Arkadi Strugatski

Raamatu esimene pool on kahtlemata väga haaravalt kirja pandud. Teises pooles kummitab seevastu ebaühtlus, millega ühest küljest kirjeldatakse piinava detailsusega Enderi koolitusprogrammi tagumist etappi, teisalt libisetakse paari lausega üle aastapikkustest ajavahemikest.

Suurim viga aga, mida keegi seda raamatut lugedes võib teha, on mitte lugeda ta järge. Ja seda ütlen mina, kes ma sarju üldiselt ei salli. Ilmne paralleel "Hüperioniga", aga koguteose raames on ühe teose piires tajutav ebaühtlus märkamatu, sest raskuspunkt on hoopis mujal. Ka hindaks ma paremal meelel ühe hindega teost "Ender`s War" kui selle koostisosi eraldi.

Tunnistan, et olin ka enne seda romaani Orson Scott Cardi loominguga tuttav, aga see loetu («Wyrms», «The Worthing Chronicle», «Eye for Eye», «Unaccompanied Sonata» jne.) jättis autorist mulje kui heast kirjanikust... samas ei saanud ma aru, et miks teda NIIVÄGA kiidetakse. Nüüd tean!!!

Romaani mõtte ütleb kõikse paremini ära moto: ...kuivõrd vähe on lapsed teinekord lapsed.

Tõtt-öelda tekitas minus alguses suurt ettevaatust fakt, et romaan on taas maailma saatust määravatest lastest... sel teemal on ikka kuradima palju kirjutatud. Läbilugemise järel nimetan seda raamatut ikka kohe ilmseks ulmekirjanduse verstapostiks... küsimus polegi selles kuipalju uut tõi (kui tõi) see raamat ulmesse... see on lihtsalt hea ja hästi kirjapandud lugu. Liigutav kah!

Kaks korda on Maad rünnanud mingi sitikate tarutsivilisatsioon. Maa helgemad pead on stoilises paanikas, sest teine invansioon sai tagasi löödud vaid tänu geniaalsele Mazer Rakhamile... pärast seda on nn. geeniuse doktriin Maa strateegias ainuvaldav. Üritus kõnnib kogu aeg noateral, et jõuaks kolmandaks invansiooniks Suure Strateegi valmis treenida.

Romaan ongi Andrew Wiggini (hüüdnimega Ender) lapsepõlve lugu. Ender on Kolmas... soovimatu (ja kuritegelikult liigne) laps ülerahvastatud Maal. Seega paaria! Paariamomenti süvendavad kogu aeg ka õpetajad: sest ainult väljatõugatu keskendub täielikult oma professioonile, et olla vähemalt selles liider.

Karm ja jõhker... ning samas ilus ja armas lugu. Kiidan Cardi (mis tal minu kiitusest?) leidlike ja värvikate detailide eest... ainuüksi see Hiiglase-mäng on juba saavutus. Lummab see, et kõike ei seletata kohe lahti: lugeja ka justkui õpiks ja areneks romaani käigus... Romaan on alguses üsna etteaimatav, aga siis on lugejale paljud asjad lihtsalt segased... mida enam lugeja raamatule pihta hakkab saama, seda kummalisemad käigud sisse tulevad, kuniks lõpuveerandis asi päris pööraseks kätte ära pöörab.

Iseäranis tuleks kiita lõppu, kõike seda mis seostub selle kolonistide planeedi ja Surnute Eest Kõneleja ilmutusteraamatuga – see kõik paneb asjale sellise kena krooni pähe ning juhatab uue romaani kah sisse. «Ta otsis kaua.»

Üks eelkõneleja heitis ette seda Enderi õe-venna wõrgu kaudu maailma vallutamist... minu arust on see suurepärane liin romaanis. Minu meelest ongi see romaan kolmest võimalikust teest võimule... loomulikult on see vaid üks tõlgendus (ja võimalik, et meelevaldne), aga mulle tundub küll, et romaan «Ender`s Game» eelkõige raamat võimust.

Kui mainida vigu, siis jah - see veider arvutimäng tekitas juba keskel tunde, et siit võlutakse välja järg teosele, niisamuti kui võiksin kihla vedada, et algselt kavatses autor lasta Enderil vähe vanemaks saada, siis aga millalgi tüdines ja lasi tal sõja ära pidada. Samuti kui mingist hetkest oli aimatav, et ta peab tegelikku sõda. Arvasin, et kusagil ka seletatakse, miks need õed-vennad nii geniaalsed on, aga seegi tundub jäävat järgedele.

See kõik aga ei muuda üldpilti. Ma arvan, et raamatu militaristlikuks pidamine vastab inimese enda sisehirmudele, samuti ei leidnud ma erilisi seoseid "Starship Troopers"iga - teose mõte on ikka täiesti erinev, ja kirjeldatud vaenlane oli just õige. Küsimus saab olla vaid, kas oodata, kuni järg tõlgitakse või muretseda ingliskeelne variant.

PS. Vaieldes vastu ühes eelmises arvustuses esitatud Cardi väitele - kui lapsel ei ole midagi sellist, mida tavatsetakse nimetada "õnnelikuks lapsepõlveks", ei saa tal olema ka "õnnelikku" või lihtsalt tavalist täiskasvanuiga. Tema saatuseks jääb erikohtlemine, kui ta ei vaata seestpoolt mõne institutsiooni lukustatud uksi.

Sisust on eelnevad arvustajad juba piisavalt rääkinud, nii et piirdun ainult mõnede mõtetega, mis mul lugemise käigus tekkisid.

Ender`s Game`i peamiseks ulmeliseks elemendiks on minu meelest peategelased - Ender Wiggin ja tema eakaaslased. Tegelikus elus ei ole isegi üliandekad lapsed niisugused "väikesed vanainimesed", nagu keegi siin eespool juba mainis. Aga eks sellepärast seda nimetataksegi ulmekirjanduseks. Kõik muu ulmeatribuutika, mida siin kohtame - tähelaevad, sitikatest sissetungijad jne - on ju vaid tühipaljas butafooria, mis teosele sisuliselt midagi väärtuslikku ei lisa (vormiliselt aga küll!). Selle asemel võiks vabalt olla ka vaenlase ratsavägi - sisuliselt ei muudaks see teost halvemaks, kuigi treeningusimulaatorite asemel tuleks ilmselt midagi muud välja mõelda.

Veel üks huvitav asi, mida tahaks mainida, on Interneti täiesti realistlik kujutamine. Peale Ender`s Game`i ei meenugi teisi ulmeraamatuid, kus kohtame tõepoolest sedasama Internetti, kus seesinanegi arvustus üleval ripub, mitte mingit veidrat moodustist a la William Gibson. Ilmselt ei kirjuta Orson Scott Card oma teoseid trükimasinaga. Eriti tõstaks esile asjaolu, et arvutivõrku ei kujutata mitte ainult riistvarana, vaid ka Useneti sotsiaalset mõju kirjeldatakse täpselt sellisena, milline ta juba lähiaastatel võib olla.Huvitav oli EG lugeda ka sellepärast, et selle lugemise ajal olin ise ajateenistuses. See muutis peategelaste läbielamised üpriski südamelähedaseks, kuigi minust ei püüdnud keegi kindralit koolitada :-) See, et ka minu teenistuskohta Lahingukooliks nimetatakse, lisas kogu asjale veel ühe lõbustava aspekti.

Ega selle kohta suurt öelda enam polegi. teised ütlesid kõik hea ära. Ulmeline versioon "Viieteistkümneaastasest kaptenist". Muidu köitvalt kirjutatud, aga raamatu teises kolmandikus hakkasid kõiksugu mängude kirjeldused tüüama. Lõpplahenduse aimasin ka ära. Raamatus ei olnud siis enam nii palju lehekülgi järgi, et proportsionaalselt paremat lahendust välja vedada

Ühesõnaga soovitan soojalt kõigile militaristidele, poisipilastajatele ja neile, kel jätkub lapseliku meelt (või kui midagi paremat kätte ei juhtu).

Torkab silma "Enderi" sarnasus lähtekohtadelt Cardi "Seitsmenda pojaga" - samamoodi mitmendana sündinud eriline laps, kellel on maailmas täita oma religioosne missioon; tema kasvamine ja jõudmine äratundmisele.

Üldiselt oli romaan aga minu jaoks küllaltki igav, naiivne, jabur ja lõpuosa vajus täiesti ära. Sinna kasvatati üksteise otsa - rohmakalt aastatest üle hüpates - mitu puänti ning kõige lõpuks selgub, et kogu eelnevat oli autorile tarvis usuliste süsteemide püstipanekuks, uue Kuulutaja leidmiseks. Aga see selleks, mitte ainult lõpu pärast pole romaani hindeks "kolm". Muidu oli see ikka üsna keskpärane - ja nagu öeldud - jabur. Rohkem midagi kommenteerida ei ole.

Lisatud 28.08.2002: Tagantjärele kisub mulje sellest raamatust veelgi viletsamaks. Kui vahest on mõne raamatuga nii, et ajapikku ununeb tüütu vaht ja jahvatamine, ning meeles säilib just oluline ja peamine, siis "Enderi mänguga" on vastupidi. Tundub, et tegu on üldse ühe kõige mõttetuma lollusega, mida ma lugenud olen. Huugod ja neebulad tõi romaanile muidugi mormoonide pikk ja karvane käsi. "Stalkeri" seletamine kalduks juba paratemaatikasse. Ühesõnaga - inimesed ärge raisake oma aega mingi nõmeda "Enderiga"! See on väärtusetu jamps, raamat mitte millestki. Ajapikku ununeb ka see, et see mittemidagi võis olla hästi jutustatud.

Hea küll, põhjendan. "Enderi mäng" on teos, mis võib hästi ära petta. Vaata näiteks Killu arvustust... Isegi kui neid temaatikaid on romaanis kasutatud, siis ei ulatu nende käsitlus mainimisest sügavamale. See on lihtsalt märksõnadega zhonglöörimine, ilma nende tegelikku tähendust, sümboolsust ja mehhaanikat avamata. Kõik see on looritatud pioneerilaagerlikku seiklusjuttu, "poistekasse", mis samuti võib lugeja ära petta. Autori tegelik soov on religioosne propaganada, ühe Kuulutaja loo jutustamine. Vaat selle teema juured ulatuvad siin küll sügavale, et paljud ei pruugi märgata, millest raamat tegelikult on. Nagu hulgalisist eelarvustustest näha on. Aga kui on tasemel propaganada, miks ma siis kõrgemalt ei hinda? Sest see messiase leidmise teema on absoluutselt mõttetu. Ja muud siin ei olnud. Nii et tuli hinne "kahe" palli peale langetada. Ilmselt kuulun siis nende "kirglike vihkajate" hulka.

Muide kes veel ei teadnud, siis Ender tähendab türgi keeles üks miljonist või midagi, mis on väga haruldane. Autor ise aga pani nimeks Ender, et tuua paralleele male endgame`iga.

No ei ole kahtlustki, et täiskasvanute mõttelaadi projitseerimine eelmurdeealistele ei ole realismi element selles romaanis. Kui see pole ka lihtsalt rumal viga, vaid taotluslik võte, on see minu jaoks kogu teose vundamendi purustamine. Kui tegevus toimub ajaliselt ja ruumiliselt minust kaugel, kui sotsiaalsed ja tehnilised olud absoluutselt erinevad sellest, mida olen ise kogenud, peab teoses olema miski tuttav ja kindel, mis teeb asja usutavaks ja kaasaelamist võimaldavaks. Ma ei saa tekstist mingit naudingut, kui loo sisul puudub vähimgi kokkupuutepunkt minu maailmaga. Psühholoogiline usutavus pidanuks see punkt olema. Selle puudumisel jäi kogu see "heroiline", "dramaatiline" ja "liigutav" tõmblemine niivõrd võõraks, et midagi pole parata... Arvatavasti saanuks ma oma empaatiavõimet kasutada, kui tegelaste vanused koos vastava mõttelaadiga olnuks harmoonias; teisisõnu tegelased täiskasvanuteks! Ehk oleks neljagi välja vedanud, sest (vahe)puänt mulle meeldis (kui selgus, et tegu polegi mänguga), kuid seegi võinuks olla raamatu lõpulausena, mitte paarkümmend lehekülge enne lõppu, järgnemas veel hulk kramplikult konstruitud episoode.

Eelpool on teosele ette heidetud militarismi... Ma ütleks, et mitte ainult totaalne võit ja totaalne kaotus, vaid võit ja kaotus üleüldse on võitluslikud või kui soovite, siis sõjalised terminid. Ühe võit ja teise kaotus lõpetavad võitluse. Ning üks romaani kandvaid teemasid muuhulgas on, et parem oleks olnud, kui võitlus oleks üldse ära jäänud - kui pooled oleksid leidnud viisi rääkimiseks. Külma sõja ajastu vaimu teos vaevalt et kannab, sest autori sümpaatia Demosthenese poole ilmselt ei kandu. Millest on muuseas kahju.

Kas lapsed tegutsevad "väikeste vanainimestena?" Jah ja ei. Laste füsioloogiline küpsemine on täielikult kõrvale jäetud... Enderist saab Komandör küll enne murdeea algust, kuid kasvõi hammaste vahetumist oleks võinud ju mainida. Või siis Petra muutumist. Ma muidugi loodan, et nad seal hormoonidega ei jamanud, et lapsed võimalikult kauaks lasteks jääksid... Samas vaimse tegevuse osas minu meelest polnud erilisi möödalaskmisi. Vaadake, sõbrad, kõik lapsed pole sugugi miskid mõttetud tatsajad ja podisejad. Mõned neist hakkavad üsna varakult maailma asjade üle küllaltki tõsiselt ja abstraktselt järele mõtlema. Ning ma räägin siin tavalistest lastest, mitte perekond Wiggini ja teiste geniaalsetest võsukestest. Kui kõrvutada "Enderi mängu" näiteks "Kärbeste jumalaga", siis suuremat ebakõla silma ei hakka. Ja ma pole kuulnud, et keegi "Kärbeste jumala" lastekujutust kritiseeriks. Vastupidi, selle eest nimetatud teost hoopiski austatakse... Ning pidagem meeles, et "Enderi mängus" saavutasid lapsed kõik oma saavutused ikkagi täiskasvanute äärmiselt asjatundliku ning psühholoogiliselt peene juhendamise all.

Polnud eriti usutavad nood taktikalised uuendused, mida Ender Lahingukoolis viljeles. Kui see kool juba kümneid aastaid järjepidevalt tegutsenud oli, oleks kõik sellised trikid, nagu vaenlase selja tagant tema värava ära kahmamine, kõiksugused köied jms., pidanud juba ammuilma olema läbikäidud tee. Ega enne Enderit inimesed ka idioodid ei olnud, rääkimata sellest, et taoliste nõksude väljanuputamiseks ei peagi eriline vaimuhiiglane olema.

Tõlge on väga hea, ainsa sõnavärrana jäi silma "eksoskeleton".

10.11.2013: Meelde on jäänud pigem romaani pehmed kohad (Lahingukoolis toimuva naiivsus), mistõttu tuleb hinnet langetada. Loogikavea suhtes on loomulikult õigus ka Aasa Tammel ühes järgnevatest arvustustest.

Ega ma ei oska täpselt öelda, mismoodi seda tehakse?

Raamatu keskseks mõisteks on empaatia, see on teiste õige tajumine...
Geniaalsuseni ulatuv emapaatiavõime on Enderi õpetatavaks valimise peapõhjus (muidugi on ta ka universaalgeenus). Üks autori ja loo (vaike)eeldusi on empaatia sünnipärasus ja selle arendamise teed (eelkõige konflikt?) – see on loo lahutamatu osana kergesti lugeja poolt omaks võetav.
Ma tahan sellega öelda, et kuigi autori arusaamad inimene olemise mehhanismidest ei ole kõiges minu omadega täpses kooskõlas, ei tekita see häiritust. Ma võtan lihtsalt omaks tema reeglid. Raamatute lugemise eelduseks on alatasa nende reeglite omaksvõtmine. Teadusliku tõe tagaajatel ei ole mõtet ulmet lugeda.

Iga kord seda raamatut lugedes komistan (minu arvates) loogika-apsule, millega ei taha hästi leppida:
• Sitikatel on „emad“, „kuningannad“, kes mõttejõul juhivad sõdurite tegevust.
• Neid „emasid“ on palju (üle ühe) ja nad on eraldi tahte ja mõistusega isikud, kes võivad maailmaruumis (koos oma sõjaväega) rännata. Nad ei ole kinnistatud oma koduplaneedile. Ja ühe „kuninganna“ hukkasaamisel ei võta eemal olevad teised kuningannad sõdurite juhtimist automaatselt üle. Teine Sissetung.
• Maailmaruumis on palju Sitikate poolt koloniseeritud planeete.
• Sitikate juhid või vähemalt üks juht suutis ette näha Enderi võitu ja sellega kaasnevat emaplaneedi hävingut. Selle hävingu juhuks valmistati X-planeedile ette arvutimängul ja unenägudel põhinev teate-ehitis, kuhu paigutati inkubeerimist ootav muna.

Kuidas siis mõni „ema“ ei läinud koduplaneedilt muule planeedile, jätkamaks seal liiki ja oma kultuuri?
On võimalik, et ma olen lugedes üle libisenud mõnest olulisest detailist, et vastuolu on vaid näiline. Juhul kui see on nii, palun minu tähelepanu juhtida sellele detailile ja tekkivale uuele loogilisele tervikule...

Mõnes mõttes võiks raamatut lugeda ka hoiatusromaanina – hoiatus tervikut mittetunnetatavate (laps?)sõdurite, lapskindralite suhtes, keda on võimalik suunata inimkonna õnne nimel võitlusesse suunas, mille määrab keegi xxx.
Raamatu esmaavaldamine 1985, Pol Poth’i võimulolek Kambodžas kuni 1979 – enamiku tema sõjaväest ja julgeolekujõust moodustasid lapsed.
(Pol Poth’ist: http://et.wikipedia.org/wiki/Pol_Poth ja ilukirjanduslik ajastukajastus: Madleine Thien, Armastatud ja kardetud, kirjastus Pegagasus, 2012. Sellele tõsielulise taustaga ilukirjandusele on ulmes koleduselt midagi võrdväärset vähe kõrvale pakkuda – lugemissoovitus, kuigi pole ulme.)
„Enderi mängu“ kirjutamise ajaks oli Kambodža juhtum maailmas üsna teada, juba.

Seoses üldpilti mittenägevate ülivõimekate lapssõduritega meenub kohe Eesti oma ulme tähtteos – Kunnase triloogia – sealgi päästavad inimtööriistad enda arvates inimkonda välisvaenlase eest. Minu jaoks on seos olemas – vaatasin järgi – BAASis ei ole seda seni maintud – käesolevaga on see siis tehtud.

See (ka) kõrvaltegelaste elusaks kirjutamise oskus ei ole võimalik ilma tugeva empaatiata lugejate suhtes.