Karel Michal

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Lugude järjekorra kohta väidab autor, et ta nummerdas need 14, mis toimetaja välja valis, võttis kaardipakist masti (+ jokker), segas, ja saigi lugude järjekorra. Kas see on usutav? Ei, ikka seesama odav trikitamine... (Petis!) Esimeses loos vist kruvitakse selle pika jutuga pinget; mina libistasin silmad üle, ei mingit pinget. Lõpp samas päris andekas, kiskus suunurgad ülespoole. Teine lugu kus tüüp kohtas kuradit; kas tõesti tuleb kurat maa peale lolli möla ajama ja toorest kala õgima, silmade taga leegid ja kätel küünised? Algernon on täis sellisel tasemel lugusid. Kolmas tavaline mainstream; rahuldav. Neljas hea mainstream. Viies ka hea mainstream, ja meeldis autori täiendus, et kuigi lahendus vähetõenäoline, tahtis ta pisut helgemat nooti. Edasi "Eluuria väikesed õed" on minu arust kogu parim lugu, kuigi selgi omad vead - esimesest lõigust on loo loogika paigas ja seksuaalsus ning õudus on nagu sordiini all, pehmed, steriilsed ja korrektsed - üsna Orlau tasemel fantasy, tehniliselt ehk pisut parem, kuid hulga vaimuvaesem. Seitsmes on King oma hiilguses ja viletsuses - pisut nagu SF, aga ma ei usu ühtki sõna, mis seal kirjas; samas hästi teostatud ja sobiliku lõpuga... mis omakorda ei ole vähimalgi määral usutav! "Lemmikloomateooria" on hea mõnus jutt, millele loll ja mittevajalik lõpp külge kleebitud. Edasi mõttetu tondijutt. Siis üks verine lugu, mis iseenesest hea, aga mis selle mõte oli? Siis kolm mõttetut tondijuttu. Lõpuks "Õnneraha" - hale-armas jubin, kah hästi kirjutatud - oleks peaaegu Marek Simpsoni tasemel, kui kaanonitest kinnipidamine ei paneks SK-d pidurit tõmbama.

Nii et kokkuvõttes on ta oma kolme auga ära teeninud.

Antud jutukogus ei olnud ühtegi silmipimestavalt head lugu, aga oli mitmed, mis olid täitsa mõnusad. Seda aga kah kohati: Riding the Bullet - sõit zombiemehe autos; The Man in the Black Suit (kui õige nime looga kokku viin) - kuradi ärapetmine kalaga; mitmed hetked esimesest loost... Meelde tulevad mõned päris head pildid Eluuria õdedest, mis mulle aga loona mingil põhjusel eriti pinget ei pakkunud.Lugesin paar kuud tagasi, nyyd raamatule mõeldes meenuvadki lihtsalt mõned head kaadrid ja mõned üsna ehedalt sisseelatavad olukorrad lugudes. Aga lugeda oli lihtne, nagu Kingi enamasti, ja vist ainult üks lugu oligi selline, mis täitsa mõttetu tundus.

14-st loost oli siiski 2 lugu, mis jätsid väga konarliku mulje: 1) teine lugu "Musta ülikonnaga mees", andke andeks aga kuidas selline lugu novellivõistluse võitis? kas ainult minule tunduse see lugu igav olevat? või ei suuda ma välja lugeda piisavalt hästi süboolikat, vms iganes selle loo nii eriliseks muutis? (S. King ise ka avaldas imestust, kuidas ta selle looga võidu sai.) 2) "Eine kohvikus Gotham", sorri jällegi, vb oli mul väsimus või lihtsalt ei süvenenud loosse, kuid jah väga väga segane.

Kõik teised lood olid üpriski mõnusad, eelkõige "L.T. lemmikloomateooria", mis ajas muhelema. Siis "Kõik on mõeldav", mille pealkiri on tegelikult sünonüüm lahedusele. Peale selle veel tasub ära mainida "Maanteeviirus suundub põhja poole" - sünge. Ainukese pettumuse tõi "1408", ootused olid palju suuremad, aga ütleks et puhtalt maitse asi.

Oma paari miinuse pärast ei hakka ma 5 panema, kuid tubli 4+ on kogumik ära teeninud!

Kingi suur tugevus on pinge kogumine ja üles kruvimine. Selles on ta tõeliselt hea ning lood, mis sellele keskenduvad ning milles see sobib, on ka kogumiku paremad. Ülejäänu, sh. ka Eluuria õekesed, on selline keskmine põhk.

Fun fact - see on üks huvitav eestikeelne kordustrükk kus esimene versioon oli kõvade kaantega ja teine (mida ise ka lugesin) pehmekaaneline.
 

Lugusid iseloomustavad autori ees- ja järelsõnad. St kõige alguses on Kingi enda sissejuhatus kuid iga jutu kohta on tal eraldiseisev kommentaar veel lisaks. See annab juurde veel eraldi mõnusa lisakihi, mõne puhul on kas just lausa hädavajalik aga paneb vaatama uudse nurga alt. Lõpus on mõned Jüri Kallase mõtted Kingist, selline kena väike kokkuvõte. 
 

Enda jaoks avastasin sealt suure üllatusega, et Kingi kui füüsilise isiku esimene romaan ei olnudki “Carrie”. St ta on ju teatavasti kirjutanud ka teise nime alt, Richard Bachmanina ning enamus selle variisiku romaane on tegelikult kirjutatud enne “Carrie”-t. Varjunime kasutamisel oli omamoodi põhjus - nimelt tollal ei olnud “viisakas” üle romaani aastas avaldada. Kingil aga tuli torust märksa rohkem ning seetõttu võttiski ta kasutusse Bachmani. See muide tuli välja just siis kui King kirjutas “Misery”-t, mille ta alguses plaaniski Bachmanina välja anda.
 

Mulle endale meeldis see raamat jubedamal (heh-heh) kombel, kuidagi väga hästi kirjutatud, mõnus lugeda ning ei hakanud kordagi venima. Eks lühijutud ongi “tihedamad” ning on raskem venima minna - aga siiski, siiski, kirjanikuhärra on mu hinnangul selles raamatus tipus.
 

Ükshaaval:
 

Avalugu "Lahkamispalat nr. 4" on kohe selline mis tõmbab raamatu kenasti käima - on pinev, põnev, tegelikult päris õudne ning samal ajal ka naljakas. Ning kõike seda kuidagi täpselt õiges koguses. Lugu siis klassikalisel teemal - kõik peale lahatava arvavad, et ta on surnud.
 

“Musta ülikonnaga mees” - klassikaline muinas-õuduslugu, mis sisu poolest on üsna “tavaline” - aga töötab. Selline mõnus väike sutsakas.
 

“Kaob kord kõik, mis meile armas” - meeleolulugu pikituna motellide igapäevakultuuriga. Originaalis oleks ilmselt juures lisakiht mis kardetavasti läks onelinerite tõlkimisel kaotsi. Aga see selleks, hea lugeda. 
 

“Jack Hamiltoni surm” - üks kogumiku tippe. 20. sajandi Ameerika ja surutise aeg, gängsterid, tulevahetus, põgenemine elu ja surma peale. Mul on pagana kahju, et see oli vaid lühilugu, sellist vahedat, ehedat ja kurba maffialugu loeks veel ja veel.
 

“Surmakongis” - Ameerika korrespondent on tibake kimpus fiktiivse Ladina-Ameerika võimudega. Pagana hästi kirjutatud pinevuspala.
 

“Eluuria väikesed õed” - “Tumeda torni” maailmaga seotud lugu, Roland tegutsemas enne “Laskurit”. On tunda kuidas tõlge on pärit varasemast ajast kuna nii mõndagi  kohta nimetatakse lühiromaanis teistmoodi kui hiljem romaanides. Jälle selline tore lugu, kus Roland satub kokku omalaadsete verehimuliste tütarlastega.
 

“Kõik on mõeldav” - lugu sellise kergelt lihtsama meelega noormehest kes on mõne nurga pealt vägagi andekas. Seda märkab riigiaparatuur ning pakub noorukile hästi tasustatud tööd. Väga stephenkingilik lugu, täitsa kahju, et nii ruttu ära lõppes kuna ainest on kõvasti.
 

“L. T. lemmikloomateooria” - üks mu lemmiklugusid. See mehe-naise-lemmikute ring on pagana tabav ning pere-elu ussitamine kuradi hästi kirja pandud. Lugu ise pole eriti kõhe ega õudne - aga ega ei peagi (kuigi raamatu olemus sellele ju vihjab). Natuke lõpupoole on kõhedust ja ulmevihjeid aga pigem on see pala hoopis midagi muud.
 

“Maanteeviirus suundub põhja poole” - kurja, see tuli jube tuttav ette, kas on eesti keeles varem äkki ilmunud? Klassikaline ning ehk lihtnegi pala sellest kuidas ostetud pilt hakkab oma elu elama.
 

“Eine kohvikus Gotham” - minu jaoks on see teatud tüüpi Kingi musternäidis, kus seina peal püss ei tee mitte lihtsalt pauku vaid osutub lausa leegiheitjaks. Põmsti on see lugu nässuläinud abielust ning ühest lepituslõunasöögist koos advokaadiga. Aga oh seda tulevärki mis siis lahti läheb...
 

“See tunne, mida saab väljendada ainult prantsuse keeles” - huvitaval kombel on erinevad leheküljed toonud välja kogumiku lugude erinevad tõlkijad aga seda tõlkinud Jüri Kallast mitte… Jutt ise tahab ülelugemist, esimesel korral jäi natuke segaseks - mis on küll ilmselt ka taotluslik, eriti kui lugeda juurde Kingi enda kommentaari. Üldiselt meeldis, kõik ei peagi olema lihtne ja sirgjooneline siin maailmas.
 

“1408” - üks mitmest selle kogumiku tipphetkest. Mõnes mõttes klassikaline kummitava toa lugu aga teate… kuidagi väga hästi kirjutatud ning omade kiiksudega.
 

“Kuulisõit” - taas klassikaline pala kingiliku krihvkaga. Ilus, südamlik ning samal ajal häiriv ja kurb lugu emaarmastusest.
 

“Õnneraha” - lõpetuseks väike positiivne jupikena, ei ole tingimata nii sünge kui mõnigi teine lugu selles kogumikus. Mulle väga meeldis raamatu sulgemine positiivsel noodil.