Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Fred Hoyle ·

The Black Cloud

(romaan aastast 1957)
https://www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika/124811

eesti keeles: «Must pilv»
«Horisont» 1967; nr. 1 - 1968; nr. 3

Tekst leidub kogumikes:
  • Horisont
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
11
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.786
Arvustused (14)
Toomas Sildvee

Alguses oli ajakiri "Horisont" mille avanumbrist hakkas ilmuma üks SF lugu "Must pilv "nimi.See juhtus aastal 1967.Aga kuna enamuse mälu ei ulatu kaugemale paarist aastast polegi nagu m6tet siia midagi lisada. Viiega hindan ikkagi., äkki keegi loeb ka.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Leidsin kunagi maalt pööningult vana 'Horisondi', kus üks osa sellest loos sees oli. Pärast ei jätnud enne rahule, kui kogu maja kõik urkad olid läbi tuhnitud ja kõik osad käes. Tegu on täiesti omalaadse jutuga, Stanislaw Lemi 'Solarises' on ehk natuke sarnaseid ideid, aga mitte väga. Lühidalt sisust - juhuslikult satub meie Päikesesüsteemi külastama nn. Must Pilv, midagi kosmilise tolmu kogumi taolist, millel aga juhtumisi on olemas võrdlemisi kõrge intelligents ja laialdased tehnoloogilised teadmised. Kuna Pilv algul Maa elanikke märkamagi ei tee, toob olukord kaasa tõsiseid kliimamuutusi ja muid ebameeldivusi inimkonnale. Peamiselt kirjeldataksegi eri inimrühmade käitumist sellise sündmuse puhul, tähelepanu keskmes on väike teadlaste rühm, kellel õnnestub saavutada Pilvega kontakt. Jutus esineb üsna nauditavaid kirjeldusi, üldmulje on siiski selline, nagu peaks väike rühm sipelgaid inimesega läbirääkimisi, samal ajal, kui ülejäänud sipelgad teda hävitada püüavad. Hea jutt, kui kellelgi on sellele ligipääs, siis soovitan lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Lugesin eelnevat kommentaari ja imestasin. Naljaks küll, listis jahvatati teos läbi, kuid arvustamama polegi keegi kippun''d. Nüüd saab see viga parandatud. "Pilv" kuulub ulme teaduslikuma poole peale. Autori, professionaalse astronoomi, väited on kindlasti vaidlustatavad, aga huvitavad sellegipoolest. Meeldiv vaheldus lugudele, mis lähtuvad aksioomist: mõtlev olend peab olema selgroogne ja imetaja.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Jüri Kallas

Kummaline raamat: panen talle viie, aga tervikuna üle lugeda ei soovi. Üksikuid katkendeid loen küll, aeg-ajalt. Aga tervikut mitte!

Häirib autori üsna puine kirjutamismaneer ning tema tippteadlaslik ekstremism. Isiklikult küll ei arva, et tippteadlased on need kõige õigemad isikud ühiskonna juhtimiseks. Aga... kes teab!

Kuid lugeda tasub. Vinge oma aja ulmekirjanduse taseme näitaja. Selle tipupoolsema taseme, muidugi. Pilv ise on kah hea. Ning ka tõlge on tore. Mäletan, et lugesin koolieas «Noorte Häälest» intervjuud Peep Kalviga (tõlkija), kes ütles, et ulmet eriti ei hinda ning erandi teeks vaid «Mustale pilvele».

Neile, kes otsivad ulmekast teaduslikku tõepära ja toimuvate protsesside kuiva põhjendust.
Neile, kes ei salli mahedat meelelahutust.
Neile, kes tahavad, et kirjandus oleks humaanne.
Neile on «Must pilv» asendamatu lugemisvara.

Minu jaoks on tegu siiski ulmeajaloo hammasrataste vahele jäänud tekstiga. Kirjutamisaega teadmata ning tänapäeval lugedes oleks hindeks vaid nõrgapoolne neli... viie saab romaan eelkõige kirjutamisaastat arvestades ja ka selle eest, et tegu on oma ajastu ühe stiilse tekstinäitega. Ka minupoolsel nostalgial on oma osa, sest just selle romaani abil imbus noor ulmehuviline Jüri Kallas Pärnu Linnaraamatukogu lugejaks... lasteraamatukogus puudus «Horisondi» esimese aastakäigu esimene pool ning selle argumendiga vehkides pääses alaealine jõmpsikas Jyrka talle mitteeakohase kirjasõna manu!
Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles
Avo Nappo

Mnjaa, ka mina leidsin oma esimesed Musta Pilve katkendid kuskilt suvalisest kapipõhjast vanadest Horisontidest. Ja pärast käisin neid isa lugemiskaardiga Gorki raamatukogus tervikuna lugemas. Niiet omajagu nostalgiat on selles raamatus minu jaoks.. Aastake tagasi leidsin puhtjuhuslikult Rahva Raamatust tarvitatud raamatute letist originaali ja lugesin yle. Ei olnudki sugugi halvem kui lapsepõlvest meeldejäänu. Viie saab ta mult ehk põhiliselt tolle eelmainitud nostalgilisuse tõttu aga ka kiretul kombel hinnates on ta hea asi.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Ei saa minagi üle ega ümber nostalgilisest meeleolust, kui selle jutukese lugemist meenutan. Tõin raamatukogust koju 1967. aasta "Horisontide" komplekti ning lasin seejärel pahaaimamatult raamatukogul kahenädalasele puhkusele minna (elasin maal). No oli pettumus kui avastasin, et jutustus pooleli jääb. Ja oli vast ootamine. Romaan on kahjuks üks väheseid tõsiteadlase poolt kirjutatud ulmekaist. Fred Hoyle on ka teadlasena endale kummaliste ideedega nime teinud (näiteks mõttega mateeria pidevast isetekkimisest, millega ta Universumi paisumist seletada tahtis). Meeldis just nimelt kiretu suhtumine, millega Hoyle inimkonna allajäämist endast targemale kirjeldas. Ei mingeid pentsikuid kangelaspiloote ega meie magamistubadesse piiluvaid UFO-sid. Ainult suhtluse loomine kahe erineva maailmatüübi vahel. Kui inimestelgi oleks sama palju leplikust endast nõrgemate suhtes. Sest nagunii jäävad nemadki meile tavaliselt märkamatuks.
Teksti loeti eesti keeles
Kaur Virunurm

Paneb mõtlema. Ja kiretu stiil meeldib mulle küll - kirjeldab brittide tolleaegset (akadeemilist) õhkkonda ilmselt üsna adekvaatselt.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Roolaid

Ei saa minagi nostalgilist kummardust lapsepõlve suunas tegemata jätta.
Tegemist on mu noorusaja suviste koolivaheaegade alatise "kohustusliku" lugemisvaraga.

Ei usu, et ma ühtegi teist ulmejuttu 3-4 korda lugenud oleks. Ja et ta iga suvi aina uuesti lugeda kõlbas, siis pidi järelikult ikka väga hea lugu olema.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Mullegi on need "Horisondid" nii lapse- kui ka hiljem noorukipõlves korduvalt ette jäänud, paraku aga mitte kunagi tervikuna. Seetõttu olen ülimalt tänulik projektile "Horisont" digitaliseerida ja DIGAR-isse üles riputada - sain nüüd lõpuks terve loo läbi loetud.
Ega siin eelarvustajatele midagi lisada pole - hea lugu. Eriti kirjutamisaega arvestades. "Viite" siiski ei pane, sest kirjutamisstiil on tõepoolest puine, kubisedes tehnilistest üksikasjadest ning lausa valemitest, arvutustest ja joonistest. Samuti pole tegelased kuigi meeldejäävad - ausalt öeldes suutsin vaid Kingsley puhul meeles pidada, kes ja kust ta pärit on, kõik ülejäänud jäidki kuni lõpuni vaid nimedeks. Aga jah, idee on lool hea, nii et soovitan lugeda, kes veel lugenud pole.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Kuidas mul see lugu siiamaani arvustamata on? Kuid olgu, parem hilja kui...
Alustama aga pean sellest, et keegi võiks teha ja avaldada uurimuse teemal ""Väikeste" "Horisontide" osa ühe põlvkonna maailmavaate kujundamises". Vmt. Neis väikeseformaadilistes ajakirjades (1967-1971) oli see _miski_, mis ühes populaarteaduslikus ajakirjas peab olema, muuhulgas (kuid mitte ainult) maailmale lähenemine reaalteaduste seisukohalt.
Ja fantastikalood. "Must Pilv" oli neist esimene ja võimas. Loo sisu on varasemates arvustustes ära räägitud, kordama ma ei hakka. Idee on hea ja teostus on hea. Ma ei ole nõus nendega, kes Hoyle'i keelt puiseks ja igavaks peavad. Ta kirjutab nii, nagu kirjutas ka astronoomiaalaseid artikleid. Selgelt, lihtsalt, liialdusteta. (Clarke ka, näiteks). Ja minule on selline stiil palju vastuvõetavam õitsvast ja ilukirjanduslikust. Nagu kirjutab I. Grekova jutus "Värava taga":
"(Vovka) Kriitiku jaoks kõlavad luulena näiteks sellised read:
"Sisemiselt regulaarsete mõõtuvate hulkade jadade ühisosa on sisemiselt regulaarne; väliselt regulaarsete mõõtuvate hulkade kahanevate jadade ühisosa on väliselt regulaarne.""
Ja õigus ka, ütleks Agu Sihvka. Tuleb vaid sisu mõista.
"Musta Pilve" loen ikka aeg-ajalt üle...
Teksti loeti eesti keeles
x
Zurgutt
1975
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Zurgutt

Erakordselt sitt raamat.  Ma ei saa isegi öelda, et kõik peategelased on psühhopaadid sest selleks ei ole nende käitumine piisavalt järjekindel.  Inimkäitumise absoluutne ebausutavus ongi põhiline probleem.  Ja ka laiemas plaanis käib täiesti mõttetu rapsimine.  palju elemente, mil puudub igasugune mõte.  Jääb mulje, et autor on selle rida realt välja pigistanud, kordagi midagi parandamata ja vaevumata eelkirjutatut kordagi üle lugema.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Väga postapokalüptiline maa.  Inimesed on ammu välja surnud.  Uus arenev liik on jõudnud elektriajastusse.  Siit-sealt saabub pealtnägijate kirjeldusi "külalistest" kes näevad välja nagu ammu välja surnud inimesed.
Kaheosaline romaan kus esimene osa kirjeldab pärismaalase seiklusi "külaliste" jälil ja teine osa on tulnukate silme läbi üks inimpõlv hiljem.
Esimene osa raamatust oli küll üsna klisheelik aga natuke põnev, põhipõnevus mitte niivõrd seiklused tulnukate otsinguil vaid vihjetest aru saamine, mis liiki kuuluvad peategelased ja mis peale orkide "tules hävimist" 200 000 aastat tagasi veel juhtunud oli.  Aga lõpplahendus väga äkiline ja masinlik.
Teine osa oli igav poliitika ja "meile ei meeldi, et peame suure venna juhtimisel arenema nii nagu neile meeldib" põdemine.  Plus jälle masinlik lõpplahendus, kus selgub, et ega suur vend ka päris oma peremees pole olnud.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Esimene osa sellest võinuks olla väga hea lühijutt aga järgmised kaks kolmandikku raamatust on igavad "koer jääb koeraks" ja "tubli kutsu ütles peremees" läbinämmutamine.  Peategelane Rex oli sellest bioformide grupist kindlasti kõige piiratum ja igavam.  Siiralt on tast kahju aga raamatut see huvitavaks ei tee.  Ja juba Karupoeg Puhhist alates ei ole vaimse puudega peategelaste mõttemaailm mulle nunnu tundunud. Pigem on see masendav. Kehv kolm. 
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lummav düstoopia kus peaaegu midagi ei ole ära seletatud aga justnimelt see mulle meeldibki.
Olen eelkommenteerinuga nõus, et Saare osa raamatust on põnevaim, tegelased värvikaimad.  Linna osa jäi lühikeseks aga ka seal oli paeluvat dekadentsi ja palju kujutlusvõimele toitu andvat, mida ainult möödaminnes mainiti.
Tchaikovsky fantaasiadekaloogiat ma ei ole nugenud ja tõenäoliselt ei loe ka aga eraldiseisvatest raamatutest on see pika puuga parim!
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Children of Time järg.  Ämblike ja inimeste ühistsivilisatsiooni esimene bio-kosmoselaev lendab uurima teiselt terraformitud planeedilt saabunud signaali.  Sihtkohas on kontakt kunagise terraformimeeskonna poolt sama kiirendusviiruse abil loodud kaheksajalgade tsivilisatsiooniga.
Kaheksajalgade aju koosneb kahest osast - keskaju mis on 100% emotsionaalne ja "reach" ehk haarmete autonoomne närvisüsteem mis on oma olemuselt midagi arvutilaadset. 100% skisofreeniline olend.
Kaheksajalad oma olemuse tõttu ei oma püsivat arvamust ja kontakt pendeldab konsensuse liikumise taktis sõja ja uudishimu piiril. Ja siis võtavad inimesed kogemata ühendust sama süsteemi teisel planeedil elutseva intelligentse, kõike bioloogilist assimilleeriva supermolekuliga, ämblike surmavaenlasega.
Sarnaselt eelmisele osale - teistsuguse (kaheksajalgade) intellekti kohta oli huvitav lugeda aga see jäi veidi pinnapealseks.  You-will-be-assimilated supermolekul on suht sisutu, ainult lisab horrori elementi.  Lõpplahendus jällegi suht masinast.  Selline kolm-pluss.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Ämmelgad ja Sipelgad :)  Need sipelgajõul jooksvad arvutid meenutasid kettamaailma raali (+++Out of Cheese Error+++)
Kui välja arvata deus ex machina inimeste assimileerimise lõpplahendus siis oli huvitav lugemine.  Mulle on alati mingite teiste liikide elu ja elutsüklite kirjeldused meeldinud, tüüpi Vinge "A Deepness in the Shy".  Käesoleva raamatu worldbildung polnud siiski nii detailne ja usutav, sestap hinne.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Vilets jutt. Umbes nagu oleks põhikoolilaps Bobiverse'st vaimustusse sattunud, mõelnud välja termini "mõrvarobot" ja siis üritanud midagi kokku kirjutada.
Pigem võiks pealkiri olla "Igav vingurobot".  Pendeldab seriaale vahtivast asotsiaalsest sohvakartulist aegajalt "must help the people" heroiliseks aga ainult korraks. Mingit sügavust ega detaile pole. "vaatasin seriaale". "kõndisin mööda koridori ja häkkisin kaameraid" jne.
Teine osa on sama, rohkem lugeda ei viitsi.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Tundmatu jõud laseb kuu rusudeks ning selle tükid langevad maa poole. Kahe aasta pärast muudab boliidisadu kogu maapinna heledalt hõõguvaks põrguks. See jätkub ca 5000 aastat.

Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.

Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..

Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.

Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Millegipärast meenutas see raamat mulle Jim Butcheri "Dresden Files" seeriat. Ebaharilike võimetega peategelane, paariliseks põhimõttekindel naispolitseinik. Nendevaheline pinge. Peategelases on omajagu pimedust mille üle ta kurjust kohates kontrolli kaotab. Perverssusi, armastust, vihkamist, lootust ja küünilisust. Parim raamat üle hulga aja mida kuulanud olen.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin autoga sõites juhuslikult alla tõmmatud audioraamatut.Tunne on selline nagu oleks kaks tundi vähehaaval kareda köiega poodud. Nii protsess kui tulemus on ebameeldiv. Teoreetiliselt saan aru, et kellegile võib puht intellektuaalset mõnu valmistada viis kuidas ühte juttu on kokku pandud nii palju mõttetut, seosetut, tühist, igav-ebameeldivat ja inimlik-eemaltetõukavat aga mina see ei ole.Sisuliselt siis jutustatakse, kuidas üks ukselt uksele müügiagent ühel hommikul ärgates avastab, et tema keha on muutunud hiiglasliku kõnevõimetu keldrikakandi omaks, muudatus mille põhjusele osalised sekunditki ei mõtle. Perekond ei püüagi temaga suhelda ja hoiab teda oma toas mingil määral elus.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin audioraamatut. Esimesed 2/3 raamatut oli aeglane, mitteulmeline ning (pseudo)filosoofiline kuid mulle meeldis. Maailm on omajagu huvitav ning jäi mulje, et pannakse alust põnevale seiklusele lõpus.Kui aga asi jõudis selle seikluseni, jäi mulje, et autor pole selle sisu üldse läbi mõelnud. Asi polnud otse igav aga hüplik ja kuidagi.. sõnumita. Liiga palju otsi ebarahuldavalt lahti jättev.Eriti frustreeriv oli lõpp ise. Just siis kui tekkis tunne, et NÜÜD tuleb kõige kulminatsioon, tuli mõttetu viimane peatükk ning lõpp. Tõmbasin spetsiaalselt alla tekstikujul raamatu, et kontrollida ega mõni peatükk vahelt ära pole jäänud.. Ma olen täiesti kindel, et autori jaoks kukkus mingi tähtaeg ja viimane peatükk kirjutati päevaga, ilma isegi eelmist vastavalt korrigeerimata.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Laias laastus nõustun Lauri kommentaariga. Lootsin kuulujuttude järgi lugeda mahlakaid vastikuid rõvedaid detaile Gandalfist ja karvajalgadest ja haldjatest aga need käisid läbi ainult leheküljeke alguses ja lõpus. Ülejäänud raamat oli üsna tõmblevalt kirjutatud spiooniromaan mis oleks võinud toimuda pea igas ajas või maailmas. Igasugused lahendused olid ka.. masinast.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kuulasin seda audioraamatuna, üsna depressiivses meeleolus mööda pimedat ja märga eestimaad sõites. Väga soodus miljöö, katus hakkas kah korralikult sõitma.See raamat on samasugune unenäoline nagu Dick ikka, aga tundub pisut vähem viimistletud. Püsse mis kuni lõpuni ei paugata on rohkem kui teisi.Sellegipoolest, mulle meeldis. Depressiivne värk. Kõva kolm.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Romaani idee oli vahva ja õlleteemaline, Finn Mac`i haual podisev suur tõrs kust iga 700 aasta takka head tumedat märjukest saab jne.Samas lõpp vajub järsku ära, mitmed paljutõotavad lahtised otsad pannakse jõumeetodil kiirelt kinni ja lahendatakse kogu situatsioon. Nagu oleks leheküljearv täis saanud. Selline sorgus sabaga neli.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Selle lugemine oli masohhistlik eksperiment lugeja ajuga, mis mingist uudsuse seisukohast oli perverssel kombel nauditav. Huvitav oleks raamatusse mingite sildikestega ära märkida, mis hetkel igale lugejale kohale jõuab, et mõtet ei ole ja lahendust ei tule..Mulle vist meeldivad raamatud ja filmid mis kinniroostetanud katuse paigast lahti loksutavad ja sõitma panevad. Meenus hiljuti nähtud Alejandro Jodorowsky "The Holy Mountain" - osad inimesed näevad selles mingit religioosset sõnumit aga minu jaoks oli tegemist täiusliku absurdiga.
Teksti loeti vene keeles
Zurgutt

Sain läbi ja ma olen nii tige, et see sunnib üle pika aja jälle baasis sulge haarama. No teeb ikka kurjaks kui autor midagi potentsiaalselt väga head viimasel hetkel ära solgib.Raamat koosneb kolmest üsna sõltumatust lühiromaanist. Sisu ja settingut on ülalpool juba kirjeldatud, kõigi öeldud kiidusõnadega olen kahe esimese puhul nõus. Aga MIKS küll oli vaja kirjutada kolmas? Et tellis paksem tuleks? Kas jäi autoril aega puudu või oli lihtsalt pikem paha periood? Elas välja mingeid isiklikke traumasid? Sest kolmas osa koosneb enamuses kahest esimesest laenatud situatsioonidest ja tegelastest mille vahele on pikitud ebausutavusi, labasusi ja pedenalju. Minu usk sellesse maailma kukkus kolinal kokku. Ok, rammulümpijas oli oma naljakaid elemente nagu atleetide kohustuslik triibuline trikoo ja ettekleebitud kasakavuntsid aga mille kuradi pärast tahaks kogu maailma osaleda võistlustel mis koosneb mingi pisiriigi aladest ja kus see pisiriik rutiinselt kümnikvõite saab? Ja miks oli vaja kopeerida teise osa rumala raamatupidaja armuhullustust tegelasele, kellele see üldse ei sobinud? Ja see etteaimatav ning klisheelik lõpp peategelaste lovestoryle. Ning ebaoriginaalne ning labane lõpustseen, kus French täiesti vaimuvaeselt lihtsalt mõnitab vaest, niigi maa sisse trambitud, sitsiillast, rumalalt avades kõik oma kaardid. Tal oli liiga palju klassi, et selleni langeda. Arrgh.Samas. kolmas osa ei ole labasustele vaatamata nii halb eraldivõetuna. Ja kaks esimest on VÄGA, väga head. Soovitan seda raamatut siiski siiralt osta. Loodan, et autor võtab rahulikult ja arendab seda maailma edasi - lühiromaanide ning juttude kujul. Potentsiaali on tohutult. Senised peategelased on end küll ammendanud ja tuleks teenitud puhkusele saata.Kuigi enamus on viisplussivääriline, kisub lõpupettumus hinde alla..
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Leidsin kogemata riiulist ja selgus, et ei ole lugenud. Võtsin ette, et loen läbi ning pärast haaran kirve ja kristlasi nottima, nagu peale Andersoni raamatut enamasti tuju on.See viimane emotsioon jäi karjuks täiel määral kätte saamata. Selles raamatus ei ole kogu ristiusu närusust hariliku teravusega välja toodud. Pigem jääb mulje nagu kroonikavisandist, midagi sellist nagu Shakespeare oleks võinud oma teoste jaoks materjali kogudes mustandina kirjutada.Noh, tuleb Murtud Mõõk või Merman`s Children jälle ette võtta..
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Lugeda kannatas. Läbimõeldus avaldus ainult eraldi osade siseselt, eri osad üldse kokku ei klapi. Oleks see serveeritud kui seosteta jutukogu:1. Surnud ja Tuletõrjujad
2. Väike Nõid
3. Pimedusejüngrite ohver
4. Seiklused Ruumis ja selle ümber.siis oleks asjal rohkem jumet. See kooli osa oli muidugi täiega metsapoole. Köite enda üle ei virise, kaas on sümpaatne ja sisu kannatas ka lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Hea raamat, vähese mahuga anti mõtetele paljuruumi ja piisavalt vihjeid, et jääks tunne nagu pikast romaanist.Tegevuse mastaap on tohutu, võiks öelda, et suurem enam ei saagi olla.Tegelikult ongi tegu rohkem ühe inimese ümber kujundatud vihjete kogumiga,tegevuse areng kui selline on minu meelest olematu.

Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Müstika ja actioni pool oli igati hea ja usutav,mõttetult üle pingutatud olid aga seebikastiilisinimsuhted. Sissejuhatus ja lõppsõna oleks võinudka olemata olla, muust raamatust ei olnud tunda,et tüüp oleks läbielatut nii väga põdenud. Pärispalju vahvaid ideid (originaalsuse kohta ei tea öelda) - suureks illusiooniloomaks kokku kargavad pisikesed kuradikesed jne, ümber nõiakivi maasisse kõndimine.Vastuolusid oli muidugi ka, neid on juba ülalpoolloetletud. Aga lugedes halb ei hakanud, tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles
Zurgutt

Veider, minu jaoks oli see lugu just usutav. Japakkus palju naljakaid nüansse. Nagu näiteksmadalaima klassi tüüp, kes VARASTAS (absurdne kontseptsioon selle maailma elanikele - niigi on raske piisavalt tarbida ja siis tüüp läheb veel vargile??) muuseumist pildi, et oma tüdrukule meeldida. Politseil kulus mitu tundi, et seda tüübi 40 toalisest korterist leida..

Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Kosmoselaev on naasnud Marsilt ja toonud Maalemõned marslased. Marslased on inetud ja naeruväärsed, lestjalgade ja rippuvate kõrvadega, kohmakad, tobedad..

Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Visionääri elutöö on olnud kosmoselaevade ehitamine ja neil valgusest aeglasematel laevadel kolonistideväljasaatmine. Ja siis leiutab mingi nolk valgusest kiirema transpordi..

Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?
Teksti loeti inglise keeles
Zurgutt

Ulmega ei midagi ühist - lugu elukutselisestvõrgutajast ja sellest, kui hirmsad võivad olla tagajärjed, kui lähedased inimesed salatsevad..
Teksti loeti inglise keeles