Karel Michal

Bujoldi põhiviga – mida on oma arvustustes tema teistele teostele märganud ka Andri Riid – on see, et oma kirjutamisstiililt meenutab ta algajat autojuhti oma pidevate gaasiandmiste ja piduripedaali surumiste vaheldumisega. No ja muidugi on kaugele ära näha, et kirjanik on naine. Kõva militaarse kallakuga kosmosepaugutamises ei tohiks selliseid lapsikusi ikka esineda. Mõnes mõttes on Bujoldi raamatud justkui Robin Hobb kosmoses.

Niipalju kui mina olen lugenud, armastavad kosmoses käivast kõmmutamisest kirjutavad autorid tavaliselt romaani vormi valada oma märjad unenäod ideaalsest maailmakorrast. Selles mõttes oli isegi natuke naljakas, et üdini macholikku Barrayari nimelist planeeti polnudki näidatud teab mis halvas valguses ja Beta Colony nimelisele ideaalsele arenenud demokraatia, tehnoloogia ja seksuaalse vabadusega planeedile oli küllalt vähe ruumi pühendatud. Barrayari oli põhimõtteliselt kujutatud kui planeedisuurust sõjaväeosa, kuid tekstist autori sümpaatiad küll kuidagi välja ei tulnud.

Hindeks “neli”, sest kuigi kogu raamatu lugemise vältel oli kindel veendumus annetada “kolm”, avastasin peale lõpetamist, et kogu see rakettidega ühest kohast teise kihutamine, plasmapüssidega kärtsutamine, lapsgeenius Milesi veidrad hingepiinad tärkava seksuaalsuse avastamisel ja väga hale poliitiline intriig lõpus olid tegelikult piisavalt naljakad. Samuti ei jäänd suhu paha maiku ja Vorkosigan-Naismithi seiklustest võib edaspidigi lugeda kui tekib vajadus ajuvaba, kergelt humoristliku, feministliku kallakuga poistekirjanduse järele.

Erinevalt Laurist ei saa mina sellele jutule üle kolme panna. Tunnistan ausalt, et kui ma poleks sellest sarjast paari muud juttu enne lugenud, siis oleks see jäänud viimaselt Bujoldi üllitiseks päris pikaks ajaks.

Miles Vorkosigan on omamoodi kehastunud kirjanduslik klišee: ihult kääbus, aga vaimult hiiglane. See Napoleoni natuur on tõepoolest juba liigselt ära käiatud ja tekitab tahtmist kedagi lüüa; erindina on siin loomulikult George R.R. Martini Tyrion, kuid seda peamiselt muudel põhjustel. Proua Bujold on siin aga asja viinud kohati lausa banaalseks -- ta soovib, et peategelasele tuntaks kaasa ja teda soositaks juba puhtalt tema puuete pärast. Ma kujutan ette, et päris Miles häbeneks selle pärast silmad peast.

Banaalsus banaalsuseks, kuid see polnud veel kõige suurem patt, mille vastu kirjanik eksis: kõige hullem oli karakterite kahemõõtmelisus. Kuidagi uskumatu on see, et Cordelia, kes on pea kaks aastakümmet ainsa beetalasena Barrayaril elanud ja nende kombeid läbi ja lõhki tunneb, pole õppinud neid mõistma. Tavaliselt unustab enamus inimesi selleks ajaks isegi oma emakeele. Kontrastina suudavad kõik need pahad barrayaraanid suurepäraselt mõista aga kerge vaevaga kõiki teisi võõrplaneetlasi.

Koomiline on üksjagu ka see, et naiskirjanik soovib kramplikult juttu sisse süstida militaarset võrdõiguslikkust. Ta kirjeldab Barrayari üdini maskuliinset sõjaväge kui masendavat igandit ning veab näitena kogu raamatu ulatuses kaasa Elenat, kes kõikidele pahalastele silmapilkselt korraliku kitli annab. Kogu selle poindi teeb naeruväärseks ja isegi piinlikuks aga asjaolu, et iga kord kui mõni naistegelane midagi ütleb või teeb lendab kogu ettevõtmine vastu taevast: sellal kui Miles peaks tegelema kogu oma väerühmaga, hoolitseb tema, et Elenal läheks hästi ja seab sellega kogu oma armee ohtu. Taoliseid kohti on kogu raamatu jooksul umbes kümme, kusjuures üks neist päädib seersant Bothari surmaga (millest üle libisemine toimus täiesti naeruväärselt). Kogu selline kunstlik üldistamine lihtsalt naeruvääristab naistegelasi ulmekirjanduses. Bujold pole muidugi selles laagris üksinda -- see on eriti just vana kooli kirjanike nagu näiteks Heinleini üks põhilistest pangedest.

Okei, oleme nüüd kõige halvemad asjad hingelt ära rääkinud. Asume nüüd paremate asjade juurde. Oma olemuselt meenutab kogu lugu väga Harry Harrisoni Terasroti jutte. Kuigi Rott oli terve nagu purikas ei olnud tema põhirelvaks ei pringil biitsepsid, ega mingid muud kehaosad, vaid siiski see, mis tal kõrvade vahel oli. Sarnaselt Rotile on Milesi tähtsuselt teiseks relvaks tema meeltu vedamine: selles raamatus lihtsalt ei saa teisiti kui nii, et peategelase sai kukub iga kord võiga ülespidi. Juba poole tunniga pärast Beetale saabumist suudab ta omale nihverdada prahilaeva ja võtab vastu ülesande murda läbi blokaadi ja nihverdada üks koorem relvi vaestele peksasaajatele. Üks sündmus viib teiseni ja enne kui Miles arugi saab on ta juba väikese armee eesotsas, mis omakorda viib asja järgmiste probleemideni. Aga mis edasi saab, seda lugege juba ise.