Lisaks lahenduste ebareaalsusele häiris ikkagi väga ka inimeste käitumine. Loomulik on see, et kui kogukonda ilmuvad uued elanikud sellisel viisil, nagu raamatu lõpus juhtus (üllatusmomendi säilitamiseks ma täpsemalt ei räägi), siis on inimloomusele üdini omane midagi nii võõrast endast kiiresti eemale lükata. Aga ei, praktiliselt keegi isegi ei võõrastanud neid.
Samuti ajas täiesti vihale koht, kus Pathil elav neiu teab küll seda, et endiselt on elus Valetine Wiggin ja kuuleb siis Jane`i käest juhuslikku vihjet kellegi Andrew kohta ja karjatab, et ahah, selge, Andrew Wiggin on ka veel elus. Iseenesest see Pathi elukorraldus ja seal toimuva sidumine tegevuse põhiliiniga oli kõige parem idee raamatus, kuigi juhtis ehk isegi liiga palju tähelepanu põhiliinilt kõrvale. Aga see ei suuda üldmuljet päästa. Lisaks veel see, et tõepoolest oli "Xenocide`is" üle mõistuse palju filosofeerimist/jutlustamist.
Ühesõnaga, oli põnev teada, kuidas varasemast õhku jäänud lugu edasi areneb (ja selle pärast üritan ma ka saaga järgmise osa kätte saada), kuid raamatu puudused ajasid lausa vihale.
OSC Enderi saaga neljas romaan keskendub lisaks Lusitanial toimuvale ka teisele asumile, mis on täidetud geneetiliste manipulatsioonide abil asiaatliku välimusega geeniustega. Nn "jumalate poolt äravalitud". Nende abi läheb vaja võitluses Lusitaniat kimbutava descolada-nimelise viiruseluvormiga võitlemiseks. Satikad ehitavad aktiivselt laevu, et põrsikuid ja endid läheneva Täheraja Kongressi poolt saadetud hävituslaevastiku käest päästa.
Raamatus oli huvitavaid ideid näit. FTL reisimise idee; descolada päritolu küsimus; võitlus sellega; arutelu satikate-põrsikute-inimeste vahel - moraalsed dilemmad, kas ühe või mitme liigi hävitamine kaalub enda eluspüsimise üles või mitte. Kahjuks oli lugu kohati veniv. Jääb nõustuda kriitikutega, et kirjutada oskav Card on liialt enda jutuvestmist nautima jäänud. Paljude lehekülgede peale natuke vähe lugu. Saaga viimase osaga olen kahtleval seisukohal. Ülevaated ei ole kuigi julgustavad, pigem selline allakäigutee. Eks paistab.
Inimkond üritab tekitada kosmilist Noa laeva lähetades palju pisikesi elumooduleid ISS (International Space Station) juurde.
Minu jaoks oli tegu ebausutava juraga mitmel tasandil. Esiteks, ehitada see Noa laev maalähedasele orbiidile langevate kivide keskele tundub umbjabur, arvestades, et Mars ja kõrgemad orbiidid olid täiesti kättesaadavad. Ja siis hakkab veel mingi poliitiline jama viimasel hetkel sinna põgenenud PTS all kannatava endise USA presidendiga, võimuvõitlus..
Ja enamus kirjeldatud orbitaalmehaanikast tundus füüsikaliselt võimatu või siis lihtsalt väga rumal valik.
Kokkuvõte: Facebook ja Twitter kosmoses.
Kuna 5 pallile vajalikke eskeipismiomadusipikkuse pärast välja ei anna, siis 4.
Peategelane on abielus kõrgemast klassis pärittüdrukuga, kes ei ole aga sellise külluse ja tarbimiskohustusega harjunud. Ja siis saadetakse veel prügi vastuvõtupunktist teade, et tema golfipüksid ja särk ei olnud piisavalt kulunud.. see on viimane piisk!Masenduses tüüp läheb kõrtsi ja laseb sealolijatel endale välja teha (see on temast väga suuremeelne!) Ja siis nokastanud peaga koju saabudes tuleb tal idee :)
Peategelane arvab loo lõpus, et marslased unustatakse varsti ja nad ei muuda igapäevases elus midagi. Aga tal pole õigus! Puänt on asjalik.
Vana mehe pettumust ja kibestumust pole vist raske ette kujutada?