Ideeliselt kõige parem ulmekas, mida lugenud olen. Ei - kõige parem raamat, mida lugenud olen...Põhiliselt on point selles, et loodus keerab vaikselt ära - katastroofid, üleujutused, vulkaanipursked, nii mets- kui koduloomad ründavad inimesi, viirused tapavad terveid linnu korraga ja inimesed on paanikas, osates süüdistada vaid teineteist: USA saadab tuumapommid Hiinasse, kogu maailmas algab taas massiline "nõidade põletamine", kulutulena levivad ja koguvad populaarsust viimsepäevakultused jne... Vaid üksikud inimesed saavad aru, mis toimub - Maa immuunsussüsteem on hakanud tööle inimesenimelise vähkkasvaja vastu, ja nagu juba mitmeid kordi varem, peab ka nüüd järgnema inimkonna peaaegu täielik hävitamine, ellu võivad jääda vaid väljavalitud, kellel on potentsiaali panna alus paremale põlvkonnale. Kui ka Ameerika poliitikud aktsepteerivad lõpuks seda teooriat, ehitatakse kiirkorras maaalune kompleks, mis peab vastu ka kõige tugevamatele seismilistele tõugetele ning maailma kõige mõjukamad niiditõmbajad ja nende arvates inimühiskonna taasloomiseks vajalikud inimesed sulgevad endid sellesse täiesti steriilsesse keskkonda, desinfitseerides oma kehad täielikult bakterivabaks nii seest kui väljast ning toitudes vaid sünteetilistest ainetest, mida kohapeal aretatakse. Kuid need ajuhiiglased unustavad ühe asja - inimene ei saa kunagi loodust võita, kuna inimene ON loodus, ühtse elava ja hingava organismisüsteemi üks vähetähtis osa. Ning kui inimese enda rakud tema vastu pöörduvad, ei ole ka steriilsusest kasu... Ja lõpuks jäävad ikka vaid Emakese Maa väljavalitud... Eriti heaks teeb raamatu see, et autor ei olegi tõest nii kaugel - juba üsna kõrgel tehnoloogilisel arengutasemel inimkonna pea täielikust hävingust ei räägi mitte ainult iidsed Sumeri tekstid (hiljem juutide poolt ka nende pühasse raamatusse muudetud kujul kirja pandud), vaid ka arheoloogilised väljakaevamised nii Siberis (mitutuhat aastat enne meie aega hävinud linn, mille varemete seisukord meenutab vägagi tuumapommi plahvatuse tagajärgi Hiroshimas; mammutite "surnuaed", mida mainitakse ka raamatus) kui Ameerikas (nt dinosauruse kivistunud jalajälg, mille kõrval täpselt samast ajast pärit sandaalijälg), rääkimata legendidest Atlantisest ja mudest kadunud tsivilisatsioonidest... Lisaks on ilmselt tegu ka prohvetliku ettenägelikkusega, kuna maailma sündmuste mõttestatud jälgimisel on esimesed viited suuremale vastuaktsioonile juba paar aastat selgelt näha - muster on täiesti olemas... Ja eks ole ka juba tagumine aeg - me oleme ühiskonnana oma Ema tapmas, mõistmata ja tahtmatagi näha, et hävitame seda tehes ka iseendid. Inimene liigina ei ole võimeline muutuma. Minu sisemine aimdus igal juhul leiab, et "Vihas" kirjeldatud sündmustest loeme järgneva paarikümne aasta jooksul juba ajalehtede esikülgedelt. Rohkem meie planeet lihtsalt vastu ei peaks...