(romaan aastast 2005)
eesti keeles: «Vanem»
Tallinn «Pegasus» 2006
" Vanema" tegevus jätkub sealt, kus " Eragoni" oma pooleli jäi. Farthen Duri lahing on edukalt võidetud, ent kohe pärast seda tapetakse Ajihad, Murtagh ja Kaksikud aga kaovad jäljetult. Ajihadi tütrel Nasuadal tuleb võtta üle vardjate juhtimine ja jätkata võitlust Galbatorixi re˛iimi vastu, sellle jaoks peab ta parimaks viia oma armee lõunas asuvasse vastalisse Surda kuningriiki. Varjuga võideldes ränga seljavigastuse saanud Eragon suundub haldjate juurde, et õppida neilt Ratsanikule vajalikke teadmisi. Samas hakkab Galbatorix Eragoni nõo Rorani vastu järjest ebatervemat huvi tundma, mistõttu satub löögi alla terve Carvahalli küla...
Romaani on kolm tegevusliini. Üks neist räägib reisikirja vormis Eragoni teekonnast haldjate juurde ja elust ning õpinguist seal, samuti tulututest lähenemiskatsetest Aryale. See on poeetiline, ent küllalt skemaatilist ja üllatustevaba Tolkieni-laadset haldja- ja päkapikukäsitlust rakendav sü˛eeliin. Teises ja huvitavaimas liinis räägitakse Rorani juhitud Carvahalli elanike võitlusest Galbatorixi armee vastu ja vaevarikkast põgenemisest Surdasse. Kolmas ja kõige napisõnalisem käsitleb Nasuada elu Surdas ning valmistumist sõjaks Impeeriumi vastu.
Romaanile on omased " Eragoni" head ja vead. Midagi originaalset on siit mõttetu oodata, lisaks traditsioonilistele Tolkieni, Jordani ja McCaffrey mõjudele ilmnevad ka viited
" Star Warsi" filmidele, täpsemalt meenub romaani lõpuosa lugedes üks äärmiselt meeldejääv stseen " Impeeriumi vastulöögist" ... Millega tegu, jäägu juba nende avastada, kes
" Vanema" läbi vaevuvad lugema. Esimeses osas Eragoni
" õnnistuse" läbi rängalt kannatada saanud lapsuke aga meenutab " seestunud" tegelasi Herberti " Düüni"-sarjast. Ka on ebausutav romaani tegelaste hämmastav edukus oma ülesannete täitmisel. Eragonist, kes esimeses romaanis kogenematu talupoisina Galbatorixit lollitas ja Varju tappis, on käesoleva romaani lõpus haldjate võlukunsti toel saanud superkangelane, kes lohe ja üksikute kaaslaste toel võitleb tervete armeede vastu. Samuti on hämmastav Galbatorixi ja ra`zacite saamatus, kes Rorani juhitud põgenevat külarahvast kuidagi kätte ei saa.
Kusagilt kuulsin, et Eldest peaks olema Eragonist parem, nii et asusin selle kallale lausa mingite lootustega, kuid kui algasid Eragoni üliigav treeningu periood, mis oli kohe arusaadavalt kirjutatud vaid selleks, et raamat võimalikult paks tuleks, hakkas juba üle viskama selle rumalus. Ka palju-kiidetud Rorani liin tundus alguses aju hävitavalt rumal - ei saa ju ometi olla üks külatäis inimesi nõnda rumal, et arvata, et kui nad relvadega sõdurite laagrisse jooksevad, et neid lihtsalt ära hirmutada, ei saa keegi viga. Ning siis leiab üks naine veel endale õigus süüdistada Roranit tema mehe surmas. Oh well, vähemalt hakkab mingi hetk Rorani liin huvitavamaks minema ning tema anti-kangelalik olemus tundub lausa meeldiva vabastusega Eragoni goody-shoes tühja karakteri kõrval, kuigi eks terve raamatu on aru saada, et Paolini üritab lugejale vihjata (täpsemalt - puust ja punaselt ette teha), et Roran on see "oma veri", kes Eragoni siis reetma peaks. (Suur spoiler järgmises lauses) Kuid ausalt öeldes mõjub see Rorani mustaks värvimine lihtsalt mõttetult, kuna enamiku raamatust lugeja ootab, et Murtagh hüppaks uuesti kusagilt välja, kas siis vangi ja sõbrana või vaenlasena, ning kahtleb, et Roran teda reetma hakkab; Paolini küll suudab väikse üllatusse siia lisada, kuid isegi selle on ta varastanud suurematelt tegelastelt (kuigi ega isegi tolle suure sarja fänn ole - suurim pluss neil oli Ford ja ongi kõik).
Ning nüüd saabumegi seekordse plagiarismi juurde. Muidugi jätkab Paolini julgelt McCaffrey vägistamist, kuid mis mind kõige enam üllatas oli see, et McCaffrey ise seda heaks kiitis ning lausa oma sõnad lubas kaanele panna. Tekib küsimus, et kas on nõnda tuntud kirjanikul tõesti nõnda saast maitsemeel või kasutati mõnda nõrkusehetke ära. On kuidas on, kuid raamatu üks kesksetest teemadest - ehk siis loheratsanikud - on juba oma olemuselt varastatud, nii et neist ei ole eriti midagi huvitavat otsida. Lisaks sellele ei paelu mind draakonid kui sellised nagu Paolini neid kujutab. Teiseks vägistamisaluseks on vaene Robert Jordan, kelle Perrinit Roran algul kohutavalt meenutab nii olemuselt kui ka tegevuselt - asusid mõlemad ju oma küla etteotsa, kui see otsustas valitsevatele jõududele vastu hakata. Peagi aga muutub Roran tumedamaks karakteriks kui Perrin, mis on muidugi positiivne, kuna, nagu juba ütlesin, viskas Eragoni ülim positiivsus juba üle, kuid Paolini ei suuda isegi luua meeldivat anti-kangelast. Maailm on täis anti-kangelasi, kes meeldivad rahvale oma laheduse vms tõttu, kuid Roran tundub pahatihti lihtsalt ebameeldiva tegelasena. Õnneks on tema storyline hoolimata naiivsusest vähemalt huvitavamalt kirjutatud. Siiski on mul kahtlus, et üksi seisvana oleks tema lugu samuti suht igav, kuid kuna võrdluseks on vaid Eragoni treeningulugu siis, noh, pole just eriti midagi, mida võrrelda.
Ning peamiseks vägistamisallikaks on muidugi Star Wars. Esimeses raamatus ma seda nii väga tähele ei pannudki, kuna olin rohkem keskendunud fantasyle, kuid teise lõpp lihtsalt TÕMBAB tähelepanu Star Warsile ning siis hakkab nägema ka teisi sarnasusi.
Kõrvalt mainiks, et kolmandast liinist, kus peategelaseks mässajate juht Nasuada, ei ole eriti mingit mõtet rääkidagi, kuna see on kohutavalt lühike ja kirjutatud arvatavasti vaid kolmel põhjusel - et tutvustada imelast, kellega tulevikus kindlasti probleeme/seiklusi tuleb, et jutustada Vardeni tegemistest, kuna Paolini polnud kuidagi võimeline neid tegemisi Eragoni storyline sobitama, ning, loomulikult, et pikendada raamatut, sest tõeline fantasy peab olema ja hinge kinni hoidev tellis, millega saaks nii mõnegi mehe surnuks lüüa.
Aga jah, mida siis lõpetuseks öelda? Ma ei kahetse Eldesti lugemist, kuna kohati tuleb ka saasta lugeda, et mõista Martini suguste kirjanike väärtust (ja tegelikult ka Rowlingu ja Jordani jms, Rowling, kes oma lapsikusest hoolimata on lahe ja südamlik, ning Jordan, kes oma venitamisest ja tihedast igavusest hoolimata on hästi läbi mõeldud ja, *gasp*, kohati isegi haarav), kuid kahetsen, et kulutasin oma raha sellele saastale. Nii palju siis lootustest. Kuuldavasti otsustas Paolini kribada sarjale veel neljanda raamatu kah, kuna ainult ühe järje jaoks oli tal liiga palju ideid vms. Paistab siis, et ta on viimasel ajal korralikult fantasyt lugenud.
Muideks, kes tahaks kihla vedada, et Eragon hakkab peagi kuumalt haldjatšikilt "saama"?
