Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. R. R. Tolkien ·

The Lord of the Rings: The Two Towers

(romaan aastast 1954)

eesti keeles: «Sõrmuste isand. Teine osa: Kaks kantsi»
Tallinn «Tiritamm» 1997

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.619
Arvustused (21)

Pisut, pisut jääb alla "Sõrmuse Vennaskonnale" aga ega siingi sündmustest puudu tule. Raamat algab sealtmaalt kus "Sõrmuse Vennaskond" pooleli jäi ning läheb edasi. Kaks omapäi jäänud kääbikut tänu orkide salakavalale rünnakule. Gandalf elab siiski! Endid. Raudlinna vallutamine. Sarumani langus jne. Lugege üht maailma parimat teost!
Teksti loeti eesti keeles

Seiklused jätkuvad.(Vahepeal oli venimis tunne)Tegelikult mulle raamat õudsalt meeldis.Lõpp oli kurb , aga lootuse säde jäi.Tolkien on ikka suurepärane kirjanik.Teha nii reaalne maailm. (WAU selle peale)Raamat tõesti hindamatu)Nimede hääldamine oli ainult raske (Haldja nimede)
Teksti loeti eesti keeles

Kui esimene osa triloogiast köidab, ei ole enam võimalik järgedest loobuda ega neid adekvaatselt hinnata. Kui juba esimene ei meeldinud, siis kindlasti pole mõtet edasisi vägisi lugeda. Võimalik, et antud osa oli esimesest kehvem, kui Tolkieni maailm aga kedagi köidab, siis vaevalt ta mingit vahet tajub.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

On sadu ja sadu tuhandeid inimesi.. rohkemgi veel... kõvasti rohkem. Kõik nad on kiitnud kord esimest, kord teist, kord kolmandat raamatut. Mina ei hakka kiitma. Tolkiini puhul ei ole vaja otsida vigu teosest, seda on teinud rohkem kui miljonid lugejad. Ei ole vaja ka kirjeldada sündmustikku. On vaja hinnet. Minu hinne ei üllata ilmselt kedagi -- ei tohikski
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu hindeka saab 5-, sest pole nii hea nagu esimene ja kolmas, kuid parem paljudest teistest teostest mille hindeks ma olen 4 pannud
Teksti loeti eesti keeles

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles

Ei hinda ei viiega, ega ka tuhandega. See osa läks mul mõnevõrra paremini käima kui esimene, oli siin natuke rohkem tegevust, kui mingite kääbakate põõsaskükitamine ja järeltulevate põlvede võimalikest kiidulauludest jutustamine, kuigi sedagi oli omajagu. Aga ei saa ka see osa ilma liigse pateetikata läbi. Peategelased on kõik nii läägelt üllad ja ingellikud, et vahel tekib lihtsalt vastureaktsioon. Hinde panen küll esimesest osast kõrgema, kuid see neli on kah üsna nigel. Tüütuks kipub asi...
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei oska öelda midagi paremat kui super! Terve see triloogia on mul raamaturiiulis olemas ja kavatsen õige pea uuesti läbi lugeda. Teises osas oli rohkesti tegevust, kuid kurvaks muutis mu see, et Tolkien eriliselt nagu ei kirjeldanudki lahingut Raudlinna all. Aga muidu lahe.
Teksti loeti eesti keeles

Sõrmust kandev Frodo jõuab koos Sam`iga soos sumpides järjest lähemale Mordorile, samal ajal on vennaskonna ülejäänud seltskond kimpus uruk-haide ja Sarumaniga, veel tulevad mängu puitunud entid, kes pikast unest üles raputatakse. Raamat saab otsa peale Cirith Ungoli treppe Shelobi urus, kus Sam`i ja Frodo teed lahku lähevad.

"Kaks kantsi" koosneb kahest raamatust, kus teine keskendub vennaskonnast lahkulöönud kahe kääbiku teed Mordori suunas, teel liitub nendega lõhestunud isiksusega Guglunk (või Gollum või Sméagol, heal lapsel mitu nime), kellest on nii kasu kui kahju. Esimene raamat räägib ülejäänud tegelaste juhtumistest, muuhulgas tuleb mängu tagasi võlur Gandalf ning peetakse Helm`i sügaviku juures maha esimene korralik taplus. Muidugi see, mis kolmandas osas lahti läheb... aga ma ei hakka ette tõttama.

Jäi silma, et Faramir viis kääbikud raamatus Osgiliath`i, filmis minu mäletamist mööda sellist kohta ei olnud. Aga üldjoontes järgib film raamatut ning minu silmis täiendavad nad mõnusalt teineteist.

Kuna ma sirvin juba sarja viimast raamatut "Kuninga tagasitulek" siis vaatasin ka lõpus olevaid lisasid ja nimeregistreid. Ülalpool lühikeses kokkuvõttes mainisin mitmeid tegelasi ning kohti, mis võtab ilmselt silme eest kirjuks kui ei ole raamatut lugenud. Samamoodi jääb paljalt filmi vaadates ülevaade segaseks kuna kirjanikuhärra on äärmiselt detailse maailma loonud, mida ei suuda ühe korraga haarata. Raamatut saab aeg-ajalt edasi-tagasi lapata, filmi puhul pole see niisama lihtne.

Täispunktidest jääb puudu sama, mis esimese osa puhul - kui on niipalju tegelasi ja juhtumisi siis ei jõua kogu maailma joonistada üles nii detailselt kui võiks. Samuti pannakse (mu silmis) endiselt liiga palju rõhku ilukõnelisele osale. Samas eks see käibki Keskmaa elanikega kaasas ning on üks osa suuremast pildist. Müts maha Peter Jackson`i ees, et LOTRi kinolinale tõi ning aitas raamatut visualiseerida - raamatu lugemisel kerkivad järjest silme ette pildikesed filmist. Eriti muidugi ent`id või siis lõpupoole Cirith Ungoli Treppidel turnides.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ermelin Hunt
17.11.1981
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles

"Kas ma tean mis on armastus? Muidugi tean - poiss armastab oma koera." Hingepõhjast tuleva ohke saatel pühkisin pisara silmanurgast ja sulgesin raamatu - ükski lugu pole mind kunagi nii liigutanud... Ka mina tean, mis on armastus: tüdruk armastab oma koera...
Teksti loeti eesti keeles

Meeletu igatsus millegi kättesaamatu, kuid samas nii lähedase, vaid käesirutuse või sammu kaugusel oleva järele, laps, kes Usub ja täiskasvanu, kes ei jäta Usku, Haldjamaa ilmutuslikud aasad ja Saatuse teede käänulisus - kõik see edasiantuna Tolkieni kordumatus jutustusstiilis, südantsoojendavas siiruses, kaunimates sõnades teeb "Suur-Wootoni sepast" ühe mu lemmikjutu. See ei ole lastemuinasjutt, vaid iga empaatiavõimega ja tundliku inimese salajaseim unistus...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kogumiku "Leht ja puu" nõrgim lugu, kuid Tolkienile ei saa panna viiest madalamat hinnet - kõik tema teised kirjutised, mida ma lugenud olen, vääriksid viiepallisüsteemis kuut, antud lugu tugevat viit. Siiski pole Tolkieni puhul miski nii, nagu esmapilgul paistab ja päris kindlasti pole ka antud lühiromaan lastele mõeldud muinasjutt, vaid täiskasvanuid mõtlema sundiv lugu...
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ja teekond jõuab lõpule... Tolkieni jutustamisviis on niivõrd haarav, et minu jaoks kõige igavam asi maailmas - lahingukirjeldused - muutusid võimatult huvitavaiks: ma ei suutnud ära oodata, kes võidab ja lugesin kiiremini kui ma end suuteliseks pidasin... Kui Viimases Lahingus saabusid lootuse madalseisu hetkel, mil ühendatud väed olid juba kaotamas Maailmade Sõda hea ja kurja vahel kuninglikult graatsilised Kotkad, nutsin ma südamest (minu puhul üliharuldane!). Vääriline lõpp maailmakirjanduse suurtriloogiale, kuid samas nii kurb...
Teksti loeti eesti keeles

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt see stiil, mida selline raamat nõuab ja piisav jutustamisoskus (Tolkien on üks parimaid jutuvestjaid, keda lugenud olen), põnevus poeb põue juba esimestel lehekülgedel ega kao ka lõpus kuhugile - torma aga poodi või raamatukokku teise osa järgi, hingematvad kirjeldused, mis panevad esteedi või lüüriku ohkama ja silmanurka ilmunud pisarat salamisi varrukasse pühkima ja tõeline südamlikkus, mis haarab lugeja lingu ega lasegi enam lahti - Tolkieni ei saa lugeda, teda tuleb läbi elada. Ühesõnaga - viiepallisüsteemis oleks hinne 6.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles