Kasutajainfo

Robert Bloch

05.04.1917–23.09.1994

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Stephen King ·

eesti keeles: «Udu»
Tartu «Fantaasia» 2008 (Sündmuste horisont, nr 2)

Tekst leidub kogumikes:
  • Eesti Raadio
  • Sündmuste horisont
Hinne
Hindajaid
11
9
1
0
0
Keskmine hinne
4.476
Arvustused (21)

Minu ilmne lemmik. Siin puudub see tohutu vahutamine (loe: seebine tellisemaania), mis kuningale sedavõrd omane on.

Sisu ise on lihtne. Mingi loovisik istub oma naise ja pojaga järvekaldal (neil on seal maja). Tuleb suur torm, hulk puid murtakse maha... pärast purustusi on vaja minna lähimasse supermarketisse varusid täiendama. Naine jääb koju ning üsna ausalt öeldakse ka kohe ära, et rohkem peategelane teda ei näinud. Enne kui issi pisipojaga linna sõitma hakkab märkavad nad teispool järve (kummalist) udu tõusmas. Selleks ajaks, kui nad linna jõuavad on kadunud nii raadioside, kui ka elekter. Udu aina tõuseb. Isa-poega jõuavad supermarketisse, aga välja pole neil enam mõtet minna (nagu ka ülejäänul sajakonnal isikul). Väljas on paks udu ning udust kostab karjeid...

Varsti selgubki, et koos uduga saabusid ka monstrumid... Tavaliselt õudukas midagi ei seletata, aga siin siiski antakse mõned põgusad vihjed, et justkui töödanuks üks lähedalasuv sõjaline objekt selle kallal, et luua ühendust paralleelmailmadega ning nagu oleks torm seal miskit kihva keeranud. Kas see ka nii on?.. Igatahes poovad kaks sõjaväelast sellelt objektilt kibekähku end poelaos üles.

Põhiliselt ongi teksti sisuks inimeste tegevuse ja selle motiivide näitamine segases (loe: õudsas) olukorras. Meeldib ka see, et King väldib siin üsna edukalt (moosist) happy endi.

Võiks veel mainida, et see oli kolmas Kingi romaan, mis vene keeles ilmus ning esimene puhas horror. Lugesin ka ise seda kõigepealt järjejutuna ajakirjas «Vokrug sveta». Hiljem sattus kätte ka Kingi ingliskeelne kogu «Skeleton Crew» (1985), kus see tekst samuti sees on.

Teksti loeti vene ja inglise keeles
TVP

Paberilt pole _kahjuks_ lugenud, aga seda Eesri Raadio järjejuttu kuulasin ma küll suure huviga ja närisin järgmist osa oodates küüsi. See on King oma parimal tasemel. Kollid olid igatahes andekad, eriti meeldisid mulle need ämblikud :)
Teksti loeti eesti keeles

Mõned asjad on lihtsalt niivõrd stiilsed, et maksimumpunktid võibvälja panna juba enne, kui süzhee või tegelaste hindamiseni üldsejõuadki. The Misti lugedes mõtled tahes-tahtmata kogu aeg, et justniisugune peabki üks tõeline õudukas olema. Ma ei taha üldse midagi ette heita süzheele või tegelaskujudele. Needon täiesti tasemel ja teeksid ka omaette mistahes teosele au. Aga kumbki neist ei ole see põhiline, mille pärast The Mist on minu jaoksseni loetutest üks paremaid Kingi asju. Peamine on just see, mida maparema sõna mitteteadmise tõttu kirjeldan kui stiilsust. Ehe horror`at its best`. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tjah, kui lugesin neid eespoolseid kommentaare, panid need mu õlgu kehitama...Tegu on küll kena looga, aga siiski natuke liiga tüüposadest koosnev, midagi säravalt uut seal justkui ei olnud.Ütleks, et on rohkem hinge minevaid Kingi jutte, aga see konkreetne on minu jaoks esimene Kingi loomingust loetu/kuuldu, omal ajal ( Nii umbes 12 a. poisina) jättis see küll väga sügava mulje. Nii et väga tugev neli, kümnepallisüsteemis paneksin vist üheksa.
Teksti loeti eesti keeles

Tunnistan ausalt, et ehkki ma pole just Kingi austaja, leidsin ka mina, et see teos on igati oma olemasolu tõestanud. Lühidalt, selgelt, ei mingit ülearust "pläkutamist", mis muidu Kingi teostes olemas on. Suhteliselt korralikul tasemel õudukas, parajalt salapärane, parajalt pinget. Minu isikliku arvamuse alusel on tegu ühe parima looga selle kirjaniku sulest, ehkki tuleb tunnistada, et eriti palju pole ma teda lugenud. Aga ehk tuleks?
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid Kingi asju, mida lugenud olen. Paraku on sedagi maximumhindeks vähe. No suudab siin King oma tavalist vahutamist vältida, ent teeb seda raskustega - igal väiksemalgi võimalusel näikse tal sõrmed lippama olevat hakanud - enne kui meenus, et kirjutab lühiromaani.

Saamislugu. Kirby McCauly antoloogia "Dark Forces" jaoks sai see asi kirjutatud. Algul olnud Kingil plaanis jutt. Kirjanik helistas siis iga nädala tagant toimetajale, et läheb pikemaks ja pikemaks - kuni lõpuks oligi lühiromaan.

Nagu Kingile kohane puudub tekstis salapära. Deivikopperfiidlikult hakatakse kõike algusest üksipulgi lahti harutama, et mis kellelgi seljas oli, jne. Tõmbaks ühe ebakohase paralleeli, et Strugackid oleks alustanud alles kaubamajast ja eelnenut salapäraste vihjetega seletanud.

Põnevaks lähebki alles viimasest kolmandikus - siis, kui leitakse end ülespoonud sõdurid. Lõpp on kah hea! Tõesti oli ÕUDNE. Vahepeal kruviti pinget peamiselt selle nõiamoori ümber ja sugugi mitte asjata. Ameeriklastele on selline kultuslik käitumine igati kohane ja omane.

Seega, olnuks see udujutt kolmandiku võrra lühem, saanuks ta viie. Aga need haigutused, mis algust lugedes mind nii painasid süzhee asemel...
Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan ausalt - see on ko~ige o~udsam asi, mida olen oma elus eal lugenud vo~i kuulnud. See teos oli ehtne unetapja. Mäletan, kuidas ko"ssitasin radiaatori ja kapi vahel, julgemata liikuda - ja samas ko~rvu kikitades, et mitte miski seal minust mo"o"da ei lipsaks.Siis ma ei teadnud, et see on Stephen King - see jäi minu jaoks tundmatu autori tundmatuks teoseks, meelde jäi vaid loo nimi - "Udu". Alles hiljem, Tartus, leidsin selle ingliskeelsena, ja sain teada, et ennäe - on nagu tuttav nimi, seesama isand, kes "The shiningu" kirja pannud. Udu ise, oma teravapiirilisusega nii kujuteldamatu, pahaendelisuse aura enne kaubamajja jo~udmist, kaubamajas valitsev ohu ootus ja samas uskmatus, et seee seal ikka nii ebardlik v2rdjalikkus, ja mitte miski muu... Ja lisaks veel need kollid - alguses suhteliselt po~hjalikult kirjeldatud, aga hiljem vaid vihjetena, vihjetena sellele, mis kogu maailmas toimumas, ja siis veel see yksik - ehk isegi näilik katkeke raadiost lootuse kohta... See viimane tuletas meelde legendi Pandora laekast - kuhu viimasks surutud lootus enamikus sisse jäi...Mis ehk ko~ige rohkem meeldis, oli peategelaste superkangelaslikkus: see, et nad taolistes tingimustes yldse ellu jäid ja mingid hädapääseteed leidsid. Lausa naljakas tundus see k2rbsetapmisvahenditega kollide tapmine - aga samas oli see ka ju usutav, kuna kollidel inimdieedi vastu midagi ei olnud, ja maa o~hk ning bakteridki neile lausa suurepäraselt istusid. Aga hoolimata kogu oma o~udust äratavast o~hustikust kippus mulle hiljem aiva pähe mo~te - et kas oli see ikka see horror vo~i hoopis hoiatus, katastroofilyhiromaan Wyndhami vaimus, ainult et parem, kiirem, tormilisem ja surmavam...Ainus asi, mis ehk selle udujutu juures veidrana tundus, oli see, et kolle tuli igast uksest ja aknast, ja et neid jagus piisavalt ka inimso"o"jalikesse mastaapidesse. Aga mine sa tea - ehk oli neil piisavalt toitu ja inimesed maitsesid neile no¤da, et nad lausa hoidusid kaubamaja ymbrusesse, oodates, mil konservikarp avaneb ja mil nad saavad maiustama hakata.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kunagi varem istusin siin arvuti taga ja mõtlesin, et mis imelik lugu see on, mina pole "Udu" lugenud, kuidas see võimalik on? Oli küll võimalik. Nüüd leidsin poest raamatu(ajaloolise täpsuse huvides kogumiku)... ja tuli välja, et tükk aega olin millestki heast ilma olnud, isegi teadmata, et see hea olemas on. Lühidalt, meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Lugenud polegi, aga raadiost kuulduna andis külle elamuse. Arvatavasti loetuna polekski nii hea tundunud.
Teksti loeti pole oluline mis keeles

Esimesed 32 lehekülge olid kuratlikult head. Kuidas inimsipelgad posserdavad oma igapäevaste käiguradade ümber sel ajal, kui nad peaks juba ammu autos istuma ja gaasipedaali põhja vajutama... See, kui tahate minu arvamust teada, oli õudne. Edaspidine oli lihtsalt lahe madin.

Raamat paistab ülejäänud "Sündmuste horisondi" kõrval silma professionaalse kaanekujundusega.

Teksti loeti eesti keeles

Üleüldiselt mulle King väga ei meeldi. Ta on küll kirjutanud mõned väga head asjad, kuid tema ülejäänud loomingut saab kokku võtta ainult ühe sõnaga - kommerts. Samuti pole tema filmiadaptsioonid tihtipeale kõige õnnestunumad - üsna vähesed kannatavad vaadata ning veel vähesemad on tõepoolest head. Millalgi 2007. aastal linastunud "The Mist" valmistas igatahes väga positiivse üllatuse. Loomulikult tekitas see huvi ka raamatu vastu, teatud reservatsioonidega muidugi. Kingile meeldib liiga palju lobiseda ja mulle ei meeldi seda lugeda. Üllataval kombel on ta aga sel korral oma tungi suutnud talitseda ning lõpptulemus pole sugugi paha. Kena ja kompaktne, piisavalt kiire tempoga ning selgelt tajutava õhustikuga. Lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et vael tasub oma eelarvamused ka kõrvale jätta. Võib positiivselt üllatuda. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Kaubamaja piiramisest lugedes oli pidevalt tunne, nagu vaataks mingit(apokalüptilist) Hollywoodi õudukat... samas oli see kõik päris tempokalt ja sümpaatselt kirja pandud. Ka tõlge oli hea, ehkki mõningaid apse hakkas silma, eriti kohanimede Norway ja Naples tõlkimine.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vastakad tunded valdavad peale eestikeelse tõlke lugemist, nimelt mäletan ma `Udu` raadiost kuuldud järjejutuna, millele lapsena kogemata peale sattusin (kusjuures loo algust kuulmata ja horrorist ning Kingist suurt midagi teadmata). Lugu lummas. Mäletan selgelt, kuidas raadio ees istudes ihukarvad püsti tõusid ja pilk aknast järjest tihedamini välja libises... Mäletan ka seda magusat kõhedust, mis veel aastaid seda kogemust meenutades tekkis.
Ja kui nüüd `Udu` tõlkeraamatuna meie lettidele ilmus, tekkis vastupandamatu soov seda närvikõdi uuesti kogeda. Kahjuks...
Kas on tegu halva tõlke, täiskasvanuks saamise, jutustaja sugestiivse hääle puudumise, etteteada sündmuste käiguga või hoopis liiga kõrgete ootustega, ei tea, aga nüüd oli lugu lame ja mittehirmus ja igav.

Hinde panin puhtalt lapsepõlvemälestuse rasva pealt, võttes ühe palli alla praeguse pettumuse märgiks.

Teksti loeti eesti keeles

Täiesti ootustele vastav King ängimeister. "Udu" kraapis midagi lahti minu alateadvuses, sest süžee-elemendid tungisid unenägudesse mitu ööd järjest. Iga raamat seda saavutada ei suuda. Mulle meeldis, et King polnud põrguvaeva näinud udu tekkepõhjuste lahtiseletamisega. Ulmeliste tuumafüüsika eksperimentide kirjelduste asemel esinesid siin-seal elegantsed viited: kuulujutud "Nooleotsa" projektist ja teistmoodi aatomitest, sõdurid jms.. Samuti oli mõjus kripeldusvürts naise saatus, kes lahkus poest oma laste juurde. Ja muidugi ka lahenduseta lõpp...Teadmatus aitas paremini samastuda loo kangelastega ja süvendada ängielamust.
Teksti loeti eesti keeles

Kingi "Udu" juures häiris mind enim see, et olen kirjapandut korduvalt filmides "Day of the Dead" ja selle kloonides juba näinud. Toimub mingi kirjeldamatu katastroof, ringi hakkavad taaruma hiidämblikud, zombid, tulnukad etc. Ellujäänud kogunevad kuskile kindlustatud punkti. Tekivad konfliktid ning lõpuks põgeneb mingi väike osa ellujäänuid edasi. Kas pole mitte juba tüütuseni tuttav plot? minule vähemalt on.

Kingi sõnaosavus päästis vähemalt hullemast. Emotsioonid olid kirjapandud ehedalt ja oli pinev lugeda ning tegelased on usutavad. Aga ainult hea kirjaoskusega mind ära ei osta. Süzee peab ka huvitav olema. Seetõttu tuleb "Udul" leppida hindega "tugev kolm" - "nõrk neli".
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav nüanss - algselt oli loo nimi "The Fog". Kuna John Carpenter tegi aga samanimelise filmi aasta 1980 siis hiljem nimetas King jutu ümber "The Mist"-iks. Kusjuures "fog" ja "mist" on ühed udud eesti keeles aga tegelikult on nad ingliskeeles erinevad asjad. Minemata detaili siis "the mist" on paksem ja kehvema nähtavusega. Samas on ju eesti keeles ähm, hägu, sumu, hämu, somp...

Stephen Kingi "Udus" on peategelane David maalikunstnik, nagu ka tema isa. Kui Davidi isa on tõeliselt edukas siis Davidil ei saa kuidagi vedama. Ta üritab ise suurt kunsti teha, natuke ostetakse ka aga hästi ei edene. Teeb natuke kommertsi, endal süda tilgub verd. Aga siis küsib üks hea sõber Ollie, et kas võiks Davidi maalist foto teha, et seda reklaamina kasutada. Peale seda saab David aru, et ei pea punnitama ja muretsema, et teenib raha oma loomingut klantsajakirjadesse ja nilbetesse meesteajakirjadesse müües.

See pole muide raamatu seisukohast justkui üldse tähtis sest sisu on justkui hoopis midagi muud. Või äkki on ikka oluline? On ikka, vähemalt enda silmis kuna hea kirjanikust sõber on viimasel ajal just maalikunstiga kätt proovinud. Sõbra ja Davidi taust ning olevik on küll äärmiselt erinevad, aga igaljuhul on praegu "Udu" ülelugedes täiesti uute nüanssidega, mida varem ei pannud eriti millekski. Samuti saab minu silmis see raamat täiesti uue allhoovuse, muudab Davidi ja ta poja Billy teekonna veel detailirohkemaks.

Udu on küll suhteliselt lühike raamat aga samas on minu silmis kõik väga hästi paigas. Hakkab sellega, et Maine maakonnas Bridgtonis on väga ränk torm ning peale seda on igalpool jõhkrad purustused, puud pikali, osad majad rusudes. Ning eemal järve peal on udulaam, mis on äärmiselt paks ja konkreetse servaga. Selline... kandiline ning ei mõju üldse looduslikult.

David ja Billy lähevad linna poodi ja jätavad abikaasa-ema Steffi koju elamist koristama. Supermarketisse jõudes tuleb linna ka udumeri, vangistab umbes kuuskümmend inimest ning udust sirutuvad välja kombitsad, tulevad koerasuurused ämblikud ja igasugused veidrad lendavad putukad. Ning see kõik on nii kuradi õudne, eriti kuna enamasti on lihtsalt poeseina taga kuulda liikumist ning kontakti elukatega on harvem. Ei ole pidevat verepulma või actionit, on meelinäriv ootamine ja teadmatus. Sest kust kurat need peletised pärit on?! Mõned poesviibijad on kuulnud, et läheduses olevas militaarkompleksis toimub "Nooleotsa" nimeline projekt, mida siis igaüks oma nurga alt üritab tõlgendada. Keegi ei tea küll midagi, samas ühel hetkel saadakse kaks vihjet kui leitakse poe tagaruumist kaks noort sõdurit. Sõdurid pole küll väga jutukad, oma osa on selles, et nad kõlguvad katuse all ülespooduna. Kõik viitab koos vabasurma minemisele aga mis neil südamel oli, seda ei tea keegi.

Eraldi mõõde on see, kuidas saavad inimesed hakkama keerulistes oludes. On poes nii neid, kes loobuvad ja lähevad samamoodi vabasurma. Osad on katatoonias kusagil nurgas. Mõned hakkavad jooma. Proua Carmody, kohalik "taimetark" ja "kõiketeadja" (tänapäeva mõistes siis meditsiini alternatiivi austaja, kloorijooja, homöopaat jmt) aga vatrab ja vatrab sellest, kuidas inimesed ise on häda kaela kutsunud, aja jooksul ta võim järjest tugevneb, kogub enda ümber järgijaid, kes ühel hetkel hakkavad vereohvrit nõudma, kelles viieaastane Billy imehästi sobiks.
 

Nojah, nüüd jäängi sisust patrama. Ma tegelikult ei ole midagi ära spoilerdanud, seda enam, et ega raamat ei annagi tingimata sirgeid ja selgeid vastuseid. Küll on aga meeldivalt palju vihjeid, mis toovad hinge õõva ning lootusetusetunde. Minu jaoks on see õuduskingi üks ehedamaid näiteid, mis on väga täpselt paigas. Tegu on kirjaniku kuuenda romaaniga, mulle endale tundub, et peakski vist kusagil selle kandi raamatuid Kingilt lugema kuna siis suutis ta väheste sõnadega palju ütelda.

Teksti loeti eesti keeles

“Udu” on klassikaline õudusromaan. Ameerika Ühendriikides, kuskil Maine’i osariigi väikelinnas toimub pärast pikka ja põuast suve tohutu äikesetorm. Nii kohalikud kui ka suvitajad hakkavad järgmisel hommikul purustusi korrastama ning tööde ja murede käigus ei pööra keegi suuremat tähelepanu tihedale udumüürile, mis on läinud liikvele just sealt piirkonnast, kus paiknes sõjaväe salajane uurimisbaas.

 

Pärst pikka ja väsitavalt töist hommikupoolikut lahkub oma suvilast järve ääres ka kunstnik David Drayton. Ta läheb koos oma viieaastase poja Billyga kohalikku supermarketisse varusid täiendama (kaasas on ka naabrimees, kelle auto murdunud puude alla jäi). Supermarketis veedetud aja jooksul aga on salapärane udu neile järele jõudnud - kuid nüüd kostub udust veidraid hääli ning need, kes sinna ekslema lähevad, ei tule enam tagasi.

 

Olin “Udu” lugenud kindlasti millalgi paari aasta jooksul pärast selle tõlkes ilmumist, kuid viimasest korrast on kindlasti juba aastaid. Kuna hiljuti loetud Roger Zelazny “Needuste allee” oma koletislike sisalike ja nahkhiirtega just seda romaani meelde tuletas, siis oli täitsa huvitav see uuesti ette võtta. Kindlasti näitab see Kingi idee meeldejäävust - kogu loo saab tegelikult liftikõne vormis hetkega kokku võtta, aga see jääb kuidagi siiski aastateks kummitama.

 

Lugedes oligi see kõik enam-vähem nagu idee põhjal arvata võiks, ei rohkem ega vähem. Samas jäi silma kaks huvitavat pisiasja, mille peale ma tagasivaates kunagi mõelnud ei olnud. Üks on asjaolu, et ainult koletistest koosnev ökosüsteem tundub natuke kunstlik (Harry Harrisoni romaanis “Surmailm” esitatakse näiteks taoline küsimus). Ma arvan küll, et Kingi jaoks ongi kõik need koletised ainult butafooria ja nende olemus teda ei huvita - ta tahab kirjutada inimestest.

 

Ning inimestest kirjutamise pool on selle teise huvitava asjaoluna kuidagi ootamatult nukker. Kogu hädas oleva seltskonna hulgas supermarketis valitseb minnalaskmise ja käegalöömise meeleolu. Ussitajatel lastakse ussitada, probleemidega inimesed jäetakse muredega omapäi, isegi tegusatele ei anta mõistlikku tegevust. Objektiivselt vaadates ei ole seis tegelikult üldse nii hull ja kui see vana ja karm algkooliõpetaja (parim kõrvaltegelane muuseas) oleks esimesel päeval kogu tegevust juhtima pandud, siis poleks vist keegi surma saanud.

 

Ma ei tea, kas see oligi Kingi eesmärk? Kas see on näiteks mõeldud ameerikaliku individualismi kriitikana või kas see on mingi parafraas mõtteterast, kus piisab heade inimeste tegevusetusest, et kõik käest läheks ja laiali laguneks? Sellele küsimusele pole muidugi võimalik vastata, aga kui kogu see koletiste pool on meeldejäävusest hoolimata kuidagi lihtsavõitu, siis uuel lugemisel oli just see aspekt midagi tõsisemat. Täitsa tore on üle lugemisel ühe õudusloo seest midagi sellist avastada.

 

Hinnang: 7/10

Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles