Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Crichton ·

The Andromeda Strain

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: ««Andromeda»»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
33
19
2
0
0
Keskmine hinne
4.574
Arvustused (54)
Targo Tennisberg

Hea. Omapärane. Haarav. Miski 4-5 korda olen lugenud praeguseks juba. Mõnusalt palju technot ja teadusfilosoofiat (kuigi see viimane on rohkem ridade vahel).
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

""Andromeda"" ilmumise järel sai Crichton tõesti kuulsaks. Raamat on ka asjalik ning kompetentne, nagu kõik, mida ma sellelt autorilt lugenud olen. Et raamat on ka eesti keeles ilmunud, siis pole ehk eriti mõtet siin tast pikemalt rääkidagi. Rääkides sisust, võin ka mõne saladuse välja lobiseda. Nelja saab ta seetõttu, et sealt puuduvad mulle mitmed olulised asjad, mida ma raamatuis hindan: mulle lihtsalt ei meeldi sihukesed dokumentaalsusele pretendeerivad jutud. Samas tegi just see (näiv)dokumentaalsus raamatust bestselleri: esimestel trükkidel (minu teada) polnud isegi kaanel märget, et SF. Pigem võikski selle kohta öelda: scientific thriller (teaduslik põnevusromaan). Ma ei tea kas Crichton on selle suuna leiutaja, igatahes on ta selle suuna usin järgija.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Crichtoni puhul on nauditav see, et ta kunagi tehnilise atribuutika kirjeldamise poole pealt ämbrisse ei astu, ei teki tunnet, et kirjanik tahab sind haneks püüda. Ehkki kommertsedu poolest kuulub Crichton justkui Kingiga ühte klassi, et ükspuha, mis ta sõrmede all sünnib, müüb hästi, pole ta (erinevalt Kingist)õnneks kuigi viljakas. Käesolev raamat räägib sellest, kuidas teadlastest grupp uurib maa aluses laboris maakerale kosmosest sattunud mikroorganismi, mis ühe Ameerika väikelinna on inimestest puhtaks teinud. Põnev, tasakaalustatud ja autentne teos.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Selline kuiv ja jube puise mekiga dokumentaalse vormiga üllitis, kuid vaatamata kõigele sellele siiski suhteliselt talutav lugeda. Kuid eriti palju sellist värki vist välja ei kannataks ja on kahtlane, kas edaspidi enam lugemisele tuleb. Sisuliselt teine selline pinnapealne ja vähe avastamisrõõmu pakkuv. Täpipealt mingi hollivoodi aktsioonfilmi stsenaarium.
Teksti loeti eesti keeles
Janno Kusman

Raamat, mis tekitas huvi SF kirjanduse vastu. Raamatut lugedes ei teadnud ma Crichtonist midagi ja lugema hakkasin üldse sellepärast, et raamatut sirvides sattus silma kahendkoodi selgitus. Vaatasin kirjutamise aastat ja tahtsin näha, mitu korda ta puusse paneb - ei pannud.Meeldis just raamatu dokumentaalsus. Peale raamatu lugemist olin üsna kindel, et kirjeldatud sündmused ka tegelikult aset leidsid.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Probleem oli aktuaalseks saanud seoses esimeste kosmoselendudega. Praegu jahitakse elu otsinguil mööda päikesesüsteemi ringi ja üsna edutult. Kuid raamatus kirjeldatud situatsioon avaldab muljet. Meeldib väga tõsiteaduslik suhtumine ning selle serveering. Arvestades teadlaste ääretut skeptilist suhtumist kõigesse (kaasaarvatud mingi asja "teaduslikuks" nimetamisel) võib just see raamat kuuluda auga "teadusliku" fantastika hulka.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Lugu valmis just Kuulendude alguseks ja tabas täpselt märki. Nii täpselt, et hiljuti lugesin mingist paranähtuste ajakirjast, et jänkid tõid Kuu pealt alla mingi hullu haiguse. Selle pärast Kuu peal kondamine lõpetatigi. Edasine sündmuste käik muutus üha tuttavamaks ja kui asi jõudis "poismehehüpoteesi" ja võtmeni, siis olin ma juba täitsa kindel, et tegemist on "Andromeda" ümberjutustusega. Mulle isiklikult Crichtoni pisut dokumentaalne stiil meeldib. Mis puutub tehnikasse ja muusse butafooriasse, siis kuulub see tõesti sinna õndsate 60.ndate lõppu. Ja mis siis? Omas ajas oli see üks parimaid.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Iseenesest muidugi huvitav ja üdini crichtonlik. Tema raamatuid lugedes jääb tõesti mulje, et kogu tegevus on päriselt toimunud. Kui see on tõsilugu, et ta kõigi nende vennikestega on konsulteerinud keda ta mainis siis tahaks teada kui kaua ta seda kirjutas. On näha, et mees näeb tõsist vaeva.
Teksti loeti eesti keeles
kuits

Igaüks vaatab asja ikka oma mätta otsast (alt). Minu mätta poolt vaadates on see raamat küll kõvasti oma aja (Eesti) elust ees. Olen kindel, et ka 10 aastat hiljem polnud enamus Eesti arste enamusest nendest uuringutest kuulnudki, mida seal kirjeldatakse. On ka vigu, kuigi ma kaldun neid pigem tõlke vigadeks pidama. Sellegipoolest põnev raamat. Peaks iga meditsiinitudengi kohustuslik kirjandus olema.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Nagu Verne, eks ju? Või Clarke? Haarav jutustus, enam-vähem realistlik teaduse ja tehnoloogia kirjeldus... isegi praegu hea lugeda. Ei sega ka, et arvutiasjandus on kirjeldatust tükk maad kaugemale läinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Ulmik

Tase.Esimene raamat ulmevaldkonnast, mis jättis tõsiselt hea mulje. Muidugi see oli ka yx esimesi mida lugesin, aga see ei teda halvemaks. Techno-thriller nii teda vist kutsuti.Selline enneolnud süzee, kuid omapärane. Ei ytle yht paha sõna!
Teksti loeti eesti keeles
Tea

Jahe ja kompetentne. Näiv dokumentaalsus ühteaegu hoiab lugu koos kui ka lugejast piisavalt kaugel.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Jutt, mis on niivõrd veenev, et hakka uskumagi, et midagi sihukest on juhtunud. Mõndadele raamatutele sobib lihtsalt selline dokumentaalsus nagu käesolev raamat ka kujukalt tõestab. Samas on raamat väga põnev, lihtsalt ei saa enne käest panna, kui läbi loetud. Omal ajal oli raamatus kirjeldatud tehnika ilgelt kõva sõna, mis praeguseks küll tuhmunud on, kuid oma mõju on tal ikka. "Andromeda" on minu meelest Crictoni parim raamat (eesti keeles ilmunutest), kui nüüd järgi mõtelda. Nii et "5", võib-olla isegi väikse plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Väga hea romaan, ka minule on äärmiselt vastumeelne SF ilma S-ta ning teeb südame soojaks, kui mõni autor sellist viga ei tee. Või, noh, teeb ju tegelikult... Ega ikka ei saa küll see viirus nii kiiresti ühes suunas muteeruda ning maa pealt lesta tõmmata... Aga hää küll, anname andeks. Olen näinud ka filmi kaunis omapärases soustis ... nimelt oli üks "McGyveri" ("Ihmenmies") seeria selle järgi tehtud - Halli osas muidugi McGyver ise. Paari asja kallal siiski tahaks norida: 1) desinfitseerimine, Oleks olnud loogiline, kui enne seda oleks kehalt kõik karvad eemaldatud. 2) lõpp. Liiga äraleierdatud põnevike stiilis, oodanuks midagi originaalsemat.

24.02.2012: Ülaltoodud väärnähtuste tõttu on hinnet alandatud.
Teksti loeti eesti keeles
Intz

Hea raamat.Tõsiselt.Minu äärmiselt suur austus kuulub tehnika tõepärasele kirjeldusele.Mõni autor tundub arvutit kõige vähem 5m kauguselt näinud olevat aga kirjutab sellest ikkagi.Tõepärasus tundubki olevat Crichtoni üheks tugevamaks küljeks, hakka või isegi toimuvat uskuma(tegelikult 12. aasta vanuses, kui raamatut 1. korda sai loetud, uskusingi).P.S. MacGyveri koha pealt on eelkõnelejal tuline õigus.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Hoogne, huvitav ja haarav. Kohati ebaloogiline, kuid antud kontekstis oli see lausa hädavajalik. Huvitav, mida teeksid mikrobioloogid, kui seda loeksid? Paljud naeraksid end võib-olla herneks. Aga lugu oli ikkagi hea, seda ei saa eitada.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Võibolla polegi "Andromeda" tagantjärele Crichtoni romaanide seas mingi eriline suursaavutus, aga ta oli esimene. Ametlikult kodulehelt saab lugeda, kuidas selline omapärane dokumentaalne ja ärapettev teaduslik stiil sündis ja millist vaeva autor esikteosega nägi. Ei peaks raamatu juureks suurimaks väärtuseks teaduslikke ideid (kuigi ka need on igati OK), vaid pigem kirjutamislaadi ja oskust lugejat toimuva tõelisuses veenda. No ikka väga paljud arvasid, et see polegi ilukirjandus. Ulmena on asi muidugi piiripealne, kuid hindeks on ikkagi "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Mulle jälle just see dokumentaalne raportite stiil kohe sugugi ei meeldi. Kuiva teaduslikku teksti saab teadusartiklitest niigi lugeda. Ehkki ma saan aru, et selles raamatus võis see omal kohal olla, ei kisu taoline värk ennast lugema. Omal ajal, kui seda lugesin, siis igavlesin kohe päris tõsiselt.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Paranduseks (või õigemini lisaks) härra Sanderi märkusega MacGyverist, annan teada, et ka otseselt raamtu järgi on liikuv pilt tehtud, mis muuseas ei olegi eriti imelik, arvestades, et raamatu autor on Crichton. Film ise 70ndatest ja sellest johtuvalt ei ole just teab mis tase. Ei mäleta peast, millal raamat on kirjutet, kuid julgen väita (kuigi ei oma mingit faktilist tõestust väitele), et lugu ise on kirjutatud tulevast filmistsenariumi silams pidades. Kuidagi liiga ühesugune oli film ja raamat (tavaliselt seda ju ei juhtu, et võetakse kätte ja pekstakse lugu yx-yhele maha). Kuba lugu on 10x kui mitte 100x paremini kirja pandud, kui ise seda suudaksin, siis 4. Viite nagu kah käsi ei tõuse panema, no ei ole austaja.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanis Tali

Kui oleksin pidanud seda raamatut hindama kohe peale lugemist (u. 1979) oleksin kindlasti `viie` andnud. Tõenäoliselt saaks ta `viie` ka juhul kui ma teda praegu esmakordselt loeksin.

Nelja panen seetõttu, et kordagi pole tahtmist tekkinud asja uuesti läbi lugeda. Sirvinud olen küll .. praegugi.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üks väheseid tõelisi SF-teoseid, kus ei ole loogikaga ämbrisse pandud (mida ei saa kahjuks öeda ka autori hilisemate teoste kohta). Lõpp natuke hollywoodlik ja ega seal teist korda tõesti eriti midagi lugeda ei ole, aga tugev teos.
Teksti loeti eesti keeles
Diamond

Igati konkreetne ja huvitav ulmeromaan. Konkreetne just sellepärast, et sisu ja romaanis kirjeldatud probleemid kosmosemasinate steriliseerimise kohta olid raamatu kirjutamise ajal just päevakorras. Kirjanik on väga usutavalt kirjeldanud ühte võimalust, mis võib juhtuda, kui kosmosest satub Maale tundmatu viirus. Võib-olla küll kaasaja bioloogidele tunduks raamat mõnevõrra naiivne ja äkki isegi naeruväärne, kuid 1969 aasta kohta on see jutustus igati korralik üllitis.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Usutavasti on selle raamatu soe vastuvõtt siinsete arvustajate hulgas osaliselt tingitud romaani eestikeelse tõlke ilmumise ajast: ajal, millal ulmet ilmus vähe, võis see lugu tunduda eriti väärt kraamina. Küllap on enamik kommentaatoreid lugemise ajal ka sellises vastuvõtlikus vanuses olnud. Et ise lugesin "Andromeda" läbi just äsja - üle kolmekümnesena - ei suutnud enam sellist lapselikku rõõmu tunda, mida tõenäoliselt tundnuks 20 aastat tagasi.

Et teatav põnevuse moment tekstis sees oli, panen siiski suhteliselt hea hinde. Üldiselt on tehnilistest lahendustest kubisev tekst mulle äärmiselt vastukarva. Võib olla seetõttu, et olen ise selline humanitaaräärmuslane, kes elektrijuhet või arvutit nähes tunneb hirmu ja ilmselt tehnikat hästi valdava kirjaniku tekst tuletab mulle mu enda küündimatust meelde. Rohkem müstikat! Vähem keerulisi tehnoloogiaid!
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Põnev oli küll, nii põnev, et ei saanud kuidagi raamatut käest ära panna enne varaseid hommikutunde, aga minu arvates siiski mitte midagi nii erilist, et seda ka tulevikus mäletataks kui tõelist tippteost. Fakt, et ma praegu ei mäleta enam väga täpselt, millest üldse juttu oli ega mingeid olulisi detaile, mis eriti oleks meeldinud, ei tule ka meelde (lugesin umbes viie aasta eest), tingib ka selle, et panen nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Kunagi mõjus see raamat tõeliselt ilmutuslikuna. Olin ikka tõsiselt shokeeritud kui selgus, et Jurassic Park on sama mehe sulest... ja ka kõik need muud hilisemad piinlikust valmistavad teosed. Ei tahagi üle lugeda, kui peaks selguma, et see hinne on peamiselt nostalgia eest pandud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Ei midagi väga erilist lõpuks - reaalne maailm, reaalsed asjad.
Kuid just säärane võõra toomine reaalusesse on kõikseparem.
Loetud sai ammu.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Enne "Jurassic Parkii" oli "The Andromeda Strain" Michael Crichtoni kõige kuulsam teos. Kindlasti õigustatult, sest tegu on üpris põneva lugemisvaraga, kuid kahjuks mitte kõigile. Žanrimääratluselt on "Andromeda" pisikese SF elemendiga tehnothriller, mis ammutab ainest, nagu mina olen aru saanud, segu tavalisest põnevuskirjandusest ning segab seda väljamõeldise piiri peal oleva teadusega. Kellel soont sellise asja peale on, see veedab meeldivalt, kellel ei ole, see igatahes eriti mitte. Mina kuulun vist nende viimaste sekka, sest kogu see pseudoteadus ei pane mul kahjuks käsi värisema. Sellepärast hindan ma selliste raamatute juures ka natuke teistsuguseid aspekte. Ühesõnaga Crichtoni tegelased on üsna ühedimensionaalsed ning ning kogu teos meenutab dokumentalistikat, mitte ilukirjandust. Õnneks aga ei ohverda autor põnevuse eesmärgil oma teose sisemist loogikat ning säiltab tänu sellele ka mingi põnevuse. Ajaviiteks ju lugeda kõlbas, kuid ei midagi erilist. Vähemalt minu arust
Teksti loeti eesti keeles
Rando Liiva

Algus oli paljulubav: müstiline valitsuse masin, mingi kahtlane objekt, tehnika, saladuseloor. Saigi puretud nii kuidas hammas momendil võttis, eriti kui laibameri rullus sellide ees lahti ja kutid isegi mingisugust kahtlast vennikest silmates vedru välja lasid vupsata. Küttis põnevust igast ilmakaarest. Tekkisid kohustuslikud küsimused, mille kaasabil paratamatult edasi minna on võimatu: mida otsiti? kust see tuli? miks nii salaja? miks inimesed suri? kes oli see valges hõlstus taat? jne. Aga, nagu alati on aga, asjad ei läinud nõndaviisi edasi, kohati pärssis ladusat lugemist kuiv tekst, mida lasid kui saepuru plaati vägisi läbi kihvade, ent siis naases harmooniline tasakaal üllatava nüansi tõttu ning uudishimu võidutses taaskord. Üldjoones mahe kirjatekst, eriti just lõpp. Sai asja ikka pinevaks aetud ja lugemisrõõm nõndaviisi ka lõpusrigele rullitud. Viit ei saa kuidagi, kuid neli ka hea. Lahedaid fakte ja mõtlemapanevat infot ja näputäis SFd.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Väga hea idee ja väga hea jutu kondikava. Samas miinuseks kuiv ja teaduslik sõnavara. Ei kutsu eriti lugema laused nagu "küll aga tegi analüsaator kindlaks ligikaudsed protsendid - kui palju valiini, kui palju argiini, kui palju tsüstiini ja proliini ja leutsiini".
Teksti loeti eesti keeles
Tormi Ariva

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Johannes Koit

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles