Karel Michal

Rööbiti Fevre Dreamiga hargneb teine tegevusharu Louisiana istanduses, kus kellegi Julian Damoni eestvedamisel pesitseb vampiirijõuk. Toiduks tarvitatakse peamiselt neegreid, keda üks inimesest fänn-kollaborator neile hangib. Asjaolud aga sunnivad vampiirijõuku endale uut kodu otsima.

Mõistagi ei õnnestu kirjanikul siin lugejat kaua ninapidi vedada ja selgub, et ka Joshua York & co on tegelikult vampiirid. Ise nad end nii küll ei nimeta, nad on inimesest vanem, erinev rass ning nad erinevad inimesest füsioloogiliselt (on kolm lisa siseorganit, topeltkõht vere seedimiseks). Jah, nad on praktiliselt surematud ja ravivad end kiiresti ning vampiir saab sündida ainult vampiirist, kuigi emane sünnitusel sureb. Selgub, et Joshua on n-ö hea vampiir - ta ei tarvita toiduks inimesi, vaid kaanib verejanu mahasurumiseks toda spetsiaalset jooki. Tema seltkond otsib Juliani, et koos üritada luua maailmas selle vanema rassi ühiskodu. Julian aga on siis paha vampiir, igasuguse moraali minetanud tundetu monstrum. ta tahab laeva kaaperdada ja seal segamatult vampirismi mõnusid maitsta. Konfontatsioon on vältimatu.

Romaani plusspoolele tuleb kahtlemata arvata vana Mississipi eluolu ja aurulaevanduse kirjeldus. Miinuspoolele jääks aga see, et tegelikult käibki ainult üks pidev sahmerdamine mööda Mississipit üles ja alla. Kord on Joshua võidumees, siis jälle Julian ja kapten Marsh heitleb oma võitlust oma laeva eest.

Ma teen kirjanikule ilmselt liiga, kui võrdlen seda romaani 14 aastat hiljem alustatud Song of Ice and Fire`ga, aga midagi pole teha... Martin on selle ajaga ikka niivõrd paremaks läinud, et Fevre Dream ei kannata kuidagi võrdlust välja. Romaan on kokkuvõttes kuidagi liiga primitiivne - hea ja paha leerid joonistuvad poole peal selgelt välja ja miski sisetunneb ütleb juba ette, et ega siin midagi muud ei tule, kui et hea, visaduse ja õnne toel lõpuks paha ikka alistab. Muidugi pole see asi nüüd otseselt halvasti ega igavalt kirjutatud, aga teatavat nüansirikkust jääb väheks. Martini vampiirikäsitlus on aga üsna põnev ja omapärane.

Raamatu teine koostisosa - aurulaevade ajastu Mississippil 1850-1870 on aga märksa huvitavam, olgugi et, nagu eespool märgitud, Mark Twaini "Elu Mississippil" räägib sellestsamast ajajärgust, ilma tüütute vampiirideta. Martin oskas kirjutada juba nooremana ja nii on tulemus vaatamata vampiiridele, kes hinnet kaalupommina alla kisuvad selline keskpärane. Kui lahti seletada, siis vampiirindus sai väärika "ühe" ja aurulaevandus "nelja". Keskmine tuli siis 2,5 ehk nõrk "kolm". Ma saan aru et "Jää ja tule laulu" kiiluvees proovitakse, ehk ostab "Jää ja tule" ostja ära kõik, millele kaane peale GRR Martin kirjutatud, aga selle raamatu väljaandmisel nüüd küll suuremat mõtet polnud. Heakene küll, nüüd on ta olemas, aga hoiatus tulevastele lugejatele: ikka väga keskpärane möga.

Ma ei ütle, et ma üldse ei loeks vampiirikaid, aga ma suhtun neisse samuti ettevaatlikkusega. Tavaliselt on nad tõesti tapvalt igavad ja etteaimatavad oma kindlakskujunenud teemade ja sužeekäikudega. Aga Martin jutustab loo, mille ma lugesin ühe ööpäevaga läbi ja pean ütlema, et see meeldis mulle.

Esiteks see vana aurulaevade-Mississippi on mõnus tegevuspaik. Teiseks on lugu ise põnev. Kolmandaks on siin vampiirika kohta hoopis teistsugused tegelastevahelised suhted. Peategelane käitub nagu üks korralik meremees, keda on hingepõhjani solvatud. Seejuures ei ole ta mingi salarelvadega van Helsing - maailmapäästja, vaid keskealine mürakas, kelle nähes on tema enda laeval inimene tapetud ja kõige tipuks veel laev ära võetud. Ega ma ei ole vampiirikates varem inimese ja vampiiri vahelisest sõnapidamisest ja sõprusest ka eriti lugenud. Kui ma Anne Rice’i raamatule panin nelja, siis see peab olema viit väärt.

Mitte nii hea, et maksimumhinnet saada, aga "neli" on küll välja teenitud.

Tegelased olid minu silmis täiesti OK. Ei mingeid etteheiteid selles valdkonnas, kuid mõndade tegelaste käigud jätsid mõningal määral soovida, rõhutan siin eriti Hapu Billy käitumist ja seda, kuidas ta kerge manipulatsiooni peale kohe Damonilt küsima läks oma saatuse kohta. Suur suur stiili viga... ja muidugi Karvase Mike surm...

Märkimata ei saa ka jätta jõe olustiku kirjeldust, mis andis raamatule oma tõelise jõu.

Aga tuleb tõdeda, et loodetud 5 ei saa loole panna. Isegi neli näib liiga tugev hinne olevat. Raamatu lõpp kiskus, võrreldes algusega, niivõrd palju kõrvale, et jube jube kohe. Lool hakkas oma võlu kaduma. Ja lõpp oli.... ma ei teagi mis oleks õige sõna... lihtne? ootuspärane? igav?...

Kuid siiski meeldis raamat, oma miinustele vaatamata. Fevre Unelm saab ilusa koha minu raamaturiiulil. Hindeks 3.