Triinu Meres

Ma nüüd etteruttavalt ütlen ära et lugedes oli hinne pidevalt „kolm“. Seda aga kuni 2/3ni, edasi hakkas lugu mulle järjest rohkem meeldima. Ütleme nii, et esimesed 2/3 loost tundsin ma end nagu veiseliharoogadele spetsialiseerunud restorani sattunud vegan – totaalselt vales kohas. Keskealisele küünikule tundus jutt veidike nagu liiga naistekas, sest sisuks on mingi klanni auväärse naisliikme kiima ja kiindumuse vahel osavalt balansseeriv tõmme mingi välismaise maakuulaja/spiooni poole, kusjuures see, et spioon on spioon on ka laialt teada ja välismaalast ei lööda esiti kohe maha ainult miski välispoliitilise ebamäärasuse tõttu. Ühesõnaga – kaunile välismaalasele heidab silma mingi kohalik neiu, vaatamata isa ja vendade pahameelele. Välismaa mees muidugi ei hakka talle kaela langevale kohalikule kaunitarile „ei“ ütlema. Vahelemärkusena olgu öeldud, et kui jutus oleks see „ei“ öeldud, oleks jutt kohe ka igasuguse usutavuse kaotanud. :)

Fantasys kui žanris on see viga, et lühijutte on pagana raske kirjutada. Fantasys on põhiline ebamaised maailmad, millest siis vastavalt kaunishinged unistavad ja õhkavad ja milledesse eskapeeruvad, või siis nii võikad ilmad, millistest saab ammutada pealtvaatamise ilma osalemiseta perversset naudingut. Jutu puänt kui selline on maailma kirjeldamise kõrval täiesti ebavajalik ja enamjaolt jääb korralikuks fantasynovelliks vajaka just ruumist – selline maailmaloomine võtab ilmatu hulga lehekülgi. Triinu Merese maailm on selline...keskaegne, meeldivalt koduste nimedega. Lugejat on säästetud punnitatud keeltmurdvate nimede eest, millede ainus eesmärk on rõhutada tegevuskoha ebamaisust. Nimed nagu Pajuvalge, Kuus Valda, Kivihavid, Kasevalla jne. mõjuvad loomulikult ja suupäraselt mõnusalt. Loo lühiduse tõttu aimuvad maailmast ainult piirjooned, kuid loo saab nendega täiesti ära rääkida. Võrdluseks ainsa võrdlusmomendiga – tolle jutuvõistluse võitnud tööga – on siin ütlematajätmist oluliselt vähem, ja kõik mis vajalik seletatakse lahti.

Tulles tagasi asjaolu juurde et 2/3 loost arvasin ma end lugevat mingit indlevast emasest kirjutatud naistekat, mis sihtgrupile tundub kahtlemata huvitav ja põnev – eriti kui saab end peategelasega samastada – mis aga mulle tundus umbes sama põnev kui Eesti poliitiliste parteide kogutud programmid, siis tabas mind lõpupoole järjest süngemaks minev tekst ja lisanduv vägivald rõõmsa üllatusena nagu kvaliteetõlle avastamine suvalise tankimiseks tehtud peatuse ajal külastatud benajaama riiulil. Loo lõpp oli vinge ja ehk natuke venitatud, kuid huvitav.

Paljusõnalisus olekski see, mida ette heidaks. Alguspoolt oleks võinud ikka kärpida natuke, kõik said juba ülihästi aru, kui ilus see võõramaa maakuulaja ikka oli ja mis koht sel minajutustajal seepeale sügelema hakkas. Aga, nagu juba enne öeldud, esialgne „kolm“ oli lõpuks muutunud sujuvalt tugevaks „neljaks“. Hea. Eesti fantasy tõusvat tähte tahaks veel lugeda.

P.S. Peategelasest emanda venna nimi Ove äratas huvitavaid assotsiatsioone ja pildikesi peas :)

Paul-Erik Rummo

Väga hea jutt on.
Mitte just ideaalne jutt, aga selle plussid kaaluvad selgelt ja ülekaalukalt üles kõik miinused.

Miinused on muidugi olemas.
Üks on muidugi see, millele viitas ka Lauri Lukas – jutus on asju, mille meeldimine ja mittemeeldimine tunduvad sõltuvat kõige enam arvustaja enda soost ja vanusest. Minagi kahtlustan, et kusagil alguses tekkinud tunne (kui kümmekond lehekülge, ehk vast neljandik jutust oli loetud) – hakka ometi pihta (!), kaua see sissejuhatus veel kestab – oleks mõnes teises eas mul tulemata jäänud.
Teine on detail – õigemini pilti loov lauseosa „... sulgesid sa tera ...“. Need igapäevased habemenoad, mille tera kokku murtakse, kuuluvad teise (hilisemasse) kultuuri ja aega. Aga stseen, kus see habemenuga kokku murti ja selja taha riietesse peideti, oli võimas. Võib-olla sellepärast ta meelde jäigi – see vale habemenuga – kuuseokkana sokki. Stseeni võimsust võimendab selle terariista hilisem saatus, olematuses kasutamata.

Rohkem miinuseid justkui ei olnudki, vähemalt esimesel lugemisel ei jäänud silma. Sõnapaar „esimesel lugemisel“ tähendab teiste tulekus kindel olemist.
Nii, asjad ses jutus, mis tekitavad kindlust teiste lugemiste tulekus?
Vaim ja vaimsus.
Teadlikkus.
Seletan analoogia kaudu. Kazuo Ishigaro „Päeva riismed“. Vaikne teadlikkus maailmast ja teistest, tähelepanelikkus, alistuvus, ka siis, kui see ei tähenda allumist. Seos kohusega (siinkohal tuleb seda sõna öelda suure algustähega). Õiged teod on need, mille puhul ei teki kahtlust, kas need ikka seda on...
Väga saagalik jutt. Aga kui skandinaavia saagades on kangelaste vastu saatus ja jumalad, kelle tahet trotsitakse ja hukatus saabub paratamatult – sest jumalad tahavad, siis siin teab kangelane (naissoost minategelane) kogu aja, mis toimub. Mis toimub ühiskonnas, teistes inimestes ja temas endas. Teab ka seda, kes on kes. Ja valib.
Tema valib – oma tee. Valib ka hukatusse viiva tee. Kui ta jutu lõpus veel elus on, siis mitte selle pärast, et ta oleks selle ellu jäämise pärast ja nimel kõvasti pingutanud. Tema tegi oma õigeid tegusid ja jumalad (kellele pole jutus isegi vihjatud mitte) või perekond (kes on kogu aja, pealkirjast viimase lõiguni, olemas) otsustasid. See perekonna olemasolu ja tingimatu hoolimine (mille kohta ei tehta sõnu) on ühes (seiklus?)jutus üks väga haruldane asi. Vaikse tingimatu hoolimise olulise märgina töötab ka perekonna tajutav otsus mitte takistada (haliseda, veenda, hüsteeritseda) minategelase oma tee valikul. Lugeja ei saa teada, kes või mis tõi peategelased paksude müüride vahelt välja. Võib-olla saatus, võib olla, et perekond (kes oli end temast avalikult lahti öelnud!), võib ka olla mõni tegelane, keda isegi ei mainita.
Mulle meeldib mõelda läbi nime, kuhu perekonda peategelane paigutub. Kivihavi’deks ei saada vist pehme ja ilus olemisega. Ja kavalusega see ka ei seostu. Ootus ja otsustus. Otsustus ja ootus. Selle nime eest mõtteline plusspunkt.

Vaat nõnnaviisi.

Abielusid ei sõlmita kirikus. Abielusid sõmitakse taevas või südames. Siin sõlmitakse abielu ... kus(?) – vist kohtu ees. Kust on tulemas otsus. Või sõlmus see abielu sulavesises kurus... Igal juhul surmaga kohtudes.
Harjumuslikult on abielu sõlmimine seotud kauni tuleviku ja algava eluga. Selles jutus toimub see vaikselt, sõnatult – teadlikuna ootavast surmast. Ja ilma rituaalideta, (justkui ammu teadaoleva) enesemääratlusena, selgitamaks oma kohust.

Üks analoogia veel – George RR Martin – troonide lugu. Triinu Merese jutt võiks meeldida neile, kellele on troonid meeldinud. Kuigi selles pole lohesid, ei sombisid ...

Lugu võiks nimetada korralikult kirja pandud naisfantasyks. Soost tulenevalt pole just tegu mu lemmikut tüüpi tekstidega, ent "nelja" teenib see lugu ära küll, hoolimata teatud puudujääkidest nagu esmaarvustaja mainitud paljusõnalisus. Ei kipuks väga Martiniga võrdlema-ehkki ka Meres kirjutab feodaalsest fantaasiamaailmast, pelgamata kirjeldada seksi ja vägivalda, on Martin ikkagi mehelik autor, ka siis, kui tema romaani sündmustikku nähakse parajasti naistegelase vaatenurgast. Martinil on olulisemad sõjapidamine ning intriigid, Meresel tunded ning peategelase sisemaailm. Pigem võrdleks lugu näiteks Marion Zimmer Bradley loominguga. Minu meelest ei pruugi Martini fännid sellest loost üldse vaimustuda.

Üks huvitav detail veel-Meresel on kohati huvitavalt arhailine sõnakasutus/lauseehitus.

"Päeva esikütt" on eesti keeles jahikuningas.

Väga tugev neli, mis tõesti vaid seepärast, et kogu loo õhustik ja romantika päris veregrupiga kokku ei lähe.

Aga võibolla ongi selle loo juures kõige huvitavamaks hoopis see vaat` et lausa jahmatav isiklikkus? Ma mõtlen, et kogu see (sisse)vaade sellele, mis juhtus on kui pihtimus, või siis sellele lõpuks ikkagi surnud spioonile postuumselt kirjutatud kiri. Vabalt võib ette kujutada, kuidas kiri koos kadunud armsamaga tuleriidal ära põletati...

Eks ta vist stamp on, et naised tunnetest rohkem räägivad ja mehed va` südametu tõug tunnevad sellise enesepaljastuse ees piinlikkust :) 

Hea lugu. Mitte selline üle keskmise, mitte vaimustust tekitav, aga hea. "Kõva kolm" nagu ütevad klassikud jagades kõrget tunnustust.   

Täiendus (28.06.19):   Seoses kogumiku "Kuigi sa proovid olla hea" ilmumisega lugesin „Sulavesi ja vereside“ uuesti üle. Peaaegu seitse aastat on möödunud ja imet... Ma mäletasin üldjoontes, millest see lugu oli, mõtlesin, et võtan siiski ette, kui mitte muudel kaalutlustel, siis vähemalt mäluvärskenduseks vaataks otsa. 

Juhtus see, mis muidugi heade lugudega ikka kipub juhtuma: loed ja loed ja loed, kuni viimaks tuleb lõpp vastu ja tunne jääb, et jama küll, veel oleks võinud kesta. Ma olen lummatud!

Sealjuures on oluline tõdemus, et lugu tundub täna olevat parem kui seitsme aasta eest! Mul toonast võtta pole, et mingit tekstianalüüsi teha, kas on sama või on midagi muudetud ka. Tundub, et on sama. Vähemalt see jahmatav isiklikkus on sama. Ma olen seda varemgi öelnud, et Meres oskab väga hästi lugejal natist kinni võtta ja ta oma tegelaste pähe tirida (vastupanu on siinkohal täiesti mõttetu!) ja siis sa oled seal ja pead koos selle tegelasega kõike kogema, nägema, mõtlema, tundma... Kõike. Väga, väga vahetult. Ebamugavustundeni vahetult. 

Lugu on jutustatud otsekui pöördumise või kirjana, mida minategelasest naine räägib oma armastatule. See on keelatud armastuse lugu, reetmise, lojaalsuse, au ja armastuse, uhkuse ja... paindumise, murdumise, kestma jäämise lugu.

Igati viis-pluss jutt. Triinu Meres oma parimal kujul. 

Midagi aga siiski ka kraapis. Kuskil kohas tekkis tunne, et see jutt on juba nii kaua käinud, milles point on? Ja mõnes kohas nägin lõike või lauseid, mida oleks tahtnud toimetajakäega maha võtta, et lugu lühem ja sujuvam saaks. Mõned asjad olid ikkagi liiga selgelt öeldud (nt silmade osa oli liiga täpne, aga mulle üldse ei meeldi vägivalla ja kannatuste kirjeldused).

See võib olla lugu, mis mõne aja pärast meelitab end üle lugema.