Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Firestarter

(romaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1980; juuli – august [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tulesüütaja»
Tallinn «Ersen» 1998 (Menukirjanike Sari)

Hinne
Hindajaid
7
10
5
1
1
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (24)
Jüri Kallas

Teine Kuninga romaan, mis ma läbi lugesin.

Kordab mõneti romaani «The Dead Zone».

Sisu:
Kunagi tehti paranormaalseid katseid mingite tudengitega, vaat siis ühel sellisel paaril sünnib tütar, kes suudab pilguga asju süüdata. Tütar kasvab... kasvab ka eriteenistuste huvi säherduse toreda relva vastu. Isa paneb tütrega jooksu... ning romaani sisuks ongi see põgenemine...

Häiris just kahtlustav suhtumine riiki ja tema asutuste tegutsemisse ning see plakatlik suhtumine eriteenistuste huvisse uute relvade avastamisel. Loomulikult on see nii, aga ma ei usu ka et romaanis näidatud tee õige oleks... ütleks nii, et moosine paranoia. Iseäranis paranoidne oli Komitee (nii nimetati seda vene tõlkes), eriorganisatsioon, mis tegeles kõige selle piiripealse ja ülisalajasega. Samas on selle Komiteega seotud ka romaani võimsamad leheküljed: mulle avaldas tohutut muljet see Komitee poolt saadetud indiaanlasest killer.

Lugeda tasub, aga mitte esmajärjekorras.
Teksti loeti vene ja inglise keeles
Zurgutt

Minu arvates oleks võinud see kapsas poole õhem olla. Pisut rohkem actioni ja vähem olukirjeldusi. Selles mõttes meeldis mulle Carrie rohkem - põletati ikka pool linna maha mõne üksiku maja asemel :) Firestarteri talent jällegi tundus Carrie omast veidi selgepiirilisem ja usutavam. Aga tundub jah, et kõige rohkem mängiti selles raamatus ameeriklaste jälitamis(jälgimis)foobia peale. Vilets neli.
Teksti loeti inglise keeles
pan Wasniewski

Liiga palju igavat loba. Plika oli küll kihvt tulesüütaja, kuid Rainbird täiesti mage. Ootasin raamatult ja Kingi Stephenilt rohkem.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Jentson

Olen kunagi ammu selle raamatu järgi tehtud filmi näinud. Tundus,et film ja raamat olid suhteliselt samaväärsed, kuigi raamat toob paremini esile tegelaste mõttemaailma. Igatahes tasus lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Meenutas Carrie`t, see kisub minu silmis kohe hinnet alla. Oli küll päris põhjalikult kirjutatud, aga kuidagi kahvatu, King peaks ju õuduskirjanik olema ?
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Pole paha! Kuigi, nagu Kingil kombeks, on siingi palju laiatarbepsühholoogiat ja lisaks sellele ka üht-teist päris jubedat psühholoogide kohta. Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole - kõike, mis raamatus kirjas, ei tasu uskuda. Uriseda on ainult eestikeelse tõlke kohta. Teate küll - kus Charlie ronib treppi mööda, komistab karu otsa ja veereb alla. Originaalis kisab ta selle koha peal:"Daddy! Daddy! Ted! Ted!", mis eestikeelses variandis näeb välja: "Issi! Issi! Karu! Karu!" Selle tõlke adekvaatsust ma usun siis, kui keegi näitab mulle väikelast, kes tõesti kaisumõmmi frustratsioonihetkel karuks nimetab. Aga üldiselt on Kingi kohutavalt raske tõlkida, nii et ei ole häda midagi.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Tore, et isand King antud teema lõpuks üpris huvitavalt lahti on kirjutanud (vrdl "Carrie"; aga ka W. Hohlbeini "Tüdruk Atlantisest", kus mingi merepõhjast leitud naine hävingut külvas). Sisustas meeldivalt 6 hommikupoolset tundi.

Aga muidu on see 4 pisikese miinusega, nimelt lasti aur minu meelest liialt vara välja. Teisiti öeldes, liiga palju auru läks kogu ümbritseva kujutamisele. Ootasin tõega, et tüdruk rohkem hävingut külvab; see sobinuks ka Kingi stiiliga paremini. Sellegipoolest -- igati kobe raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Carrie mantlipärija püromaanide reas. Vahe vaid selles, et kui Carriel olid ikka isiklikud põhjused leeke levitada, siis väike Charlie pidi vanemate kunagise mõtlematu sammu eest maksma. Kõlab küll õpetlaslikult tüütult, aga üleloomulikud võimed peaksid avaldumisega senikaua ootama, kuni nende omanik oskab neid teadlikult (mitte) kasutada. Ausalt. Kuigi... mõnigi kirjanik jääks siis leivast ilma.;)
Teksti loeti eesti keeles
Orcus K.

Täitsa tore elamus. Kohati oli mulli ajamist küll rohkem kui tarvis, aga põnevust jätkus lõpuni. Küsimärgi tekitas lõpu poole välja ilmunud mees, kelle kohta King järjepidevalt ütles midagi sellist: mees kes ei olnud raamatukogu hoidja. Ilukirjanduslik nõks, mis paraku ei tahtnud jutu olemusega sobida. Muidu oli ikkagi täitsa OK. Surmahotell ei olnudki nii põnev.
Teksti loeti eesti keeles
CyberRax

Sellele 4jale paneks veel miinuse taha. Seega kokkuvõtlikult: loetav, kuid kindlalt mitte Kingi parim looming
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Kui mingiks seisuks läheb, siis King pillub oma õudusi lausa pangega välja, muidu selline kena ja lihtne põnevik.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Korralik ajaviiteromaan - bussi, lennukisse, randa, ent ülivõrdeid siiski kasutada ei saa. Kubiseb ebausutavustest, mille eesmärk peategelasi pea kohal rippuva surma eest eest päästa. Siiski tasub tähelepanu juhtida Kingi oskusele kirjeldada pikalt ja põhjalikult inimese füüsilisi ja vaimseied kannatusi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Head on selle raamatu juures palju-Kingi kohta sümpaatsed tegelased, kelle käekäigule võib tõesti kaasa elada, suurepärased action-stseenid-need kaks pürokineesi suuremat kasutamist nimelt... Ent see ülisalajane eksperiment on täielik kitš ja kisub hinde alla. Pea sama halb, kui kirjutada hullust teadlasest üksildases mägilossis, kes kavatseb maailma vallutada...
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Jälle üks raamat, mis kubiseb klisheedest ja on minimaalselt orginaalne. Salajane valitsusorganisatsioon, hull palgamõrvar, eriliste võimetega tüdruk, keda kõik taga ajavad, vandenõuteooriad jne. jne. Üldiselt üsna loetav kraam, kui midagi targemat teha pole. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Rüütel

Esiteks on minu meelest raamat hästi konstrueeritud - ühest küljest jah, tegemist on põgenemise looga. Kuid sinna liini vahele on väga seostatult kombineeritud jälitajate lugu ning kogu see krempel, mis juhtus varem ja mis annab selguse selle suhtes, mis toimub praegu.

Teiseks tahuks on küsimus paranormaalsetest nähtustest ja valitsuse püüdest neid omavaid inimesi avastada, luua, ära kasutada. Võime seda nimetada paranoiaks, see võib mitte meeldida, kuid King arendab ilmselt äärmuseni teatavat joont ameeriklastes, mis vaistlikult umbusaldab ja vastandab end kõigele, mis on seotud föderaalvalitsusega. Ilmselt võiks natuke mõtteainet anda ka see kui palju on USA-s igat sorti agentuure...

Kolmandaks ei tasu end hetkekski lasta eksitada arvamusest, et teadus peaks kuidagi inimesi sisemiselt paremaks muutma. Teadus ei garanteeri inimese moraalsust ja headust. Ja igasuguse võimuga kaasneb selle kuritarvitamine.

Üks vahvamaid stseene raamatust oli see, kui Poe agent pandi mõttejõul magama. Ja kui hiljem keegi tema kuuldes kasutas sõna magama, oli mehel hoobilt pilt taskus.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kaasarvustaja Silver Sära on kirjutanud: "Korralik ajaviiteromaan - bussi, lennukisse, randa..." Ma lisan sellele ebameeldivate kohtade loetelule veel rongi. Nimelt käisin 1993. aastal "kapsaussiga" (nooremad inimesed teadku, et seda nime kandsid tolllased Ungari päritolu linnalähirongid, mis algselt olid rohelised) Tartust Tõraverre tööle ja täitsin sõiduaega just raamatupoodi müügile tulnud "Firestarteri" lugemisega.
 
Ja selleks sobis raamat väga hästi. Piisavalt oli põnevust, jutt jooksis nagu sellel autoril ikka, ning ei esinenud mingit nõmedat õudust.
 
Aga igasugu pahade eriteenistuste sissetoomise eest läheb pall hindest maha.
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Zurgutt

Erakordselt sitt raamat.  Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel.  Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem.  Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine.  palju elemente, mil puudub igasugune mõte.  Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Väga postapokalüptiline maa.  Inimesed on ammu välja surnud.  Uus arenev liik on jõudnud elektriajastusse.  Siit-sealt saabub pealtnägijate kirjeldusi "külalistest" kes näevad välja nagu ammu välja surnud inimesed.
Kaheosaline romaan kus esimene osa kirjeldab pärismaalase seiklusi "külaliste" jälil ja teine osa on tulnukate silme läbi üks inimpõlv hiljem.
Esimene osa raamatust oli küll üsna klisheelik aga natuke põnev, põhipõnevus mitte niivõrd seiklused tulnukate otsinguil vaid vihjetest aru saamine, mis liiki kuuluvad peategelased ja mis peale orkide "tules hävimist" 200 000 aastat tagasi veel juhtunud oli.  Aga lõpplahendus väga äkiline ja masinlik.
Teine osa oli igav poliitika ja "meile ei meeldi, et peame suure venna juhtimisel arenema nii nagu neile meeldib" põdemine.  Plus jälle masinlik lõpplahendus, kus selgub, et ega suur vend ka päris oma peremees pole olnud.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles
Zurgutt

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles