Karel Michal

Seltskond:
On keegi mõõgakeerutaja Duncan (mingi Põhja-Inglismaa lordi poeg)... on Duncani hea kaaslane Conrad (külapoisist ambaal suure nuiaga)... on metsik lahinguratsu, usin eesel ja vöökõrgune murdja peni.

Eesmärk:
Viia Oxfordi miski vana manuskript, mis peaks olema Jeesuse kaaskondlase ülestähendused Jumala pojast... Oxfordis on teadlane, kes oskab seda ilmselt täielikult lugeda ja hinnata manuskripti ehtsust.

Maailm:
XX sajand, Inglismaa, alternatiivmaailm, kus elavad kõiksugu müütilised ja muinasjutulised persoonid.

Pahad:
Nn. Purustajad — (ilmselt) teisest maailmast (ehk kosmosest) pärit tumedad lagastajad, kes ei jäta endast maha miskit elusat, ega tervet.

Sisu:
Loomulikult Quest! Duncan & Co rühib usinalt lõunasse Oxfordi poole ning kogub tee peal kokku kummalise sõjasalga: läbikukkunud erak, vilets nõiamoor, maagiverd naissõdalane, vaim, deemon, mardus jne. Ning loomulikult saab pahade nahk pargitud.

Raamat meenutab milleski romaani «Härjapõlvlaste kaitseala» (The Goblin Reservation), aga peaaegu puudub huumor. Madinat on palju: lisaks Pusrustajatele ristatakse relvad ka tavaröövlitega ja libahuntidega.

Nelja saab romaan just seetõttu, et Simakil on tunduvalt paremaid romaane. Samas tuleb au anda, et CDS on kirjutanud täiesti fantasy kaanonile vastava raamatu... aga tundub, et Kolmandale Suurmeistrile jääb see kaanon lihtsalt kitsaks. Raamatut oli hea lugeda, aga ei tekkinud sihukest hingekinnilöövat tunnet, mis tekib tipptekstide lugemisel... lihtsalt Meistri igapäevane hea töö!

Romaani tituleerimine kristlikuks fantasyks äratab kergeid kahtlusi, sest siin leidub ka kõvasti paganlikke elemente ja koguni üks põrgust põgenenud deemon positiivse tegelasena. Peakangelane Duncan on suhteliselt mõõdukas kristlane ja salliva loomuga. Pigem püüab see romaan erinevaid maailmavaateid kokku viia ja fundamentaalkristlastele ta vaevalt meeldiks.

Tekkis küsimus, et mille poolest on see romaan kehvem kui tüüpsimak-Ameerika väikelinn, lollike ja koer? Viimane stiil tüütab hoopis kiiremini ära. See romaan on muidugi meelelahutuslik ja sisaldab mitmeid odavaid võtteid, ent ei näe ma ka muudes eestikeelsetes autori raamatutes (v.a. "Härjapõlvlaste kaitseala" ja "Vahejaam") mingeid väärtusi, mis nad "Talismani vennaskonnast" kõrgemale tõstaksid.

Raamat on otsapidi alternatiivajalugu, otsapidi fantasy. Noor ülik Duncanist asub koos kannupoisist Conradiga teele Oxenfordi piiskopi juurde kuna üks ammune käsikiri vajab tõlkimis- ja tõlgendamisabiabi. Nimelt on seal juttu Jeesusest endast läbi ta kaaskondlase silmade ning juhul kui ürik on autentne siis on see tõendusmaterjaliks, et Jumala poeg ongi kunagi maapeal kõndinud.
 

Kas maailm on nüüd alternatiivajalugu või täisväärtuslik fantasy - selle üle saab vaielda. Ühtepidi on ta alternatiivajalugu kuna “tänu” kosmilistele sissetungijatele on keskaeg kestnud juba paar aastatuhandet (tõsi, raamatu tegevus toimub ainult Inglismaal). Teisalt on see jutt mõnes mõttes klassikaline seiklus või siis kristliku alatooniga fantasy. Jah, just nimelt kristliku - on ju kogu see maailm tugevalt jumalausku. Samas on see üsna õhuke raamat pilgeni täis igasuguseid nõidu, greife, marduseid, eremiite, vaimusid ja deemoneid.
 

Põmst ongi raamatu skelett üsna lihtne - on paar olulisemat tegelast, müriaad kõrvaltegelasi, on klassikaline fantasy kus tuleb mingi asjaga kuhugi minna ja tee peal ollakse Pahadega kimpus. Aga see kõik on kuidagi väga mõnusalt kirja pandud ja ägeda huumoriga. Näiteks siis õnnetu põrgudeemon nimega Tühi, kes juba sajandeid istub ühes lossis aheldatuna kinni ja kelle üle nalja visatakse. Ta on küll loomult kuri aga ei oska seda kuidagi rakendada, isegi Põrgust on seetõttu välja visatud. Kobakäpp, kes ei paigutu kuidagi kuhugi maailma.
 

Mitmed arvustajad on ette heitnud raamatu lõpplahenduse lihtsust ja ebausutavust. Kuna ma olin varem juba raamatu kohta natuke lugenud siis ootasin kogu lugemise jooksul, et mis siis nüüd küll tuleb. Kui otsad kokku sõlmiti siis kõndis see kenasti kogu varasema tavapärase seiklusloo kaanonitega samas rivis, ei saanud ise arugi, et oleks kuidagi oluliselt kehvem. Meeldis endale täpselt samapalju (või -vähe) kui muu raamat.
 

Olen tegelikult Simaki päris vähe lugenud, see raamat siin peaks olema ta loomingus üsna erandlik kuna põhimass on väidetavalt “Nagu õieke väljal” - Ameerika väikelinn, rumaluke ja koer. No igaljuhul on “Talismani vennaskond” selline väike armas raamat, kindlasti mitte tippteos… aga kuidagi sõbralik, kohati traagiline, lobedalt kirjutatud ja mõnuga loetav. Selliseid raamatuid on väga vaja. 
 

Ahjaa, ma ei tea, kas see oli nüüd tõlkest. Või algmaterjalist. Aga just esimeses kolmandikus oli kuidagi väga palju lihtlauseid. Jah. See muutus ühel hetkel lausa segavaks. Aga siis õnneks läks lugemine voolavamaks, hakkas pikemaid ning keerulisemaid lauseid jälle tulema. Tundus kuidagi veider. Õnneks sai see stiil ühel hetkel otsa ning raamatu lõppedes polnud enam meeleski. Peale lugemist üle sirvides meenus aga teravalt.