Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Robert A. Heinlein ·

Orphans of the Sky

(romaan aastast 1959)

eesti keeles: «Taeva orvud»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 5/2015)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
  • Orpheuse Raamatukogu
Hinne
Hindajaid
9
6
2
0
0
Keskmine hinne
4.412
Arvustused (17)
Jüri Kallas

Selle romaaniga on mul oma suhe. Kunagi ammu loeti seda Eesti Raadios järjejutuna ning see oli minu ja mu paljude sõprade seas tõeline kultuselugu. Hiljem leidsin ma selle vene keeles üles ning lugesin läbi (olin siis pisut vanem). Elamus oli ikka sama võimas. Romaan on põlvkondade laeva lugu. Tähelaevaga lendavad kolonistid on unustanud oma päritolu ning laev ongi kogu nende universum. Ohvitserid otsustavad kehtiva korra vastu mässu tõsta. Olukorra muudab keeruliseks veel kolmas sõdiv pool - mutantid. Tõeline sense-of-wonder ja conceptual-breaktrough. Soovitan. Kuulub Tulevikuajaloo sarja, kuigi sarjaga seob põhiliselt vaid raamatu moto. Eesti keeles seda teksti (minu teada) trükitud kujul ilmutatud pole.
Teksti loeti vene keeles
Avo Nappo

Kunagi sai loetud sellist asja nagu Brian Aldissi "Nonstop". Peale paari esimest lehekylge Orphans``ist tekkis mul täielik deja-vu. Mitte et Aldissi versioon oluliselt halvem oleks olnud..

Seda et on olemas mingi hulk sci-fi syzeesid, mida mitmed kirjanikud järjest läbi proovivad, teadsin ma varemgi.. Aga need kaks raamatut on tolle nähtuse iseäranis ilmekateks näideteks.

Syzee iseenesest seisneb selles, et ilmatusuur spaceship, mis kunagi kuhugi mingit planeeti koloniseerima saadetud, on mingi katastroofi läbi teinud, mille tagajärjel kõik kolonistid vaikselt põlvkondade vältel metsistunud ja tasapisi raua-aega tagasi on laskunud. Moodustades laeva erinavates osades eri kogukondi, kes sigu kasvatavad ja yxteisega sõdu peavad. Suht. andekas idee iseenesest.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Tundmatu Arvustaja

Minu arvates üks parimaid RAH asju. Eriti kui aastat vaadata. Süzhee aluseks on kunagi väga populaarne idee tähelennust Kolmandast Kosmilisest vaid pisut suurema kiirusega. Kuna lend sellisel juhul aastatuhandeid kestab, siis tehaksegi laev üüratu suur ja kosmonaudid asuvad sinna koos pereliikmete ja majakraamiga. Selline omamoodi mustlaslaager ilmaruumi otsatuses :-). RAH kirjutabki sellest, mis juhtub siis, kui eesotsast on kadunud kõik, kes mäletavad veel Maad ja kellele lennu tõeline eesmärk on enam kui religioosse sisuga legend.
Teksti loeti vene keeles
Andri Riid

Väidetavalt teadusliku fantastika tähtsaim autor ei kuulu küll minu otseste lemmikute hulka, kuid lugenud ma teda natuke olen ja ilmselt loen ka edaspidi. Üldiselt tundub nii, et Robert A. Heinleini loomingust on raske leida universaalset teost, mis kõigile meeldiks, samas on vägagi võimalik et pole ka raamatut, mida kõik vihkaksid. Vastuoluline autor!
Käesolev raamat kuulub kirjaniku tugevate keskmiste hulka, kuhu autori noorsooraamatute tüüptegelased (autoriteetne "father-figure", kelle suu läbi kõneleb Autor, kogenematu kuid kindlasti väga arenemisvõimeline peategelane) on vältimatult sissekirjutatud, kuid ei ole liiga pealetükkivad. Ulmebutafooriat on ka piisavalt. Puhas neli.
Teksti loeti inglise keeles
Markko Meriniit

Maa pealt on saadetud ekspeditsioon suurel kosmoselaeval Proxima Centauri poole. Laev on isemajandav süsteem, kus inimesed on jaotatud insenerideks, põllumeesteks jm. Tegevus toimub ajal, mil keegi ei tea enam täpselt, mis on sõidu eesmärk, juhtimisruumid on tundmatu ala, kuhu keegi ei julge minna, sest vahepeal on tsoon, kus elavad mutandid, kes on inimestega vaenujalal. Ekspeditsiooni algataja ja laeva looja on kuulutatud Jumalaks, inimesed elavad usus, et laev on kogu nende universum ning väljaspool pole midagi. Raamat sellest, mis saab, kui inimesed panna elama suletud süsteemi ning mis võib juhtuda, kui esialgne plaan väljub kontrolli alt. Üks Heinleini parematest raamatutest, imho.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

"... "Verevennad Retke lõpuni!"
Usutaganeja teadlane, röövitud teadlane, juhm talupoeg, kahepealine peletis, õunaajuga lollike; viis nuga, lugedes Joe-Jimi ühe eest; viis aju lugedes Joe-Jimi kahe eest ja Bobo nulliks; viis aju ja viis nuga, et kogu kultuur ringi pöörata…"

Selles võtmes on kogu teos, ja kuigi tegemist on keskmisest ulmejutust määratult läbimõelduma maailmaga, on mul raamatule ka palju ette heita. Kõigepealt hakkab pikapeale närvidele käima see entusiastlik nooruk, kelle silmade läbi antakse päris suur osa RAH-i jutustustest. Suurepärane võte, nii keskendutakse action`ile ja välditakse tobedaid seletusi seal, kus eriti midagi seletada ei ole, ja autori "kaamera" on iseenesest palju parem, kui enamiku teiste kirjanike omad. Täpselt nagu toodud lõigus - RAH-ile omase kuiva terava huumoriga kappab see teos kordagi peatumata juba esimestest lehekülgedest, jättes lugejale võimsa visiooni, mõtlemisainet pakutud sündmustest, kui ka kerge kahtluse, et ega autor nüüd parasjagu hoopis sinu üle ei irvita...

No lõpp vajus kahjuks ära, aga see on vist maitse küsimus.

Peale lugemist turtsusin veel veerand tundi (ja sain öörahu rikkumise eest padjaga) - püüdsin nimelt kujutleda seda tähelaeva ACC Ramana ja et mis siis saaks, kui Centaurilt oleks sinna tulnud kari entusiastlikke (näiteks kolmejalgseid) uurijaid; ja vastupidi - et kui ACC Rama oligi selline unustatud degenerantide kogu. :-}
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kosmilises mastaabis lugu Lendavast Hollandlasest, kelle reisijad veel trümmis elus. Ja juba mitmendat põlvkonda. Laev = Maailm. Loomulikult on tekkinud ka maailma suurusele vastav religioon, uskumused. Sünnib uudishimulik inimene, kelles ette kirjutatud uskumused kahtlust äratavad.. üsna tüüpiline süzee.
Lugemisel loota andnud nelja rikkus ära raamatu lõpp - natuke liiga äkki ja kunstlikult ja "uskumatut vedamist" ära kasutav.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaani algus meenutas veidi Clarke`i "Linna ja tähti"-on mingi suletud keskkond, millest väljaspool toimuv tegelasi eriti ei huvita ja hakkaja nooruk, kes püüab reeglite vastu mässates seda olukorda muuta. Teine meenunud teos oli Bulõtšovi "Mäekuru", seda ülejäänud inimkonnast kosmilistes tingimustes äralõigatud inimrühma taandarengu ja metsistumise osas.

Maksimumhinnet ma "Taeva orbudele" panna ei suuda-siin lööb liigselt välja see osadele Heinleini teostele omane tuimus. Isegi tegelased on nii ühesugused, et kipuvad omavahel segamini minema. Võib-olla on asi ka selles, et erinevalt mõnedest eelarvustajatest puudub mul romaaniga isiklik nostalgiline side. Aga "4" saab kindlalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Nagu eestikeelse väljaande järelsõnast lugeda võib, on põlvkonnalaeva teemat angloameerika ulmes üsna rohkelt viljeletud. Ise ma sedasorti ulmega varem kokku pole puutunud. Samas on lugusid isoleeritud inimgrupist kes muu ilmaga ei saa või ei taha suhelda, mõnikord mu lugemislauale sattunud. Dan Simmonsi "Hüperionis" oli üks sektantlik hõim, lennuõnnetuses ellujäänute järeltulijad, kes mingis kõrvalises orus omaette vegeteerisid. Nii nagu Heinleini "Taeva orvude" ühiskonda, oli ka neid tabanud degeneratsioon.

Mutantide ühiskonda RAH eriti ei kirjelda. Selgub küll et nad on jõudnud oma arengus rauaaega. Maaviljelusega jännata ei viitsi, kasinavõitu toidulauda täiendavad proteiinirikka inimlihaga. Laeva teine inimrühm, Meeskond, on põlluharijad ja loomakasvatajad. Enamasti on kaks inimrühma omavahel vaenujalal.

Mõne varasema arvustaja poolt mainitud raadiokuuldemängu ma kuulnud ei ole. Nii et väga meenutada nagu ei ole. Siiski olen mõnede RAHi tekstide otsa komistanud ja alati on need olnud head ja väga head lood. Erandiks ei ole ka äsjaloetud "Taeva orvud".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Minu arust on igati õiglane seda teost hinnata sama hindega kui Aldissi "Non-Stop'i", kuigi vead ja voorused (mida eelarvustajad on mõlema puhul põhjalikult loetlenud) on neil väga erinevad. Jah, Heinleini romaan on tuimem ning kuivem, aga paremini läbi mõeldud; Aldissi oma on (sihilikult) palju elavam. Heinleinil on lõpp magedavõitu, Aldissil aga mõned muud asjad (millest ma värskes "Algernonis" veidi kirjutan: http://www.algernon.ee/node/1126 ). Üks Heinleini tegelastest on ka siin kalkuleeriv ja manipuleeriv lurjus, tema loomingust suurt osa läbiv karakter. Aldissi romaanist nii vahedat tegelast ei leia, kuid too on jällegi inimloomuse suhtes üldistavam. Tänapäeval mõjuvad siiski mõlemad aegununa, nii et loeme mõlemad rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Zurgutt

Erakordselt sitt raamat.  Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel.  Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem.  Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine.  palju elemente, mil puudub igasugune mõte.  Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Väga postapokalüptiline maa.  Inimesed on ammu välja surnud.  Uus arenev liik on jõudnud elektriajastusse.  Siit-sealt saabub pealtnägijate kirjeldusi "külalistest" kes näevad välja nagu ammu välja surnud inimesed.
Kaheosaline romaan kus esimene osa kirjeldab pärismaalase seiklusi "külaliste" jälil ja teine osa on tulnukate silme läbi üks inimpõlv hiljem.
Esimene osa raamatust oli küll üsna klisheelik aga natuke põnev, põhipõnevus mitte niivõrd seiklused tulnukate otsinguil vaid vihjetest aru saamine, mis liiki kuuluvad peategelased ja mis peale orkide "tules hävimist" 200 000 aastat tagasi veel juhtunud oli.  Aga lõpplahendus väga äkiline ja masinlik.
Teine osa oli igav poliitika ja "meile ei meeldi, et peame suure venna juhtimisel arenema nii nagu neile meeldib" põdemine.  Plus jälle masinlik lõpplahendus, kus selgub, et ega suur vend ka päris oma peremees pole olnud.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles
Zurgutt

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles