Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

The Dark Tower II: The Drawing of the Three

(romaan aastast 1987)

eesti keeles: «Kolm saatusekaarti: Tume torn II»
Tallinn «Pegasus» 2007

Sarjad:
Sisukord:
Hinne
Hindajaid
5
6
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (12)

Teine osa "Dark Tower" sarjast. Selle sarjaga on üldse selline naljakas lugu, et ta on nii risti-rästi kirjutatud, et tegelikult olekski parem seda võibolla hakata lugema just sellest raamatust alates ning seejärel võtta ette esimene ja kolmas. Nimelt on teine raamat kõige selgemalt kirjutatud ning annab asjast üsna hea ülevaate alguseks. Stephen King ise on seda sarja nimetanud oma elutööks ning ma ise arvan, et vähemalt selle koha pealt on tal õigus küll. Kogu stoori käib sarnaste ning samas erinevate paralleelmaailmade ümber mis on ühtaegu väga sarnased ja samas väga erinevad. Tegelikult ei ole ma seniajani aru saanud kas need maailmad ongi paralleelsed maailmad või on tegemist ühe ja sama maailma erinevate epohhidega. Gunslinger (Roland) ise on omamoodi ümarlaua rüütel, kes otsib taga igatsetud püha Graali (Dark Tower). Kogu probleemi iduks on see, et maailmas on aeg mingit moodi nurja läinud ning pärast mingit globaalset katastroofi (tuumasõda? kokkupõrge asteroidiga? midagi muud?) on hakanud aeg väga imelikult käituma. Kogu probleemi lahendus peaks teoreetiliselt olema seotud sellesamas Dark Toweris, kuhu Roland üritabki minna. Eelmise raamatu lõpus ühe pahalase ennustuse kohaselt leiab ta teelt kolm ust: The Prisoner (Vang), The Lady of Shadows ("Varjunaine") ning The Pusher ("Tõukaja"). Usta tagant pidi ta leidma omale kolm kompanjoni, ilma kelleta ta Dark Towerit kunagi ei leiakski. Raamatu alguses invaliidistavad mingid merest välja roninud elukad Rolandi ja seetõttu tal on neid kaaslasi vaja juba selleks, et üleüldse ellu jääda. Prisoneri nimeks on Eddie ja tema vangikongiks on heroiin (ja võibolla ka tema vend, keda ta ühtaaegu austab ja vihkab), Lady of Shadows on jalutu neegrinaine, kes paistab silma oma erakords ilu poolest ja kellesse Eddie kohe armub. Neeger on kahestunud isksusega ja kahe nimega Odetta / Detta ning täidab seega kahte kohta (ongi olemas kolm kaaslast). The Pusher on sarimõrvar, kes tapab inimesi visates neile midagi pähe (mis muide on ka Odetta / Detta skisofreenia põhjuseks) või tõukab neid sõiduvahendite alla (mis muide on Odetta / Detta) jalutuse põhjuseks). Lisaks selle avastab Gunslinger, et Pusher ongi see vend, kes tõukas Jake auto alla (Rolandi kaaslane eelmisest raamatust, kelle ta oli ohverdanud oma eesmärkide nimel). Süütundest tapab Roland Pusheri enne, kui ta suuda Jake-i tappa ning tekitab seega ajaparadoksi (sest tänud Pusherile ning Jake surmale sattus Jake Rolandi maailma). Eriti Eddie osa on põnevalt kirjutatud ning üsna raske on seda raamatut enne lõpuni lugemist käest panna. Sarja juures on muidugi probleemiks selle omamoodi absurdsus, mis paljudele võib vastukarva käia. Need, kes suudavad aga sellest üle olla leiavad siit kindlasti paljugi huvitavat.
Teksti loeti inglise keeles

Tõepoolest, teine osa "Dark Tower"i saagast on siiani loetuist kõige mõistuslikum. Eelpoolkirjutaja mõtiskles selle üle, kas tegu on eri maailmadega või hoopis sama maailma erinevate epohhidega. Tõepoolest on see üsna raske küsimus vastata. Säilinud laulukatkete ja muude sarnasuste põhjal võib arvata, et tegu on sama maailmaga,liiga suurte erinevuste tõttu (nagu näiteks kolmanda osa küberkaru) võib siiski aga aimata erinevaid maailmu. Tegelikult ehk hoopistükkis paralleelmaailmad. Igal juhul, kui tegemist on sama maailmaga, peab seal olema juhtunud midagi väga drastilist. Seesama eelpoolnimetatud kolmanda osa küberkaru kuyjutab endast ''bearzilla''t, kes oli vist ~50 jalga kõrge ja kes lõhkus oma hullusehoos kuivanud puid. Peas pöörles karul satelliidiantenni meenutav seadeldis, mis vist kunagi täitis haistmisorgani ülesannet (pole veel seda osa lõpuni lugenud, ei oska päris kindlalt öelda). Idee, mida ma püüan väljendada, on see, et vaevalt meie maailma juures midagi päris sellist toimuma hakata saab. Küll võib aga, tsiteerides Mari Petersoni öelda, et Stephen King on hoiatuskirjanik ja selle alusel väita, et Rolandi maailm on Kingi visioon meie tulevikust. Well, anyway, igatahes oli teist osa lihtsam ka lugeda, sest pikki kirjeldusi oli vähem ja tõepoolest, Eddie''t puudutav osa oli piisavalt põnev, et öö saabudes raamatut käest mitte panna ja edasi lugeda, kuni tekst silme ees kirjuks muutub. Huvitavoli lugeda ka Detta slängi, millest aru saamine kohati raskeks muutus. ''Lobstrosities'' olid toredad, mõnes mõttes isegi sümpaatsed ja kahju hakkas neist, kui neid kividega loobiti ja maha lasti. Muide peab mainima ka seda, et selle raamatu tõlkijale tuleb vaid kaasa tunda,sest kuidas panna ameerika slängi eesti keelde? Ühesõnaga, kui vähegi kätte satub,tasub kindlasti lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Väga, väga hea. Nagu muinasjutt, aga mitte päris. Kes see oli, kes ütles, et paralleelmaailmad on vajalikud selleks, et kõigel, mis juhtuda saab, oleks ka koht, kus juhtuda? Võib-olla King ise mõnes raamatus? Igal juhul loe, kui kätte juhtub.
Teksti loeti inglise keeles
3.2007

Nendel inimestel, kes rääkisid et Dark Toweri sari läheb teisest osast alates paremaks, oli õnneks õigus. Sarja esimene osa, "Gunslinger", jättis mulje mingisugusest narkotripist, mille üldises udus võis aimata üksikuid fantaasiakirjanduse saarekesi mööda triivimas. Aga "Drawing of the Three" on juba tõepoolest see, mida King oma eessõnas väidab tahtnud olevat kirjutada - fantasy, ainult et ilma kääbikuteta.

Ma saan aru küll et tegu on ainult suure mastaapse sarja ühe osaga, ent siiski on huvitav märkida, et kogu tegevus leiab aset väga piiratud geograafilises ruumis - ainult ühel mererannal. Mitte küll maailma kõige väiksemal, ent 100% monotoonsel. Samuti on siin fantasy-kirjandusele ebatüüpiliselt vähe tegelasi. Kokkuvõttes tekib peaaegu tunne, nagu loeksid mitte romaani vaid näidendit. Aga see on selline mõnus hubane näidend.

Teksti loeti inglise keeles

Seda romaani on kõvasti haibitud ja rõhutatud, kui hea on ta sarja esimese köitega võrreldes, seega olid mul enne lugemahakkamist kõrged ootused. Noh, ega ma pettuma pidanud, ehkki "Laskuril" polnud mu meelest samuti viga.

Täienduseks eelarvustajale: tegevus ei leia siiski aset vaid soerdvähkidest (kelle vastu ma küll mingit sümpaatiat ei tundnud) kubiseval mererannal, vaid ka lennukis, millega Eddie naaseb narkoretkelt, ja kolme eri ajajärgu New Yorgist, kust Roland oma "kolm tõmbab" . Üldiselt on tendents selline, et iga järgnev kaaslane on hullem kui eelmine-algul sitsiilia maffiat teeniv narkar Eddie, siis skisofreeniline jalutu neegritar, kelle teine isiksus Detta on tapahimuline mõrd ning viimaks sarimõrtsukas Jack Mort. Viimase puhul ma mõistatasingi, et kas saab ka temast mingil moel Tumedat Torni otsiva salga liige, mis ta iseloomu ja Odetta/Detta vastu toimepandud tegusid arvestades tundus võimatu olevat. Seda siiski ei juhtunud ja tüüp sai, mis vääris.

Romaani juures kiidaksin eelkõige kaht asja-võitlustseene ja psühholoogiat. Esimesed jätavad kuidagi väga ereda mulje ja autor paistab asja tõesti tundvat (Mis juhtub, kui kuul tabab vastase relva tulistamise hetkel? Või välgumihklit tema põues). Mis puutub psühholoogiasse, siis see, kuidas Eddie on oma vennast Henryst sõltuvaks muutunud või kuidas apteeker Katz on hädas tülikate klientidega (apteekritele olen isegi mõttes kaasa tundnud, nüüd alles sattusin lugema raamatut, mis nende elu varjukülgi täpselt kujutab) pakuvad rohkesti mõtlemisainet.

Kingil on oma raamatutes aeg-ajalt kombeks otseselt või kaudselt iseennast mainida ja "Kolm saatusekaartigi" pole erand-vihjed filmile "Surmahotell" .

Lõppkokkuvõttes on tegu igati hea raamatuga ja järgmise aasta "Stalkeri" hääletusel saab ta mult kahtlemata mingid punktid.

Teksti loeti eesti keeles

Asjad paranevad, asjad paranevad. Paar korda kütab King päris kõvasti puusse. Relvadest, antibiootikumidest ja meditsiinist ei jaga see isand üldse nii palju matsu kui ta näidata üritab. Need on pisivead, teos ise on nauditav. Saab "neli", kuna järgmine osa on veel parem ja sellele peaks ju ka mingi hinne jätkuma.
Teksti loeti eesti keeles

Stephen King on üks neist kolmest autorist (teised on Roger Zelazny ja H.P. Lovecraft) kes ei ole minu lemmikkirjanikud, sest nende tekste ei ole mõnus lugeda. Hüva, kõigil kolmel on erandeid, mõni jutt on päris mõnusalt välja kukkunud aga ei saa nende kohta öelda, et ma ootaksin ja otsiksin nende teoseid poodidest ja raamatukogudest. Siiski loen ma nende teoseid suure huviga. Sest see, et nende jutud pole mõnusad, ei tähenda et nad ei oska hästi kirjutada. Zelazny meeldib mulle seetõttu, et tal ei tule fantaasiast puudu. Just originaalsest fantaasiast minu meelest. Mees pritsib ajuti külmalt päris häid mõttevälgatusi nagu tulevärki. Kingiga on sama lugu. Tema küll ei pritsi huvitavaid ideid, kuid tal on alati mingeid imelikke lähenemisi. Lovecraft aga kirjutab liig kuivalt ja igavalt - kuid tal on päris kummalised ideed. Neil kõigil kolmel on üks ühine nimetaja mis paneb mind nende lugusid lugema - nad ergutavad fantaasiat.

Selle kolmiku tööd on nii veidrad, kummalised ja imelikud, et lihtsalt panevad mõtted mingeid kummalisi radu mööda liikuma ja soovima ka enda imelikke ideid kirja panema. Aga tulles "Kolme saatusekaardi" juurde, siis see on just selline vahepealne lugu. Ta on veidi imelik, kuid samas saab teda huviga sisse ahmida :) Hoolimata Kingi tavalisest ülepingutatud seksuaalfantaasiate kujutamistest on see päris lobedalt ja menukirjanikult kirjutatud :D Saab naudinguga lugeda küll.

Teksti loeti eesti keeles

Teine raamat Kingi "Tumeda torni" sarjast. Peale esimese osa lugemist olid mu ootused päris kõrgele kruvitud. King oli saanud hakkama millegagi, mida ma tema puhul võimatuks olin pidanud - ta oli kirjutanud midagi tõeliselt erinevat. Ma lootsin, et teine osa jätkab esimese stiili. Loomulikult nii ei juhtunud. Vanameister otsustas kannaka teha ning tagasi pöörduda oma tavapärase popp-õuduse juurde. Ei mingit unenäorealismi enam. Tegelikult häiris mind teise osa ülesehitus natuke. Peale esimese tegelaskuju äratõmbamist muutus asi natuke igavaks. Ei mingit vaimustavat ideede-tulevärki, ei mingit maailma laiendamist, põhimõtteliselt hek siis ei midagi uut. Mina lootsin igatahes midagi enamat. Sellepärast ka ainult neli.
Teksti loeti eesti keeles

Vol 2 Tumeda Torni saagast. Tekst oli palju sujuvam, tegevustik oli rohkem sirgjoonelisem - kõik lihtsam ja arusaadavam.

Algab raamat pihta samalt rannajoonelt, kus esimene osa lõppes. Rannal saab Roland raskelt vigastada. Mis tegelt ei ole andestatav Lasukrile, Ta püüdis end püsti ajada, kuid tuimaks muutunud jalad ei suutnud teda kanda, natuke liiga lihtne vigastus, vaadates veel mis Rolandit ees ootab. Niisiis saab Roland viga, kardab põletikku, mis ka tuleb. Põletik levib kiiresti ning Laskur mõistab, et peab kiirelt leidma arstimeid või muidu lõppeb Tumeda Torni otsing rannal.

Esimese ukse taga ootab teda Eddie, narkar. Lugu on väga põnev, eelkõige meeldis ülekuulamise osa, kus Eddie narritab mente. Ja veel jäi meelde Henry Dean´i ütlus "Hei-hoo,dubi-dubi-duu, ole rokkar ja unusta muu, elus on muinasjutt ja tõelisus nilbe, kuula Creedence´it ja tõmba end pilve" See peaks hea iseloomustav lause olema Eddie Dean´i kohta. Eddie sõltuvusest võitu saamine oli ka kuidagi lihtne, või vähe puudutas seda teemat. Et oleks oodanud mingeid krampe ja sellelaadset piinlemist. Midagi enamat kui ainult heroiini peale mõtlemine ja lõpuks meeleheitest noa Rolandi kõrile asetamine. Aga see selleks.

Teine lugu on kõige nõrgem kolmest. Odetta/Detta on huvitav tegelane, aga sündumstik jääb lühikeseks, Roland tõmbab ta päris ruttu oma maailma. Eddie armub naisesse, Detta ka temasse, aga Odetta kellele Lubjaraisad ei meeldi tahab neid tappa.

Kolmas vaatus kujuneb kõige kiiremaks. Lugu on hea , Jack Mort, lükkaja ja viskaja. Tuleb ilmsiks, et tema on see kes lükkas Jake´i teele, et tema oli see, kes tegi Susannah´st skiso(Detta ja Odetta). Roland hojab ära Jake surma ning sellest saab järgmise raamatu teema(üks osa sellest). Kolmandas loos näitab Laskur ka oma oskusi, laskemoona ostmisel ja apteekris kaose tekitamisel, väga hiilgav. Finaal oli igati ootamist väärt. Ja politseinkute stseen apteekris oli ka hästi välja toodud, õigemine naljakas, peale seda kui üks pumppüssiga oli lasu tehtud, tuli teisel paarilisel silme ette ajaleht, millel oli suurelt kirjutatud SNAFU - Situation Normal - All Fucked Up

Ja lugu läheb aina selgemaks. Annan hindeks 4, sest Varjude Daami loo juures oleks võinud mingisuguse käänaku veel sisse kirjutada.

Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vaikselt looma, kuigi enamus ajast tegelesin sellega, et peast välja saada silme ees ketravat filmi „Being John Malkovich“. Lugu oli aga juba parem ja toekam kui eelmises osas.
Teksti loeti eesti keeles

Siitsaati hakkasid Tumeda Torni lood mulle huvi pakkuma. Esimene osa läks must läbi erilisi jälgi jätmata, aga teine... teine oli juba tõsiselt lõbus.
Arvestades, et "Saatusekaartide" lugemise ajaks loetud kahe mitte-tumeda-torni Kingi-raamatu puhul oli mul jube raske nendega lõpunigi jõuda ja ühega tegin suisa sellise sobi ära, et poole pealt lugesin ära kakskümmend viimast lehekülge ja vahejäänut isegi ei lehitsenud - oli "Kolme saatusekaardi" kogemus ikka üllatavalt hea lausa.
Ronald oli meeldiv ja need vennikesed, kellega ta kohtus, ka. Lisaks oli teoses nauditavalt palju romantilist (ikka see pärisromantika, mitte rooside ja veini, vaid sügava taeva, lõkketulede ja verevendluse romantika) meeleolu ja klassikalist Üllast, Kuid Mitte Eriti Ennastohverdavat Sõprust. Ronaldi minevik paistis olevat uurimist väärt (kuigi masendavus paistis kohe silma) ja üldse meeldis mulle Kingi asjassesuhtumine - ta kirjutas "Kolmes saatusekaardis" põnevat lugu, mida kuulajad tahaksid kuulata, rikkumata seda samas eriliste jälkuste ega sellega, et kõik on hirmus masendav ja õudne.
Kui asjad parasjagu olid jälgid, masendavad ja õudsed, viskas ta vahele natuke rahulikku surmale silmavaatamist+sõnahuumorit, ja kohe hakkas parem.
Tubli töö.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles