Kujutage ette 18. sajandi Pariisi turgu. Hais võtab tänapäeva inimesel silmanägemise ära, tekitab tõsise tripi ebardide maailma. Kalaleti taga seisab üks naine. Ta on täitsa kena, kui mitte arvestada hõrdaid juukseid ning katkiseid hambaid. Mõne aja pärast heidab ta leti alla pikali, et endast välja öökida verine lihatomp. Ta teeb seda juba viiendat korda. Tavaliselt ei ilmuta lihatombud endast elumärke, niisiis jätab ta need lihtsalt sinnapaika, kus nad on. Surema rapete keskele. Ta väljastab maailmale järgmisel verise käntsaka, nüsib kalarappimisnoaga nabanööri läbi ja minestab. Naine leitakse, küsitakse, mis juhtus. Midagi ei juhtunud. Ta tõuseb püsti ja pühib verised käed vastu põlleserva. Kuid ootamatult kostab laua alt rapete seast taevani lõikav kisa. Tõmmatakse välja laps. Ema üle mõistetakse kohut lastetapmise pärast, laps aga jõuab ühe paateri hea päeva tõttu ammede kätte. Paari päeva pärast amm ei taha kuulda mitte mingist rahasummast, millega teda tahetakse kinni maksta lapse toitmise eest. Laps ei lõhna! Tal ei ole isiklikku lõhna. Amm toob lapse paatrile tagasi. Laps magab. Mingil ajal ärkab. Ja nuusutab. Himuralt, häälekalt, väljatungivalt. Laps teeb suu lahti ja jälle kostab kisa kvartaleid kaugemale. Paater võtab selle röökiva ja nuhutava tombu ning põgeneb... Lugu lõhnadegeeniusest, inimesest, kes eristas maailma miljardite lõhnade järgi, kel ei olnud vaja silmi, et näha. Kõik, mida ta vajas, oli ta oma nina. Ja lõhn. Kui ta oli avastanud, et tal pole oma lõhna, hakkas ta seda komponeerima, õppides enne tuntud parfüümisegajate juures. Ta otsis üles komponendid, mis loovad erilise, täiesti vastapandamatu lõhna. Ta pääseb mõrvasüüdistustest, korraldades oma surmamise asemel orgia, bakhanaali. Ta valdab LÕHNA. See lõhnatu inimene.