Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Harlan Ellison ·

A Boy and His Dog

(jutt aastast 1969)

ajakirjapublikatsioon: «New Worlds» nr 189 (aprill 1969)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Poiss ja tema koer»
Harlan Ellison «Koletis, kes kuulutas armastust maailma südames» 1999

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.933
Arvustused (15)

See jutustus võitis 1969 Nebula auhinna lühiromaanide sarjas. Tolles lühikeses loos on tuumasõjajärgne maailm kujutatud haaravamalt kui “Needuste allees” või Brin’i “Postman”-is, kui juba parimatega võrrelda. Noortejõugud ja “soolod” valitsevad planeedi pinda. Kampades kasutatav keel on jõuline, täis vandesõnu. Maa-alustes linnades elavad teistsugused inimesed, viisakad ja jumalakartlikud. Maapinna elanikud hävitavad üksteist, maa all olevad mehed on steriilsed. Ellison vastandab nii elulaadilt kui ka keelekasutuselt maapealsed maa-alustele. Mõlemal rühmal ei ole tulevikku. Rääkiva koera iseloomu olevat ta saanud oma Ahbhu’lt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Üks Ellisoni omalaadsetest armastuslugudest tuumasõjajärgses maailmas. Oli esimene H.E. juttudest, mida aastaid tagasi (tollal vene keeles) lugema sattusin, ja mis oma tõeliselt jõulise ja omapärase väljenduslaadiga ka jäägitult tähelepanu köitis. Teema: noorukist "soolo" armastus oma telepaadist koera vastu, kellele ta söödab oma armastatud tütarlapse. Hea lugu ja igati viit väärt.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Vic ja Blood... poiss ja tema koer!

Mahe lugu... (eiteamitmes) sõda on möödas ning elu läheb edasi. Maa peal elavad heidikud: gängid ja üksikud, viimaste hulka kuulub ka Vic oma koera Bloodiga.

Maa all elavad mingid «püsiväärtuste kandjad»... üks maa-alustest tüdrukutest püüab ka Vici «hoovi tõmmata», õnnetuseks...

Kui poiss armastab...

Sellest jutust on ka samanimeline film valminud, ka koomikseid on tehtud... lühidalt - kultustekst!!!

LUGEGE JA KAIFIGE, ÄGEDA KIIKSUGA MUHE LUGU!!!

Teksti loeti inglise, vene ja eesti keeles

Parim postapokalüptiline (no kas pole waffa sõnavärdjas) lyhiromaan (või jutt) mida ma kunagi lugend olen. No miks on aint 5 palli systeem ja yhegi väega ei saa kymmet panna?
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti mõjus lugu! Mõjub kuidagi väga ehedana ning lõpplahendus paneb asjale korraliku punkti. Oleks selles koletise-kogumikus taolisi jutte ainult rohkem olnud!
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt kogumikus esinenud tekstidest liigutavaim, ja samas ka masendavaim - mitte niivo~rd tekstilt, kui just mo~ttelt. tekstilt masendavaid lugusid on Ellisonil teisigi, aga need ei olnud niivo~rd mo~jusad, ei olnud nii ehedad...Selliseid lugusid oleks oodanud enam. Aga selliseid lugusid ei saagi vist palju syndida.
Teksti loeti eesti keeles

Väike paralleel tekkis fantasy-romaaniga "Lohelend", kus samuti esinesid telepaatiliselt suhtlevad inimolendi-looma (noh, tegelikult lohe) paarid. Kaalukauss kaldub ikkagi Ellisoni loo poole... kompaktsem, mõjuavaldava settinguga ja tuumasõjajärgse maailma masendav-realistlike kirjeldustega. Loomaarmastus kaalub mõnigi kord selle teise üles. Võimas!
Teksti loeti eesti keeles

Ellison, kui inimene, käib mulle närvidele. Tema tekstid kipuvad kas sellest tulenevalt või lihtsalt sisu tõttu samuti närvidele käima, ometi ei saa ma "Poiss..." kohta midagi halba öelda. Hea ja jõuline lugu, selline hoolimatus mõjub Ellisoni puhul väga siiralt. Eespool on toodud paralleel "Needuste Alleega" - sellega ma eriti ei saa nõus olla, kuna juba vorm (üks on jutustus, teine romaan) on erinev. Hindan Zelazny`t kõrgemalt, sellest hoolimata, soovitan ka konkreetset Ellisoni lugu lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust kogumiku ainuke lugu, mis teenib täiesti ausalt viie ära. Loos oli kõike: fantaasiat, kirge, madinat, armastust ja sarkasmi. (Mõtlesin, et see Ellison polegi vist niiväga ilmaasjata üles habitud kirjanik. Mõni jutt on lausa rabavalt hea!)
Teksti loeti eesti keeles

"Kas ma tean mis on armastus? Muidugi tean - poiss armastab oma koera." Hingepõhjast tuleva ohke saatel pühkisin pisara silmanurgast ja sulgesin raamatu - ükski lugu pole mind kunagi nii liigutanud... Ka mina tean, mis on armastus: tüdruk armastab oma koera...
Teksti loeti eesti keeles

Vahepeal hakkas nagu Vici asemel Ellison jutustama, aga see on öeldud kõrvalmärkusena. Jutt on tugev ja hästi teostatud… Mulle oli miskipärast jäänud mulje, et Ellison tavaliselt nii lihtsaid, sü˛ee ja puändiga jutte ei kirjutanudki. Jutt siis sellest milliseks võivad inimesed ja nende tunded ja väärtushinnangud muutuda tuumasõjajärgses maailmas. Maa-aluste juures hakkas jutt pisut venima aga tuli lõpuks väga kenasti rööbastele tagasi. Saab kindla „viie”.
Teksti loeti inglise keeles
x
Ermelin Hunt
17.11.1981
Kasutaja rollid
Viimased 12 arvustused:

Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...
Teksti loeti eesti keeles

"Kas ma tean mis on armastus? Muidugi tean - poiss armastab oma koera." Hingepõhjast tuleva ohke saatel pühkisin pisara silmanurgast ja sulgesin raamatu - ükski lugu pole mind kunagi nii liigutanud... Ka mina tean, mis on armastus: tüdruk armastab oma koera...
Teksti loeti eesti keeles

Meeletu igatsus millegi kättesaamatu, kuid samas nii lähedase, vaid käesirutuse või sammu kaugusel oleva järele, laps, kes Usub ja täiskasvanu, kes ei jäta Usku, Haldjamaa ilmutuslikud aasad ja Saatuse teede käänulisus - kõik see edasiantuna Tolkieni kordumatus jutustusstiilis, südantsoojendavas siiruses, kaunimates sõnades teeb "Suur-Wootoni sepast" ühe mu lemmikjutu. See ei ole lastemuinasjutt, vaid iga empaatiavõimega ja tundliku inimese salajaseim unistus...
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kogumiku "Leht ja puu" nõrgim lugu, kuid Tolkienile ei saa panna viiest madalamat hinnet - kõik tema teised kirjutised, mida ma lugenud olen, vääriksid viiepallisüsteemis kuut, antud lugu tugevat viit. Siiski pole Tolkieni puhul miski nii, nagu esmapilgul paistab ja päris kindlasti pole ka antud lühiromaan lastele mõeldud muinasjutt, vaid täiskasvanuid mõtlema sundiv lugu...
Teksti loeti eesti keeles

Tolkien oma parimas vormis! Kauneim, parima keelekasutuse ja stiiliga, huvitavaim ning haaravaim ajalookäsitlus, mida eladeski lugenud olen, mis sellest (või selle pärast?), et ajalugu oli Esmasündinute oma (ja välja mõeldud...). Piibli tähtsusega suurteos kõigile ulmehuvilistele ja kindlasti tolkienistidele. Kahjuks rikub eestikeelne tõlge jälle kõik ära - Tolkieni on niigi poolvõimatu häsi tõlkida, "Silmarillion" on aga eriline pärl nii stiili kui keelekasutuse poolest. Siiski üks parimaid asju, mis üldse kunagi kirja pandud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ja teekond jõuab lõpule... Tolkieni jutustamisviis on niivõrd haarav, et minu jaoks kõige igavam asi maailmas - lahingukirjeldused - muutusid võimatult huvitavaiks: ma ei suutnud ära oodata, kes võidab ja lugesin kiiremini kui ma end suuteliseks pidasin... Kui Viimases Lahingus saabusid lootuse madalseisu hetkel, mil ühendatud väed olid juba kaotamas Maailmade Sõda hea ja kurja vahel kuninglikult graatsilised Kotkad, nutsin ma südamest (minu puhul üliharuldane!). Vääriline lõpp maailmakirjanduse suurtriloogiale, kuid samas nii kurb...
Teksti loeti eesti keeles

Põnevus jätkub, sündmusi on rohkemgi kui esimeses osas - Vennaskond on ju lagunenud ja jälgida tuleb kõiki, tegelastele ilmub lisa (entid on Tolkieni loomingust mu suurimad lemmikud - ka Eesti iidsetes metsades jalutades võib lahedalt ette kujutada, kuidas ajast vanemad puud sind jälgivad, tähele panevad ja mällu talletavad, et sinu uuesti tulles juba teada, kes oled, kust tuled ja mida otsid), Must Vari laieneb, õhus on tunda pinget ja peagi on oodata kulminatsiooni - teine raamat ei ole sugugi esimesest halvem, vaid maailm, mida see kujutab on muutunud ja muutub veelgi...
Teksti loeti eesti keeles

Täpselt see stiil, mida selline raamat nõuab ja piisav jutustamisoskus (Tolkien on üks parimaid jutuvestjaid, keda lugenud olen), põnevus poeb põue juba esimestel lehekülgedel ega kao ka lõpus kuhugile - torma aga poodi või raamatukokku teise osa järgi, hingematvad kirjeldused, mis panevad esteedi või lüüriku ohkama ja silmanurka ilmunud pisarat salamisi varrukasse pühkima ja tõeline südamlikkus, mis haarab lugeja lingu ega lasegi enam lahti - Tolkieni ei saa lugeda, teda tuleb läbi elada. Ühesõnaga - viiepallisüsteemis oleks hinne 6.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik räägivad, et hea muinasjutt ja lasteraamat??? Üks laps võib seda lugedes muidugi mõelda, et tegu muheda, ehk veidi raskepärases stiilis kirjutatud muinasjutuga, aga täiskasvanud lugejal peaks nagu täiskasvanu mõtted ka olema... Väga hea raamat väga healt autorilt, kuid kuna ka kirjastajad püüavad seda serveerida lastekana, on suur osa Tolkieni stiilist kaduma läinud. Sellegipoolest kohustuslik eellugu LoTRi mõistmiseks ja kääbikute/Keskmaa atmosfääri sisse elamiseks. PS:soovitan igal juhul lugeda inglisekeelset varianti - Tolkieni stiili ei saa esiteks üldse tõlkida ja eestlased on veel eriti viletsat tööd teinud (nimed panevad ahastama!!!).
Teksti loeti mitmes erinevas keeles