avastamisrõõmu: „Aaaa, see on sealt!“nautmiseks.

Suurepärane raamat, panen mõnuga välja justselliste raamatute jaoks varuks hoitud viie!

Teksti loeti eesti keeles

Avastasin üllatuseks, et polegi isand Kunnast veel karvustanud. Noh, selle vea parandame nüüd ära.Raamatust on kohe, esimestest lehekülgedest tunda, et autor on elukutseline sõjaväelane. Tegevuse loogika ja motivatsioon on paigas. Poliitika on paigas, strateegia on paigas, taktika on paigas. Midagi otseselt ebaloogilist v. vastukäivat raamatus ei ole. Mingi pisike viga oli, pomm millega isand Kunnas terve planeedi õhku laseb sai tema raamatus umbes suurusjärgu v. 2 liiga nõrk (Jah, ma tegin arvutused). Hard SFi ja militaarulme austajale meeldiv ja igati asjalik lugemine. Üldise eesti tasemega võrreldes: kõigepealt tuleb Siim Veskimees, siis tuleb Kunnas, siis tuleb tükk tühja maad ja siis tulevad kõik ülejäänud. See konkreetne pingerida ja on siis ikka hard SF ja kosmoseulme sektoris kehtiv. Tugevale raamatule tugev 4 pluss. Jääme järgesid ootama.
Teksti loeti eesti keeles