Hämmastavalt labaseks kirjutatud raamat. Ilma lõputa seejuures.Frenchi ja Koulu seikluste kolmandat osa kätte võttes avastasin üllatusega, et see on Hargla seni mahukaim romaan - üle kuuesaja lehekülje! See mulje osutus osaliselt siiski petlikuks, sest teose esimese saja lehekülje jooksul ei juhtu absoluutselt mitte midagi. French, Koulu ja Nell on Koulu maakodus, teevad heina, käivad jões ujumas ja õhtul saunas. Kõik. Romaani seisukohalt mingit arengut ei toimu. Need sada lehekülge võib põhimõtteliselt maha lahutada ja saame standardmõõtu Hargla romaani.
Tegelikult peaks alustama kaugemalt - 2005. aasta kevadest, kui ilmus kolmest lühiromaanist koosnev jutukogu «French ja Koulu». Arvustasin toona raamatut Eesti Päevalehes ettevaatlikult positiivses toonis, kiites mõnusat aurupungilikku maailma. Kuigi juba siis tundus, et see ehitis logiseb igast nurgast - keskmiselt naljavaeseid nalju korrati veidi liiga palju ning stereotüüpide puhul oli vint nii põhja keeratud, et igasugune usutavus oli algusest peale kadunud. Eettevaatlikuks tegevalt palju oli sellist «jõuka mehe Pratchetti» tunnet. Aga üldiselt oli esimene köide siiski uudne ja värskendav ning keskmiselt humoorikas lähenemine Eestile ja eestlastele 1920. aastate alternatiivajaloolises ja aurupungilikus soustis.
Edasi läks hullemaks. 2007. aasta lõpus ilmunud kolmest lühiromaanist koosneva jutukogu «French ja Koulu Tarbatus» sisust ja tonaalsusest võis saada aimu, kui mõned kuud varem oli Eesti Päevalehes järjejutuna ilmunud kogumiku keskmine lugu «Sekeldused semiootikutega». Ilmnes, et kõik esimeses köites pealispinna all ähvardanud ohud on ilmsiks tulnud ja teoks saanud - kõiki kohati üsna halva maitse piiril balansseerinud «nalju» korratakse sõna otseses mõttes lõpmatult, kuni lugejat ähvardab tüdimussurma suremine.
Ja kui hakkad tagantjärgi vaatama, siis nagu mitte midagi ei toimunudki - lihtsalt mitusada lehekülge täiesti sihitut ja mõttelagedat ühest ruumist teise jooksmist ja igast võimalikust valestimõistmisest viimase ja sellele lisaks veel kolme pangetäie väljapigistamine.
Tuleb tunnistada, et võrdlused on Frenchil (Harglal) üldiselt läbi kõigi kolme köite üsna leidlikud ja jätkuvalt naermaajavad. Ohu märke andis aga teine köide veelgi - lisaks neile, millest kohe kolmandale köitele keskendudes pikemalt juttu tuleb, veel need üsna opakana mõjuvad «mis on varem toimunud?» sissejuhatused, mida pole kellelegi 21. sajandi kirjanduses tarvis, pealegi võiks ju eeldada, et järgi ostavad need, kellele vaevalt paari aasta eest ilmunud eelmine köide meeldis, ning siis muidugi see, et 1920. aastate aurupungi elemente täis maailm oli muutunud üsna pastelseks-värvituks.
Sai selgeks, et autor ei kavatsegi seda põnevat maailma (dirižaablid, Euroopa poliitiline kaart, ajalugu) edasi avastada, vaid teda huvitab vaid ühe apla ja ebameeldiva ning kõigest valesti aru saava ülbe kehkadivei ümber toimuv äravahetamiste ja eksituste farss, mis on üle valatud labaste naljade mõõdutundetu üleekspluateerimise ning stereotüüpide absurdistamisega.
Kolmas köide on teisest vaid seepärast grammikese parem, et Hargla on üritanud esimest korda Frenchi ja Koulu sekeldustest romaani kirjutada, miks «üritanud», sellest allpool. Rõhutame vaid üle, et esimese kahe köite romaaniks nimetajad ei tunne kas kirjandusteaduslikke termineid või tegelevad magusa enesepettusega - tegu on selgelt jutukogudega. Romaanile viitavad tunnused üldiselt puuduvad.
Alles kolmanda köite puhul adusin ma isegi asja, millele juhib oma arvustuses tähelepanu Juhan Habicht. Et Frenchi silmade läbi näidatakse meile ju maailma valesti, vildakalt. Ja seda läbivalt. See jahmatas mind kui lugejat päris kõvasti, sest äkki sain aru, et on tekkinud vajadus kõik tegelased peale Frenchi ümber hinnata. Et French kuvab oma isandat Koulut kogu aeg kui keskmiselt saamatut eputist ja hädavarest, Eesti ja Euroopa peavad teda aga mitmel-setmel alal väga tunnustatud tegijaks, siis järelikult French näitab meile mingit oma vildakat maailmanägemist.
Ja korraga ei tunne ma lugejana enam mingit õigust irvitada koos Frenchiga kõigi nende tikkude, aapude, pärakuvalude, mõmmmägede, imbide ja teiste üle, sest Frenchi tahtel näitab kirjanik neid kõiki meile valesti. Ilmselt ei olegi nad nii opakad ja saamatud hädapätakad ning hoopis Frenchi mania grandiosa ületab suuresti piire, mida tema sisemonoloogide põhjal niigi arvata võis.
Frenchi, Koulu, Nelli ja Imbi roadtrip läbi Poola, Austria ja Ungari Itaaliasse, Hispaaniasse ja Lõuna-Prantsusmaale paneb aga karastunud lugejagi tõsise katsumuse ette.
Teise köite kõige halvemad elemendid jälitavad meid kogu selle reisi jooksul ning sunnivad lugejat mitmeid kordi tüdimusest ja jõuetusest peaaegu kaevu hüppama. Hohhoo! Kas te lootsite, et nende labaste ja tüdimuseni korrutatud «pedenaljadega» on ühel pool? Kus sa sellega. Lisa tuleb! Aga ei miskit uudset, kõik vana ja mis sellest et auklikuks kulunud võetakse uuesti kasutusele! Ikka kuni räbalad taga... Te mõtlete nagu minagi, et no mitu korda saab French oma peremehe mingist fraasist valesti aru saada ja teda tõsimeeli homoseksuaaliks pidama hakkab? Oi, saab ja veel mitu-mitu korda!
Koulu teine eesnimi Väldo, mida French ja teised tegelased esmalt tema peenise vulgaarhellitusnimeks peavad... noh, neid «nalju» saate kümneid ja kümneid kordi. Jõuetuse ja oksendamiseni. (Kahju on lausa Tunne Kelamist, kes juhtumisi kuulub parteisse, mida kirjanik peab peasüüdlaseks kõigis Eesti hädades...) Uuesti kraamitakse välja Koulu erektsiooniprobleemid. Kas sõna instruktsioon saab telefonis valesti kuulda? Aga muidugi! Oh, heitke armu...
Ma ei mõista tõesti, miks kirjanik on valinud huumori-tegemise aineseks teemad ja «ühiskonna valupunktid», mis seda lihtsalt ei ole. Või pole juba mitukümmend aastat. Nagu need tüütult labased pedenaljad, nii on ka ajakirjanduse üle irvitamine, kuidagi nii kohutavalt «tule üleeile meile». Hargla jaoks oleks justkui aastal 2010 ikka aktuaalsed ja problemaatilised teemad ja hädad, millest muu maailm on mitukümmend või mitusada aastat teadlik olnud, neid piisavalt hekseldanud ja aktuaalsuse kaotanutena kõrvale heitnud ning haigused läbipõetuks ja patsiendid tervenenuks kuulutanud. Aga vot ei, Hargla jaoks ei ole nii! Samasooliste suhted, bulvariajakirjanduse olemus, eestlaste toitumisharjumused jpm on justkui põhilised teemad, mille ümber maailm keerleb.
Ilmselt ei tooks ma seda pila olgu siis «ühiskonna valupunktide» või eestlaste käitumise ja harjumuste ja kõige muu kohta üldsegi teemana välja, kui see kohati nii veidralt kiuslik, kitsarinnaline ja kompleksides siplev poleks. Ja see kõik on nii tüütu-tüütu, kuna tungib alati kõige ootamatumas ja meeldivamas kohas esile.
Meeldivaid kohti on tegelikult vähe, kuna kui Capri saare maaliline loodus ja miljöö välja arvata, siis Hargla kohta täiesti üllatuslikult ei õnnestu selles romaanis see «pildi sisse mineku» efekt. Prantsuse ja Hispaania Vahemere-rannik, kus toimub suur osa tegevusest, ei ole nagu päris, vaid meenutavad omaaegset nõukogude poliitilist põnevikku tegevuskohaga «kusagil Läänes».
Romaani Capri-leheküljed ehk siis 176-359 ongi vast selle köite paremini õnnestunud ning üldse on Vitalia-liin, tema minevik ja seiklused Capril romaani enim õnnestunud tegevusliin. Ja tõeliselt nauditav ning leidlik tundus siinkirjutajale vahest Frenchi ja Koulu pila vabavärsilise luule kohta ning üks selles laadis sooritus lk 370-371. Kogu ülejäänud romaan aga... noh, loed ja keerad lehekülgi, et mis saab edasi, ja tänad jumalat iga sulle antud lehekülje ees, kus ei korrata mingit juba lõpmatuseni ära leierdatud labasevõitu «huumorit».
Ja nüüd siis see lõpp. Seda ei ole, teate! Romaani lõpp on puudu. Ma ei tea, mulle on vist sattunud poest selline köide, mille kaante vahele kirjastuse või trükikoja apsaka tõttu on viimane poogen koos lõpupeatükkidega köitmata jäänud. Ma olin ikka odavalt tige, sest ma lugesin viimaseid paarisadat lehekülge öösel vastu hommikut, nii kella kuueni, järgmise päeva arvelt ja sain täiega petta. Traagiline ja dünaamiline lõpustseen jääb lahenduseta, jääb sõna otseses mõttes pooleli. Üks põhilisi pahasid kaob justkui ja üks põhilisi positiivseid tegelasi hukkub justkui. Ja kõik. Romaani lõpp. Kohe järgmisel leheküljel.
Ma vist nii juhmi näoga pole ammu olnud, kui tol hommikul kell kuus raamatu tagakaant jõllitades. Aga nüüd tuleb oluline osa! Neljandat osa, kus selguks kahe peategelase saatus ja üldse süžee lõpule viidaks või edasi areneks, ei ole otseselt mingis hoomatavas lähiaja plaanis! «Romaani» lõpp on stiilipuhas cliffhanger, peategelaste saatus jääb sisuliselt õhku rippuma, ja selle peale Hargla vastus küsimusele, «kas neljas «French ja Koulu» ka tuleb?» intervjuust ajakirjale Lugu:
«See on väga huvitav küsimus. Ma mõtlesin, et ei tule, aga nüüd, kui kolmas valmis, avastasin, et tegelased on ju alles noored inimesed. Nende elus juhtub veel nii mõndagi ja tundub natuke ebaõiglane seda mitte kajastada. Nii et ma ei välista, et kirjutan paari aasta pärast edasi. Aga siis ehk natuke teise nurga alt.»
Halloo?! Asume me ikka samas reaalsuses või?
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et mulle jääb sügavalt hoomamatuks, miks kirjanik selle keskpärase sarja arendamise ette võttis, esikraamat oli ju keskmiselt hea, aga sellega võinuks ka piirduda. Edasi on toimunud vaid piinlik tippimine mööda allakäigutreppi. Ja Hargla ise on samal ajal jätkanud ka suurepäraste tekstide kirjutamist, ainult et kui ma mõtlen, kui palju potentsiaalset kirjutamisaega on kulunud selle odava farsi ketramise peale... Miks?
Tjah, ma olen aru saanud, et «French ja Koulu» olla läbimüügi poolest Hargla populaarsemaid asju. Tõesti. Iga rahvas väärib oma kirjanikke. Ja vastupidi.
Nii kõrget hinnet oskan ma seletada vaid sellega, et teistpidi võttes oli ju põnevavõitu ning lobe lugemine ja läbi sain ma ta kiiresti...
