Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

Smith of Wootton Major

(jutt aastast 1967)

eesti keeles: «Suur-Woottoni sepp»
J. R. R. Tolkien «Leht ja puu»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (8)
Misfit Creep

Seda juttu lugesin ma väikse(mana) esimest korda ajakirjast "Raamatuvaksik" (oli vist selline nimi). Võib öelda, et selle teosega võitis Tolkien mu poolehoiu, kuigi ma ei teadnud sel ajal temast kui kirjanikust mitte midagi. Teos ise on üle keskmise, ka Tolkieni enda kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Sama siin. Paar kuud tagasi leidsin selle uuesti ja meeldis ikka. Selline sümbolistlik muinasjutt. Igaüks vast leiab sealt mingi mõtte, mis peidus kirjapandu taga.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Väikses alevis, mille nimeks Suur-Wooton, elavad erisugused inimesed: head, halvad ja vahepealsed, nii nagu ikka. Alev on tuntud oma kokakunsti poolest ja traditsioonist pidada iga 24 aasta tagant üks Suur tordisöömine, millest saavad osa võtta ainult 24 last. Tordi tegemise ülesanne jäi MeisterKoka õlule, mõne halvema iseloomuga koka puhul, Õpipoisile. Ja ükskord, kui Meistriks sai üks "mitte-nii-hea-kokk", otsustas ta (ja see oli üks väheseid otsuseid, mida ta Suure Koogi meisterdamisel tegi) et paneb koogi sisse igasugu träni: mündid, raudvidinad jmt. mis laste hambaid murravad. Ja 25`ndaks asjakeseks pani ta ühe tuhmunud haldjatähekese. Täheke oli ainus, mida koogiviilude seest ei leitud. Meister Kokk pidas haldjatähe kadumist üheks igavesti kavalaks Õpipoisi vingerpussiks. Kes lastest leidis tähe? Mida andis üks täheke lapsele? Kuhu viis see täheke tähe-saaja? Ja mis sai tähekesest lõpuks? Terve rodu küsimusi, mille vastuseid võib leida ainult muinasjutulises lookeses, mis viib lugeja Suur-Wootonist haldjamaadeni välja ja mis jutustatud sellise siirusega, mida vähesed kirjanikud oskavad paberile panna. "Suur Wootoni Sepp" on haldjalik muinasjutt, mille lugemist ei tohiks ükski täiskasvanu häbeneda. Ammugi siis veel Sina, kes sa loed seda arvustust.
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Meeletu igatsus millegi kättesaamatu, kuid samas nii lähedase, vaid käesirutuse või sammu kaugusel oleva järele, laps, kes Usub ja täiskasvanu, kes ei jäta Usku, Haldjamaa ilmutuslikud aasad ja Saatuse teede käänulisus - kõik see edasiantuna Tolkieni kordumatus jutustusstiilis, südantsoojendavas siiruses, kaunimates sõnades teeb "Suur-Wootoni sepast" ühe mu lemmikjutu. See ei ole lastemuinasjutt, vaid iga empaatiavõimega ja tundliku inimese salajaseim unistus...
Teksti loeti eesti keeles
x
Ermelin Hunt
17.11.1981
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:
Ermelin Hunt

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

"Kas ma tean mis on armastus? Muidugi tean - poiss armastab oma koera." Hingepõhjast tuleva ohke saatel pühkisin pisara silmanurgast ja sulgesin raamatu - ükski lugu pole mind kunagi nii liigutanud... Ka mina tean, mis on armastus: tüdruk armastab oma koera...
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Meeletu igatsus millegi kättesaamatu, kuid samas nii lähedase, vaid käesirutuse või sammu kaugusel oleva järele, laps, kes Usub ja täiskasvanu, kes ei jäta Usku, Haldjamaa ilmutuslikud aasad ja Saatuse teede käänulisus - kõik see edasiantuna Tolkieni kordumatus jutustusstiilis, südantsoojendavas siiruses, kaunimates sõnades teeb "Suur-Wootoni sepast" ühe mu lemmikjutu. See ei ole lastemuinasjutt, vaid iga empaatiavõimega ja tundliku inimese salajaseim unistus...
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Minu arvates kogumiku "Leht ja puu" nõrgim lugu, kuid Tolkienile ei saa panna viiest madalamat hinnet - kõik tema teised kirjutised, mida ma lugenud olen, vääriksid viiepallisüsteemis kuut, antud lugu tugevat viit. Siiski pole Tolkieni puhul miski nii, nagu esmapilgul paistab ja päris kindlasti pole ka antud lühiromaan lastele mõeldud muinasjutt, vaid täiskasvanuid mõtlema sundiv lugu...
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ermelin Hunt

Ja teekond jõuab lõpule... Tolkieni jutustamisviis on niivõrd haarav, et minu jaoks kõige igavam asi maailmas - lahingukirjeldused - muutusid võimatult huvitavaiks: ma ei suutnud ära oodata, kes võidab ja lugesin kiiremini kui ma end suuteliseks pidasin... Kui Viimases Lahingus saabusid lootuse madalseisu hetkel, mil ühendatud väed olid juba kaotamas Maailmade Sõda hea ja kurja vahel kuninglikult graatsilised Kotkad, nutsin ma südamest (minu puhul üliharuldane!). Vääriline lõpp maailmakirjanduse suurtriloogiale, kuid samas nii kurb...
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Täpselt see stiil, mida selline raamat nõuab ja piisav jutustamisoskus (Tolkien on üks parimaid jutuvestjaid, keda lugenud olen), põnevus poeb põue juba esimestel lehekülgedel ega kao ka lõpus kuhugile - torma aga poodi või raamatukokku teise osa järgi, hingematvad kirjeldused, mis panevad esteedi või lüüriku ohkama ja silmanurka ilmunud pisarat salamisi varrukasse pühkima ja tõeline südamlikkus, mis haarab lugeja lingu ega lasegi enam lahti - Tolkieni ei saa lugeda, teda tuleb läbi elada. Ühesõnaga - viiepallisüsteemis oleks hinne 6.
Teksti loeti eesti keeles
Ermelin Hunt

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles