Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Denis Marquet ·

Colere

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: «Viha»
Tallinn «Olion» 2003

Hinne
Hindajaid
1
1
0
2
1
Keskmine hinne
2.8
Arvustused (5)

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles

Kena muidugi, et vahel harva meil ka prantsuse ulmet tõlgitakse - seda enam, et mu enda prantsus on selline nagu ta on. Kahju ainult, et midagi paremat ei leitud. Ju oli mõne arvates eesti keeles veel vähe hysteerilist mystitsismi.

Raamatus inimkonnast maalitav pilt on tegelikult masendav. Iga viimne kui inime on viha kurguni täis, mitte keegi ei suuda võtta ette midagi muud peale oma viha ja hirmu väljapritsimise. Ainus lahendus tuleb kogu maailma indiaanlastelt, hävivast Amasooniast, ja selleks on mahaistumine ning lootmine, et äkki keegi siiski jääb katastroofis ellu. Ei ole omapärane, tyytu on. Ja karakterid ei hinga, vaatamata pidevale põdemisele kogu selle tellise paksuses. Ei veena see kõik. Maaema-teemalist kirjandust on praeguseks pikkade riiulite kaupa ja suur osa sellest on kirjanduslikult parem. Hää seegi, et raamatusse pole topitud emajumalanna kultust; ingliskeelses kirjanduses olnuks see möödapääsmatu. Prantslust näitab ka heroiseeriv suhtumineLevi-Straussi (peategelase Õpetaja oli kord Tema Enda assistent!), kes tegelikkuses käis välitöödel elus vaid yhe korra ning seal midagi taipamata pasundas hiljem terve elu oma kangelasteost. Mis teha, rahvuslik uhkus.

Lõpliku põntsu paneb loole autori ettekujutus ökoloogiast kui millestki, mis vastandub kolekoledale "teadusele" ja seisneb ulgumises, et kõik on hukas ja iga liblikas korvamatu tähtsusega kui systeemi osa (yksikisendina ei huvita ta kedagi). Isiklikult pean ma kyll liblikatest märksa rohkem kui inimestest, Kyoto protokolli ja muu säärase suhtes on mul pigem ökoterroristlikud (või ökofaðistlikud) vaated, aga sadade lehekylgede kaupa hala produtseerima see mind ei pane. Ehk on asi selles, et ma tean ökoloogiast ka ilmselt rohkem kui Marquet. Kole lugu, sellised raamatud peletavad inimesi rohelisest mõtteviisist eemale. Sigadus.

P.S. (Pärast eelmise arvustuse lugemist:) Head inimesed, palun jätke Sumer rahule! Sumeri veeuputuseloos lekitas ka tarkusejumal Ea inimestele teavet, tehes näo, nagu räägiks ta jumalate nõukogu otsusest pilliroopuhmale ja inimene Ziusudra sattunuks vaid juhuslikult pealt kuulma. Miks keegi seda oma prohvetlusse ei kopeeri? Paluks mitte vägistada suvalist ettejuhtunud teksti endale sobilikuks ettekuulutuseks või marslaste maakylastuse tõendiks, valides välja sobilikud jupikesed rohkes dänikenlussoustis. Pedereerige Kalevipoega, kui tahate. Mida kuradit!

Ajukääbikluse levitamise eest kukkus hinne yhe palli võrra. Urrr!

Teksti loeti eesti keeles

Hea ja mõnus lugeda, kuid kahjuks jäi pärast tunne, et lool puudus sügavam sisu. Siit-sealt loosse tõmmatud teaduslikud faktid jätsid liiga tihti dääniklikku muljet, et neid tõsisemalt võtta. Samuti olid mõned tegelased liialt stamplikud: niite tõmbav ajakirjanik (kellel on mingi müstiline korrespondentide võrk), võimujanune joodikust hull kindral (Vietnamisõja veteran) jne. Selliste tegelastega saab loomulikult juhtuda ainult vanu tuttavaid olukordi: a la "kahju, et nii hilja tulid uudised Hiinast. raketid on juba teel ja enam ei saa midagi teha...".

Hetkel on aktuaalne teema Kagu-Aasias toimunud tsunami. Selle tsunami valguses on raske uskuda, et igatsugu katastroofid põhjustavad väga väikest kahju: uut tüüpi viiruse epideemia ohvreid mõõdetakse tuhandetega, Los-Angelese tsunami ohvreid (vist 30 meetrine laine) kümnete tuhandetega, tuumarelva ohvreid sadade tuhandetega....
Teksti loeti eesti keeles

Oopil oli õigus, kui ta süüdistas Marquet,d inimestele eemalepeletamises rohelisest mõtteviisist. Mina isiklikult pooldan samuti eile jõustunud Kyoto konventsiooni ja pean ökoloogilist katastroofi täiesti võimalikuks-kliiima on viimasel ajal ikka täiesti paigast ära. Ent see mida Marquet kirjutab, on isegi minutaolise teaduskauge inimese meelest pehmelt öeldes jama. Elusloodus on üks asi, eluta loodus teine. Esiteks pole meie planeet mingi elusolend ja järelikult on see, et ta alustab meie väljajuurimiseks mingeid maavärinaid, täiesti võimatu. Sama hästi võiks uskuda, et Kuu on juustust tehtud. Kombineerida see Maa keerukast ökoloogilisest kooslusest tingitud kataklüsmidega on veelgi suurem nonsenss. Ja kui Loodus on nii kõikvõimsas, et allutada endale suhteliselt kõrgelt arenenud loomad, kes inimesi retsivad, oleks kogu tulevärgist tükk maad lihtsam muuta inimkond tahtejõuetuteks zombideks, kes teevad seda, mida Emake tahab. Järgmiseks, väide, et inimkond on NIIVÕRD tihedalt ülejäänud loodusega seotud, et ta kuidagi selle vastu ei saa. Huvitav, kas Maa suudaks sel juhul mõjutada ka näiteks Kuul viibiva astronaudi rakke? 380 000 kilomeetri kauguselt? Või veelgi kaugemalt? Või on see mõju äkki valgusestki kiirem? Üldiselt mind kõiksugu füüsikaseadused ja muu selline staff erinevalt mõnest teisest arvustajast eriti ei huvita, ent Marquet esitab oma veidraid seisukohti justkui rauda raiudes, mis lausa kutsub vastu vaidlema. Ahjaa, tegelikult on meie planeet ju elusloodusest märksa vanem, seda peaks kah veel märkima. Kirjanuduslikult pole romaan kah just kuigi tugev, liiga palju tähelepanu pööratakse koera poolt mahamurtud tudengineiu peigemehe traagilisele saatusele-mõttetu süzheeliin, mis kuhugi välja ei vii. Kui mõni tegelane surma saab, põetakse seda lehekülgede kaupa, isegi kui pärast selgub, et tegelikult jäi ta siiski mingi ime läbi ellu. Huvitav on veel see, et ehkki Marquet peab inimesi üldiselt kurjadeks, kujutatakse katastroofiohvreid suht sümpaatsetena, et lugejatel neist kahju hakkaks. Nojah, ja kui kõik ameeriklased on nii lollid, et keegi neiust asjale pihta ei saa, saabub teadlane Quebecist, kes asja ära lahendab. Tüüpiline Prantsuse mõtteviis, millest hoolimata on romaan kohati äärmiselt ameerikalik, seda selle sõna halvimas tähenduses. Tüütu sentimentalism, valitsus, kes rahva eest kogu aeg midagi varjab jne. Ühesõnaga-kehvapoolne romaan. P. S. Jõudsin järeldusele, et romaan siiski ei vääri " kolme" .
Teksti loeti eesti keeles

Vael on tore võtta kätte mõni paks ja raske "bestseller" ja nautida natuke ajuvaba lugemist. Just seda ma Denis Marquet´i "Vihast" ootasin ning alguses polnud ma ka eriti pettunud. Marquet on prantslane, kes kirjutab eht ameerikaliku põneviku, mille tegevus toimub enamasti just Ameerikas. Nipid on tal igatahes selged, kõik klišeed peas ning stiil korralikult kõvematelt tegijatelt järele aimatud. Kahjuks on see ka kõik, mida selle raamatu kohta võib positiivset ütelda. Sisu on nii totter, et mul hakkas vahepeal isegi tunduma, et autor üritab meelega lugejale p...a maha müüa. Kahjuks ma sellele väitele kinnitust ei leidnud. Autor on lihtsalt natuke küündimatu. Tegelikult pole ma eriti pettunud, et selle raamatu läbi lugesin. Esiteks sain selle väga odavalt ning teiseks olen jälle ühe jama võrra targem. Aga teistel soovitan küll enne järele mõelda, kui see raamat kätte võtta. Üks
Teksti loeti eesti keeles
x
Ermelin Hunt
17.11.1981
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles

"Kas ma tean mis on armastus? Muidugi tean - poiss armastab oma koera." Hingepõhjast tuleva ohke saatel pühkisin pisara silmanurgast ja sulgesin raamatu - ükski lugu pole mind kunagi nii liigutanud... Ka mina tean, mis on armastus: tüdruk armastab oma koera...
Teksti loeti eesti keeles

Meeletu igatsus millegi kättesaamatu, kuid samas nii lähedase, vaid käesirutuse või sammu kaugusel oleva järele, laps, kes Usub ja täiskasvanu, kes ei jäta Usku, Haldjamaa ilmutuslikud aasad ja Saatuse teede käänulisus - kõik see edasiantuna Tolkieni kordumatus jutustusstiilis, südantsoojendavas siiruses, kaunimates sõnades teeb "Suur-Wootoni sepast" ühe mu lemmikjutu. See ei ole lastemuinasjutt, vaid iga empaatiavõimega ja tundliku inimese salajaseim unistus...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kogumiku "Leht ja puu" nõrgim lugu, kuid Tolkienile ei saa panna viiest madalamat hinnet - kõik tema teised kirjutised, mida ma lugenud olen, vääriksid viiepallisüsteemis kuut, antud lugu tugevat viit. Siiski pole Tolkieni puhul miski nii, nagu esmapilgul paistab ja päris kindlasti pole ka antud lühiromaan lastele mõeldud muinasjutt, vaid täiskasvanuid mõtlema sundiv lugu...
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ja teekond jõuab lõpule... Tolkieni jutustamisviis on niivõrd haarav, et minu jaoks kõige igavam asi maailmas - lahingukirjeldused - muutusid võimatult huvitavaiks: ma ei suutnud ära oodata, kes võidab ja lugesin kiiremini kui ma end suuteliseks pidasin... Kui Viimases Lahingus saabusid lootuse madalseisu hetkel, mil ühendatud väed olid juba kaotamas Maailmade Sõda hea ja kurja vahel kuninglikult graatsilised Kotkad, nutsin ma südamest (minu puhul üliharuldane!). Vääriline lõpp maailmakirjanduse suurtriloogiale, kuid samas nii kurb...
Teksti loeti eesti keeles

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt see stiil, mida selline raamat nõuab ja piisav jutustamisoskus (Tolkien on üks parimaid jutuvestjaid, keda lugenud olen), põnevus poeb põue juba esimestel lehekülgedel ega kao ka lõpus kuhugile - torma aga poodi või raamatukokku teise osa järgi, hingematvad kirjeldused, mis panevad esteedi või lüüriku ohkama ja silmanurka ilmunud pisarat salamisi varrukasse pühkima ja tõeline südamlikkus, mis haarab lugeja lingu ega lasegi enam lahti - Tolkieni ei saa lugeda, teda tuleb läbi elada. Ühesõnaga - viiepallisüsteemis oleks hinne 6.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles