Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Philip K. Dick ·

Do Androids Dream of Electric Sheep?

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Bladerunner: Kas androidid unistavad elektrilammastest?»
Tallinn «Tänapäev» 2001 (42)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
6
3
0
0
Keskmine hinne
4.625
Arvustused (32)

On XXI saj algus, seljataga on maailmasõda, enamik inimesi on pagenud saastatud maalt lähiplaneetidele, mahajääjad (paljud neist on mutandid või vaimsete hälvetega) elavad lagunevates linnades või maapiirkondades ja ega see elu väga tore ei ole.

Väheste helgete momentide pakkumise pärast ses lohutus elus rivaalitsevad Buster Friendly televisiooniprogramm ja Merserism (viimane on Merceri nimelisele messiase isikule rajanev elektrooniliselt boostitud n-ö usulahk).

Enesest lugupidavate inimeste seas on levinud lemmikloomade pidamine, kuivõrd karmides keskonnaoludes on enamik loomi välja surnud ja nende hinnad kõrged. Võimalik on muidugi ka üliodava elektroonilise lamba soetamine, ent see pole ei väärikas ega prestiižne.

Sellele maakerale saabub Marsilt salk humanoidsed roboteid ehk androide - selles ühiskonnas sisuliselt orjarahvas - eesmärgiga imbuda elanikkonda ja esineda inimestena. Elada oma sõltumatut elu.

Romaani peategelane on politseinik või õieti skalbikütt, kelle ülesandeks on põgenikud kui seadustest üleastujad külmavereliselt ära koristada. Lihtne see tal ei saa olema.

Romaanil on üsna palju sarnaseid momente Isaac Asimovi ``Teraskoobastega`` (The Caves of Steel), kuid Dick põhimõtteliselt alustab sealt, kuhu Asimov toppama on jäänud - kui Asimov on oma raamatuga nagu ulmekirjanduse Agatha Christie (steriilne ja papist), siis Dick on nagu Dashiell Hammett (elutruu ja karge).

Samuti on raamatus kujutatu võrreldav Dicki seni ainsa eesti keelde tõlgitud romaaniga. See androidiraamat on siiski palju konkreetsem kui ``Mees kõrges lossis``. Sünge, halastamatu, lootusteta keskkond ja inimesed ning hästi kujutatud androidid - teos on tõeliselt vinge lugemine.

Väheoluline pole ka fakt, et 1982. aastal väntas Ridley Scott romaani ainetel filmi ``Blade Runner``, tänaseks kultusfilmi staatusesse jõudnud linateos on raamatule muidugi nime teinud. Sõna otseses mõttes - kannab minugi eksemplar tegelikult pealkirja ``Blade Runner (Do Androids Dream of Electric Sheep)``.

Teksti loeti inglise keeles

Philip K. Dicki loodud maailmas sai iga inimene, kes oli nõus Marsile ümber asuma, endale androidabilise (teisisõnu orja). Mingil hetkel hakkas aga androidide seas levima liikumine oma vabaduse eest... selles liikumises oli võtmemomendiks salaja Maale põgenemine, sest Maal saab vabaks! Maal aga tekkis uus elukutse, pearahakütt, kes siis notib need ärakaranud androidid maha ning paneb raha tasku.

Rick Deckard on üks selline pearahakütt. Romaani alguses saabki ta ülesande tabada viis androidi... Deckardile on see teretulnud tehing... raha läheb alati vaja, aga viie jooksiku tabamise eest saab sellise summa, mille eest on võimalik mõni ehtne loom osta. Tänu saastunud keskkonnale on kogu Maale allesjäänud elanikkond tõsiselt nihestunud lemmikloomanduse pinnal... vaesemad omavad võimalikult meisterlikke simulatsioone, jõukamad omavad ehtsaid loomi. Ka Deckard unistab ehtsast loomast...

Piisavalt haige teos, aga ometi on süzhee Dickil kenasti kontrolli all... võimalik et tegu ongi ühe Dicki parima romaaniga... igatahes seniloetuist suudavad sellega võistelda vaid «The Man in the High Castle» ja «Ubik». Iseäranis võigas oli koht, kus Deckard sattus «androidide politseijaoskanda», kus teda koheldi kõige hullema mõrtsukana (androidikütt ju!).

Raamat kerib kogu aeg seda Dicki lemmikteemat, et mis meid ümbritsevast siis ikkagi on ehtne ja mis näiv... ja kas sel kõigel üldse tähtsust on. Romaan on võrratu, võrratu on ka romaani põhjal valminud film «Blade Runner». Huvitav on aga see, et kuigi film on feelingult ääretult romaanitruu, ei kattu nende süzheed kuigivõrd. Võikski öelda, et romaani lugemine ei sega filmi vaatamist (ja ka vastupidi). Ühised on vaid mõned momendid ja üldine õhustik. Vaieldamatult tegi film ka palju ära Philip K. Dicki populariseerimiseks... ulmekauge lugeja ehk tänu filmile «Blade Runner» üldse kirjaniku loominguni jõudiski.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Rick Deckard on “pearahakütt”, kes otsib ja hävitab põgenenud androide. Neid on võimalik inimestest eraldada esitades tunnetele mõjuvaid küsimusi. Deckard armub ühte androidi: selles kogu süzhee. Dicki androididel puudub empaatia ja see teeb nad vastumelseks: nad kisuvad putukatelt jalgu ära! Kirjaniku kujutatud inimesed ei ole neist paremad, vast isegi vastumeelsemad. Dick oskab oma raamatuis luua loomutruu maailma. Küllaltki vastuvõetav seiklusjutt selle lisandina on O.K. Kuulub Dicki meistritööde hulka.
Teksti loeti soome keeles

Löpuks ometi ka eesti keeles. Oli ka aeg. Ei taha oma jutuga kedagi üle korrata. Sestap juhin tähelepanu omapärasele sümbioosile, mille publik on loonud Philip K. Dicki raamatu ja Ridley Scotti filmi "Blade Runner" vahel. Need kaks teost - filmi ja kirja oma täiendavad teineteist üsna hästi. Iseasi muidugi, mida vana Phil sellest arvanud oleks. Aga siiski - Scott on suutnud anda värvi ja kombatavuse sellele, mida Philip K. Dick vaid aimata lasi. Röhuv öhustik, lootusetuse tunne, väljapääsmatus - sellele köigele on film värvi andnud. Ainult, et ilma raamatuta ei saaks seda köike olemaski olla.
Teksti loeti eesti keeles

Film meeldis, raamat aga valmistas pettumuse. Ju lootsin enamat.Võimalik, et üle lugedes ja ka järgedega tutvudes tõstan hinnet...
Teksti loeti eesti keeles

Romaani lugedes oli esmamuljeks tegevuspaiga skemaatilisus. Dick on joonistanud mõne joonega kindlate mängureeglitega maailma, kuhu on oma tegelased liikuma pannud, vaevamata ennast erilises koguses taustainfo väljamõtlemisega või detailide usutavusega. Ning see maailm meenutab laevavrakki, millest tormid on üle tuisanud – see on hall, sõjasträsitud maailm, maailm, milles kõik metsad on hävinud, milles juba väga ammu kukkus naljaka suliskerana alla viimane öökull, keda radioaktiivse tolmu pilved olid seni säästnud, maailm, mille viirastuslike linnade legunevate ehitiste vahel liiguvad vaid need, kellel ei lähe korda sealt lahkuda. Ning nende linnade elanikel on kirg, mis on asendanud mängukire ja kunstiarmastuse ja spordifanatismi ja sada muud inimlikku nõrkust – kirg lemmikloomade järele. Ning asudes kõigi väljasurnud hulluste asemele, on see muutunud maaniaks. See on üks kahest olulisest Dicki maailma tegelasi iseloomustavast joonest. Teine neist on mertserism – müstiline religioon, mis ühendab tehnikasaavutuste abil inimkonda, annab sellele tagasi ühtekluuluvustunde, mida lõhuvad kosmilised vahemaad (suurem osa inimestest on emigreerunud Marsile) ning karmid reeglid. Need kaks moodustavad tegelaste mõttemaailma kaks poolust, mille vahelistes jõujoontes nende muud mõtted liiguvad. Emotsioonid ei pruugi enam suurt rolli mängida selles maailmalõpuhõnglises maailmas, sest nende tarvis on tujuorelid – erandiks on eelpool mainitud kahest poolusest lähtuvad tunded.

Inimkonnalt on võetud loomulik keskkond, on võetud võimalus elada pideva hirmuta selle ees, mida võib tuua homne päev, võetud kõik peale müstika ning haiglase kiindumuse lemmikloomadesse. Mida on inimkond vastu saanud? Vastutasuks on tehnika, tehnika on see, mis peaks korvama kõik ülejäänud puudujäägid ja vähemalt osaliselt see ka nii läheb – empaatiakastidest saab suuremale osale inimkonnast emotsionaalse tasakaalu päästerõngaks. Tehnikaga üritatakse rahuldada ka teist kirge – kirge lemmikloomade järele. Ka see õnnestub osaliselt – need, kellel ei ole võimalust soetada endale ehtsat looma maailmas, kus juba ämblike hinnad algavad sajast dollarist, võivad kümneid kordi odavamalt muretseda endale tehislooma, mida pole võimalik hoolika vaatluseta tõelisest eristada ning võivad vähemalt kurjade keeltega naabrite pärast rahul olla. Kuid seal alles asi algab – omaette tööstusharuks on kujunenud ka inimesekujuliste robotite, androidide tootmine. Kõigepealt on see oluliseks präänikuks, millega valitsusel on võimalik Maale jäänud inimesi Marsile emigreeruma meelitada – nimelt saab iga emigrant endale tasuta oma isikliku androidi. Androidide tootmine muidugi on võrreldamatult kõrgemal tasemel kui kunstloomade tootmine ning on jõudnud nii kaugele, et inimest androidist eristada on võimalik ainult keeruliste testide abil. Nende eristamine aga võib olla elu ja surma küsimus, sest järjest täiuslikumaks muutuvad androidid avastavad aeg-ajalt samuti selle, et kusagil on oplemas suur ja vaba maailm ning põgenevad Marsilt Maale, kus neid asuvad jälitama politseijõudude palgal olevad pearahakütid. Romaani peategelaseks ongi üks selline pearahakütt, kes peab leidma ja tapma kuus seninägematult täiuslikku androidi, mis on Maale põgenenud ning peituvad tema piirkonnas. Tal õnnestub see tänu androidide psühholoogilistele nõrkustele võrreldes inimestega – tabamisel ei osutanud need tõelist vastupanu, vandusid otsustaval hetkel alla ning jäid ootama päästvat kuuli, neid ei kannustanud enesealalhoiuinstinkt. Muuhulgas sisaldub romaanis ka torge massiga manipuleeriva meedia aadressil, mille “staarid” osutuvad samuti androidideks.

Seda romaani on raske hinnata. Maailm, millesse Dick on pannud oma tegelased liikuma, on üldistusena ebausutav ning skemaatiline. Üldiselt olen nähtavasti vanamoelisel seisukohal, et kirjanik peaks oma lugu jutustades lüüdma seda teha nõnda, et kõike ülejäänut ei allutata põhimotiividele, nii et põhi- ja kõrvalliinid toetaksid teineteist ja moodustaksid harmoonilise terviku, mitte nii, et kõik ülejäänu on olemas ainult dekoratsiooniks põhilisele. Maailm, milles mahajäetud linnas leidub terve kvartali peale vaid ruutjalg rohtu, paneb õlgu kehitama igaüht, kes on näinud mõnd mahajäetud linnakut. Kirjeldades tontlikku kõrbe, millesse ta oma tegelased elama paneb, püstitades dekoratsioone oma loo jaoks, ei hooli Dick mingitest tuntud loogikaseadustest. Kuid teisest küljest peab märkima, et käesoleva romaani puhul teenib selline lähenemine kindlat eesmärki, nimelt muudab äärmuseni reljeefseks ühe romaani põhimotiividest – tuumasõjajärgsesse kõrbesse sattunud inimestel, keda iga päev ähvardab oht jääda ilma tervisest või halvemal juhul elust, arenevad äärmuseni just need jooned, mida tänapäeval peetakse “inimlikkuse” ning heasüdamlikkuse sümptomiteks – ühtekuuluvustunne liigikaaslastega ning austus kõige vastu, mis elab ja hingab (animaalse schovinismi ilminguna ei laiene see siiski taimedele). Elektrielukate tootmine on groteski piiril balansseeriv näide iga kire äärmuslike vormidega kaasnevate väärnähtustega. Sellise põhimotiivi olemasolu lähendab romaani mõnevõrra 20. sajandi düstoopiatele, mille autorid oma sotsiaalpoliitilise sõnumi edastamiseks olid sunnitud hülgama hulga pooltoone ning muud sellist, mis ei sobinud nende programmiga, kuid mis oleks võinud teha teose kirjanduslikult tugevamaks. “Inimlike” joonte käsitlus tipneb Dickil androididega, kellele on võõras kõik see, mis iseloomustab romaani peategelast – omamiskirg, fanaatiline loomaarmastus, mertserismi müstika, valmisolek viimse veretilgani võidelda. Androidid ei unista iialgi elektrilammastest, kuid see on ka nende hävingu põhjus, sellepärast ei suuda nad iialgi saavutada vabadust.

Tegemist on igal juhul huvitava ning mitmekihilise teosega, mis on üsna kaugel traditsioonilisest ning klassikaliseks peetavast jutustuslaadist. Tegevus on unenäotaoline, tegelased astuvad lavale ja kaovad otsekui udust äkki ilmudes (vene politseinikuks maskeerunud android), korra satub ka peategelane justnagu oma ajast ja ruumist välja, talle heiastub linna teises otsas, kus peitub mitu androidi, kes on moodustanud oma väikese maailma, millel pole mingit ühendust välismaailmaga, mille kommunikatsioonid algavad ja lõppevad samas majas, kus androidid püüdes kõiges jäljendada inimest, on takerdunud inimlike toimetuste ringkäiku, moodustanud politseijaoskonna ning ... palganud pearahaküti, sest ühes korralikus politseijaoskonnas peab ju olema pearahakütt, kes otsiks põgenenud androide! Mind isiklikult häiriski mõnevõrra see fooni ja dekoratsioonide kolmandajärgulisus, samas suudan ma sellele romaani pealiini jälgides ka põhjenduse leida – nimelt muutub Maa, kust inimesed lahkuvad otsima uut kodu teistel planeetidel, mis pole nende jaoks loodud, kuid mida nad tohutute ohvrite hinnaga siiski loodavad muuta endale sobivaks, viirastuslikuks, tõepoolest unenäoliseks maailmaks, pikkamisi legendistuvaks müütiliseks algkoduks, mis on elamiskõlbulik ja –sobilik vaid neile, kes elavad inimlike tunnete spekrist väljaspool, keda tiivustab vaid mingi ebamäärane ja hämar vabaduseiha – neile, kes ei unista elektrilammastest.

Teksti loeti eesti keeles

Üks päev pearahaküti Rick Deckardi elust... Romaan ei peatu tema suuremat tema senisel elukäigul; kõik lugejale vajaminev peab mahtuma ühe päeva sisse, mil see väärikat elu üritav mees, peab kõrvaldama kõige uuema androiditüübi kuus esindajat. Inimestest on neid eristada võimalik ainult empaatiatesti järgi; androididel nimelt puudub see inimlik omadus.

Või kas ikka puudub? Jahtides Nexus-6 tüüpi androide kogeb Deckard, et vahe inimese ja androidi vahel võib üsna hoomamatu olla. Jahi käigus kipub üldse kõik sassi minema; autentsuse ja ehtsuse probleemi - seda Dicki loomingut läbivat valu - lahatakse siin empaatia kaudu. Kuid empaatia kindlakstegemisel kasutatakse IQ`d... nii et tekib küsimas, kas see ongi siis see, mis teeb inimesest inimese? Kas IQ kaudu saab mõõta empaatiat ja selle järgi otsustada inimeseks olemise üle?

Lõpuks osutub võltsiks ka Merceri-kultus; seegi on vaid imitatsioon. Deckard vajab pidepunktina - sest Rachaeli ja oma naise võrdlus lööb sassi ka tema arusaama naisest ja armastusest - midagi ehedat ja tõelist. Kas tehisinimese vastu saab tunda tõelist armastust? Ta annab üüratu suure summa elusa kitse eest, et sellega asendada elektrilammas.

Deckard ei ole õnneks selline hüsteeriline, neurasteeniline mässaja, kes lõpuks süsteemi vastu pöördub. Ta on rahulik ja kaalutlev inimene, ainult maailm tema ümber ei paku seda, mida me kõik vajame - kindlustunnet.

Deckardi ühte päeva surub Dick kokku väga palju... tegelikult kõik inimeseks olemise vaevad. Teemasid, mis kõik reaalsuse ja võltsinguga seoses, on mitu; need kõik põimuvad, ent Dick hoiab ohje tugevalt peos, lugu ei hakka koost lagunema. Romaani pealkiri juhatas mind mõtisklusele androidi sisemaailma üle, et kuidas võiks talle elu tunduda, millest ta lähtub otsuste tegemisel jne. Tegelikult see androidide üle arutlemine meeldiski kõige rohkem. Ma ei saaks öelda, et oleksin romaanist just haiglases vaimustuses, finaalis oleks ehk oodanud midagi tugevamat, rõhutatumat. Ja võibolla ka selgemat lahendust. Teisalt - ega elugi anna selgeid ja üheseid vastuseid. Kui poleks seda stseeni hotellis Ricki ja Rachaeli vahel, seda "mõlemale masendavat" seksuaalakti, hinnanuks ma romaani "neljaga". Nüüd saab aga "viie".

Teksti loeti eesti keeles

Alustaksin sellest, et hindan filmi nii kõrgelt, et muretsesin ta DVD-na, kuigi teatud mõttes oli see viga - `82 aasta eriefektide tehnika oli ikka... Teatud mõttes ootasin raamatult rohkem, kuid pettunud ei ole, sest detailid, millega ma Dicki puhul rahul ei ole, on teada. Kui filmile võib andeks anda, et androidid, keda nottida, lihtsalt on, siis raamatus, kus tavaliselt siiski midagi seletatakse, võiks ju pisut vaeva näha tegelaste defineerimisega. Autori androidid on täielik paranähtus - ei hakka pikalt tõestama, aga selliselt neid mitte kunagi, mitte mingil juhul ei tehta. Kui nad on masinad - ja kui ikkagi mingil müstilisel põhjusel on odavam või vajalik teha nad inimkoest - siis igal masinal peab olema lüliti (väga lihtsustatult öeldes), muidu on ette näha kuhjuvate probleemide sasipundart ja selliste tootmine ja kasutamine oleks enesetapjalik rumalus. Mulle meeldib, kuidas PKD oma maailma üles ehitab, ma olen valmis uskuma näiteks isegi seaduslikku keeldu seksuaalsuheteks androidiga (totramaidki seadusi tehtud), ometi jääb suur osa konflikti olemusest kas segaseks - mis on hea variant - või tundub ebaloogiline. Ning lisaks veel reaalsuse ja näivuse piiri hägustamine on midagi, mis mulle üldse ei meeldi - Merceri sekkumine tegevusse tundub kunstlik ja ebavajalik detail ning sellisena vaid rikub üldmuljet. Iseenesest ei saa midagi ette heita printsiibi `haige ühiskond - haiged inimesed - haiged mõtted` lahendusele sellel kujul, küll aga võib vaielda materjali kasutuse üle, mis kokkuvõtteks tekitabki kerge läbimõtlematuse mulje - lugemisel tekkis kohutav hunnik `mikse`, nii nagu ka androidide kättesaamine oli tegelikult väga lihtne.

Ometi on tegemist suurepärase raamatuga, sest kasvõi fakt, et on, mille üle mõtiskleda, tõstab ta peajagu kõrgemale keskmisest. Kuigi jään arvamusele, et seekord on film parem kui raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ka minule meeldis millegipärast film rohkem, aga ega ka romaanil midagi häda polnud. Mõlemad head teosed, mis täiendavad teineteist. Oleks film romaani järgi tehtud, oleks see tunduvalt kehvem olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Taastas vahepeal kõikuma hakanud usu ulmekirjanduse mõtte(ku)sse. Tunduvalt komplitseeritum ja mitmekihilisem, kui keskeltläbi ulme, lisaks veel ladusalt kirjutatud (ja tõlgitud). Konkurentsitu viis.
Teksti loeti eesti keeles

Kui mitte arvestada peategelast hoiatav Mercer siis.. eh, isegi sel juhul igati suureperane raamat. Just oma synguse ja usutava ellusuhtumisega.
Teksti loeti eesti keeles

On hea. On huvitav. Aga siiski ütleks, et filmi ja raamatu seostamine tekitab valesid ootusi. Isegi kui mõlemad on head.
Teksti loeti inglise keeles

Senised unelev-uimased tekstid mida ma Dickilt olin lugenud takistasid mind enne raamatu kättevõtmist uskumast et PKD võiks ka midagi TÕELISELT HEAD kirjutada. Ausalt öeldes olin Dicki enda jaoks üsna suures osas maha kandnud. Tuleb välja et asjata! Tore, et elu vahel ka mõne meeldiva üllatuse pakub.

Tõsi, mõned küsimused jäid tõesti pisut kripeldama - näiteks see, miks ikkagi androidide Maale tulek nii kangesti paha on, ei leidnud eriti kuidagi põhjendamist. Aga samas leidub küllaga asju, mis need küsitavused enam kui tasakaalustavad. Koomilisena, kuigi see vist ei olnud nii mõeldud, mõjus Penfieldi tujuorel oma võimalusega valida endale meeleolusid, näiteks nr. 888 - soov vaadata televiisorit, ükskõik mis sealt tuleb.

Minu jaoks eristub see raamat varemloetud Dickidest ("The Man In The High Castle", "Martian Time-slip", "The Three Stigmata of Palmer Eldritch") peamiselt sellega, et tugevale filosoofilisele pointile on lisatud ka parasjagu actionit. Nagu näha, isegi nii palju et sellest annab filmi teha (eks proovige kujutleda filmi näiteks Palmer Eldritchi teemadel!). Aga kuna tegu on ikkagi Dickiga siis pole action õnneks pääsenud raamatu mõtet summutama.

Pärast sellist õnnestumist loen võib-olla kunagi isegi veel mõnda Dicki raamatut.

Teksti loeti eesti keeles

(Raske on öelda midagi uut, kui eelpool on nõnda palju asjalikke kommentaare ja kiidusõnu. Mul jääb üle vaid korrata, noogutada ja võimalikult erudeeritult öelda: "Jah muidugi.")

Äärmiselt meeldiv lugemine. Hoogne, elutruu ja ehk veidi karm romaan pearahakütist nimega Rick Deckard ja ta tegemistest. Maailmaks on XI sajandi maakera, mis iga hetkega aina rohkem kogub tolmu, madalat intelligentsi ning loomulikult - seda ei maksa ära unustada -, androide.
Mercerism, tollane (ja ilmselt ka ainuke) ususekt, jäi mulle kui lugejale siiski üsna segaseks. Olgu see raskuste mägi ükskõik kui suur, tujuorel ükskõik kui võimalusterikas või pühasid ämblikke ja kärnkonnasid ükskõik kui palju, mis "asja" mõte oli -- ei saanud ma hästi aru.
Autor ei kasuta palju sõnu kirjeldamaks keerulisi ja sügavamaid teemasid. Erinevate tegelaste maailmapildi saab lugeja kergelt silme ette, emotsioonidestki pole raske osa saada. Tekst mõjub, haarab ja paelub. Mida veel peaks üks lugeja soovima?

Tuleb ära märkida, et raamatut sulgedes oli isiklik loomaarmastus kraadi võrra paranenud. Nii palju siis ulmekirjanike vähesest mõjust!

Soovitan kõigile!

Teksti loeti eesti keeles

Kuna hinne ütleb juba enda eest, et raamat ei kuulu ilmselt lemmikute hulka, siss sisu kirjeldamise asemel toon eelnevate positiivsete arvustuste taustal ära need küljed, mis minu jaoks selle raamatu tegid "keskpäraseks".

Esiteks - raamat on väga robustne ja hüplik. Kohati meenutas süzee ja dialoog väljalõiget raamatust keskmisele kooliaele. Võiks ju nagu andestada selliseid asju kirjanikule, aga kuna tegemist pole ei esikromaaniga ega ka uut zanri loova raamatuga, siis kahjuks pole see võimalik.

Teiseks häiris väga tugevalt stiil, mida paljud sci-fi kirjanikud viljelevad. Nimelt kõike ja kõiki, mis ei ole tänapäevast pärit, kirjeldatakse erilise põhjalikkusega nii tekstis kui dialoogis. Sellised kirjeldused on sama absurdsed kui kaasajast kirjutades kasutada termineid "Jaanus võttus telefono-aparaadi toru, mille sees oli nii saatja kui ka vastuvõtja ja vajutades elektroonilisi..". Loodan, et on mõistetav, millele viitan.

Samas mõistan, et sci-fi oli antud raamatus Dick`ile ainult vahendiks, edastamaks läbivat mõtet - kes on inimesed, mis teeb nad eriliseks ja kas nad üldse ongi nii erilised? Kahjuks aga on jäänud hea idee küllaltki keskpärase teostuse varju, samal ajal kui teisel pool lompi oli sci-fi kuldajastu. Absoluutselt ei imesta, et Dick jäi tollal sealsete kirjanike varju.

Teksti loeti eesti keeles

Ebaloogiline, isegi absurdne maailm. Tundub vasturääkiv... kuid sõna otseses mõttes masendavalt hästi kirja pandud. Rõhuv, lootusetus. Kuna olin filmiga varem tutvunud, siis kartsin pettuda. Raamatut soovitan. Film tekitab und.
Teksti loeti eesti keeles

Kriminaalne ... ei meeldi krimi, aga seda arvestades üsnagi hää kraam. Millalgi alguse poole võttis südame päris kenasti tukslema elik tekitas elevust. Kahjuks see hiljem kadus.
Teksti loeti eesti keeles

Samahästi võiks hinne ka 4 olla. Romaan jättis lihtsalt väheütleva mulje, arvatavasti ununeb kiiresti. Ei olnud raske ega piinav lugeda, aga kaasa elama ka ei pannud. Arutluses - keda on õigustatud tappa, kas inimest, looma või empaatiavõimeta androidi - näib mulle aktuaalne ainult inimese ja looma küsimus. Vaevalt et ma oma elu jooksul mõnda androidi näen; looma õiguste/mitteõiguste osas olen ise juba tuttava taimetoitlasega vaieldes kõik läbi mõelnud. Mis ei tähenda, et ma ajugümnastikat abstraktse, reaalset elu mittepuudutava teema kallal kuidagi halvustaksin. Aga rabavat, uut ideed Dicki romaanis minu jaoks ei olnud. Panen siis autori vaimule lepituseks kolmele plussi ka taha.
Teksti loeti eesti keeles

K6igepealt kohe hinne, mis on k6rgeim v6imalikest. Ehhki ei pea filmi ja raamatu v6rdlemist teab mis adekvaatseks leian isiklikult, et raamatuga v6rreldes on film käkk. Ärge valesti aru saage, film ontegelikult väga hea, isegi teist mitmeid-setmeid kordi vaadataud, aga raamatuga ta v6rdlust ei kannata. Kasv6i p6hjusel, et filmi maailm, mis on raamatu omaga suht sarnane paneb kappadi-kappadi kardinalselt teises suunas, kui raamat. Nagu öeldud ei pea ma siiski raamatu ja filmi v6rdluemist antud kontekstis teab mis m6istlikuks.

mis meeldis? Meeldis feeling. Meeldis asja ulmalisus. Justnimelt ulmalisus (ehkki ei leia ka mitte midagi ulmelisusele ette heitmiseks). Mitmeid kordi tekkis kysimus, mis on päriselt ja mis ainult näilik. Ega l6peks ei saanudki täit selgust. Väga Hea Kirjandus Väga Healt Kirjanikult.

Teksti loeti eesti keeles

Teos, mis erinevalt paljudest teistest põnevatest raamatutest köidab esimesest viimase leheküljeni. Rääkimata meeleolust, mis loodi ja mis hoidis kogu tegevust veelgi suurema pinge all.

Film oli võib-olla isegi mõnevõrra parem kui romaan. Igatahes ei tea ühtki sci-fi filmi, mis suudaks sellele konkurentsi pakkuda. Tehnilist usutavust lisas kindlasti ka see, et film tehti 14 a. hiljem.
Oli siiski raamatus selliseid väikseid loogikavastaseid kohti. Näiteks kuidas küll inimesed selle peale ei tulnud, et Buster Sõbralik on android, kui ta ööd ja päevad läbi vahetpidamata lobises?
Ka sai Decard liiga kergesti need androidid kätte. Enne nad põgenesid, kartsid ja valmistusid ette pearahaküti tulekuks, aga kui see kohale jõudis, siis nad sama hästi kui andsid alla. Või pidas Dick silmas seda, et nendel puudus enesesäilitamisinstinkt kriisisituatsioonides? Põnevuse huvides oli seda muidugi filmis veidike kohendatud.
Omal veidral moel annab tundub Dick märku andvat, et me peaks ka loodust hoidma. Võimalik, et ta seadiski oma romaanide tegevustiku tulevikku, et kritiseerida olevikku ja selle mitte-just-positiivseid tavasid ja harjumusi.
Veidi imelikuna mõjusid ka need kohad, kus Rick otsustab arendada elavat vestlust androididega ja demonstreerida oma füüsikaalaseid teadmisi, kui need valmistuvad teda tapma, selle asemel, et neile ise ots peale teha. Näiteks koos Polokoviga autos:

"... te olete Polokov, põgenenud android; te ei ole Nõukogude politseist." Rick vajutas varbaga häirenupule auto põhjal.
"Miks mu laser ei tulista?" imestas Kadalyi-Polokov miniatuurset päästiku- ja sihtimisseadet sisse ja välja lülitades.
"Siinuslaine," selgitas Rick. "See viib laserikiirguse faasist välja ja hajutab kiire tavaliseks valguseks."
"Siis tuleb mul su peenike kael pooleks murda." Android pillas seadme peost ja krabas lõrisedes mõlema käega Ricki kõri järele.

Ei mina saa nende Tänapäeva tagakaane-tutvustustest aru. Seekord on seal nimelt kirjas, et tegevus toimub 2021. a. jaanuaris, aga raamatus endas jälle niipalju kui ülesirvides aru sain (lugesin üle aasta tagasi) 03-01-1992.

Teksti loeti eesti keeles

Film ja raamat. Raamat ja film. Olen paar korda üritanud seda filmi vaadata, pikemalt kui esimesed 15-20 minutit pole kunagi vastu pidanud. Sestap suhtusin ka raamatusse, seda lugema asudes, kerge eelarvamusega. Aga - õnneks olid kartused asjatud ja raamat igati hea. Võib täitsa soovitada :)
Teksti loeti eesti keeles

Pisut liiga suurte ootustega hakkasin lugema. Noh, et kiidavad ja puha... ja film ka ja puha (filmi pole ma näinud). Ei saa märkimata jätta, et mõnus lugemine oli. Hoolimata tihedast sündmustikust tekkis aga kohati tahtmine kümmekond lehekülge edasi keerata... Huvi ja mõtlemisainet pakkusid androidid inimeste maailmas (paraku üsna mahajäetud ja räsitud maaimas) ning androidide kindlakstegemiseks kasutatavad testid ja nende usaldusväärsus.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna kõik oluline on juba eelarvustajate poolt ära öeldud, ei hakka ma pikka juttu tegema. Ootasin sellelt raamatult ikka väga palju. Film kuulub kahtlemata minu lemmikute hulka ja see seadis lati päris kõrgele. Kahjuks ei suutnud raamat üle selle lati hüpata. Minu arust oli film parem, sirgjoonelisem ja tegevusrohkem. Samas ei hakka ma väitma, et raamat halb oli. Lihtsalt ma ootasin sellelt midagi muud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Esimest korda lugesin seda 2003. aastal, nüüd siis teist korda. Mäletan, et 2003. aastal raamat meeldis, aga superelamust ei saanud. Nüüd tuli siis ka superelamus. Küll on ikka hea elada kui sul on vilets mälu. :) Raamat suutis ikka ja jälle väga tõsiselt üllatada. Positiivselt. Ootamatud süžeepöörded olid TÕELISELT ootamatud. Eriti selles osas, kus Deckard Ljuba Lufti testima läks ja hiljem liba-politseisse sattus. Väga huvitav oli jälgida Dicki mõttekäiku, et mis meid robotist tegelikult eristab. Kas seal ongi mingit vahet? Kas selleks on kaastunne? Või ei ole? Kui androidile oleks ka kaastunne sisse ehitatud (mingil arusaamatul põhjusel ei olnud), siis polegi ju võimalik inimest robotist eristada. Jäi mulje, et inimesed vajasid kasvõi tibatillukest erinevust, et ennast ikkagi ülemaks rassiks pidada. Mis siis, et androidid pidasid end inimestest paremateks.Nautisin raamatut täiega, aga samas ei saaks öelda, et häirivaid asju ei olnud. Oli küll, aga õnneks need ei rikkunud tervikpilti. Näiteks jäi ka mulle üsna segaseks see Merceri-värk. Ja mida lõpu poole tegevus edenes, seda segasemaks see muutus. Häiris see, et radioaktiivne tolm hävitas just primitiivsemaid organisme nagu taimed ja putukad, säästes kõige keerulisemaid (inimesed). Tegelikkuses ei tohiks taimedele see ju üldsegi halvasti mõjuda. Küll aga inimesed peaksid küll kiiresti surema või haigestuma vähemalt. Häiris see, et suured linnad olid praktiliselt inimtühjad, aga elekter, veevarustus ja muud kommunikatsioonid toimisid endiselt vägagi korralikult. Raamatus huumorit eriti ei ole, aga üks selline muhe koht (pila müügimeeste aadressil) pani küll mind valjusti naerama: Stseen loomapoes:"söör, kui teil on esimeseks sissemakseks kolm tonni, siis võin ma teile muretseda midagi märksa paremat kui paar küülikut. Kuidas teile meeldiks kits?""Ma pole kitse peale mõelnud", vastas Rick."Võin ma teilt küsida, kas tegemist on teie jaoks uue hinnaklassiga?""Noh, tavaliselt mul kolme tuhandet taskust võtta pole," möönis Rick. "Seda ma mõtlesingi, kui te küülikutest rääkima hakkasite. Küülikutega on see viga, söör, et tänapäeval on kõigil kodus küülik. Mina näeksin parema meelega seda, et te astuksite sammukese kõrgemale, kitseklassi, kuhu te minu arvates peaksite kuuluma. Ausalt öeldes näete te välja pigem kitsekliendina."
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles