Selle jutu ümberjutustamine on täiesti võimatu. Juttu nimelt polegi. On vaid üks pikk soga ja palju ilusaid sõnu, aga konkreetset juttu pole. Hoiatavalt mõjus juba Raul Sulbi pomomiskatse: “Laur võiks ilmselt rahus kirjutada võtmes ja teemal, mis tagaks talle kohese edu ja publiku igavese armastuse siinsel ulmemaastikul, kuid miskipärast ei tee seda. Ta kirjutab just kõige ja kõigi kiuste selles vaid talle ainuomases laadis.”

Olgu pealegi, oleksin sellega peaaegu et nõus. Aga pean siinkohal mainima, et Lauri lugu jäi mul 3 korda pooleli. Täpselt iga peatüki lõpus ma enam ei viitsinud edasi lugeda. Põhjus on väga lihtne. Ei olnud absoluutselt huvitav! Võiksin isegi jagada Lauri sümpaatiat segastel unenägude teemadel, ent paraku on jutt tervikuna kohutavalt igav.

Positiivne on autori keelekasutus. Tõesti hea! Mahlakas ja poeetiline. Aga see on ka kõik. “Ilusad sõnad. Juba algusest peale nägid sa välja, nagu... hulk ilusaid sõnu, ei enamat...” (lk 62) Ühesõnaga, jutu sisu on äärmiselt nõrk. Autor põikab igasugustesse filosoofilistesse mõtisklustesse, kuid enamasti on see tüütu ega õigusta end. Isegi teist korda lugedes ei muutu midagi selgemaks. Viimaks jäi painama mõte, et kas autor ikka ise ka teab, mida ta kirjutab ja mida lugejale öelda tahab.

Minu arust on tegemist kogumiku nõrgema tekstiga, mis viitab ainult autoripoolsele soovile tegeleda uduse ulmekirjandusega. Soovitan soojalt mõelda edaspidi konkreetse ja selge teemaarenuse tekitamisele ning lõpetada ära selline enda jaoks kirjutamine.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

4.01.2004, kell 06:45

nagu eelpool juba öeldud, on tegemist soga, mitte jutuga. imho oleks üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks. paberi raiskamine märtlauri avaldamiseks tundub hoolimatusena loodusressurside suhtes.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

5.01.2004, kell 15:19

Null

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

5.01.2004, kell 16:42

Selle teksti õige hinne jääks kuhugi "ühe" ja "kahe" vahele. Panen "ühe", ja seda eelneva arvustuse pärast. Tegu pole mingil juhul mingi avangardiga ja ka igasugu ismusi - modernism, ekspressionism, impressionism - pole põhjust kasutada. Mis puutub meeleolu loomisesse, siis kodus ja teki all on seda ka parem teha kui "Doominosildu" lugedes. Ühesõnaga - nii et tohi teha ja ärge enam nii tehke. Või tehke meilivahendusel.

PS - samas on tegu (vähemalt Tallinnas) aasta ühe kõige enam kõneainet pakkunud tekstiga ulmeringkondades. See lugu jahmatas paljusid... isegi kõige suuremaid Lauri ebafänne.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Sepp

6.01.2004, kell 12:01

Hulk sõnu kenasti ritta seatud ja ohtralt pseudofilosoofia ja müstitsismiga maitsestatud. Mõtet mitte mingisugust, mõjub samamoodi nagu vahuleklopitud sita magustoidu pähe etteandmine. Toimetaja mõõdutundetu ja täiesti arusaamatu ülistuskõne sinna juurde ainult süvendab noore "autori" grafomaaniat. Ei taha rohkem.

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Aas

18.01.2004, kell 21:00

Tuleb tunnistada, et mitte muhvigi ei saanud aru.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kerm

31.01.2004, kell 18:14

Lauri Heinsalu

6.03.2004, kell 22:29

Seda lugu lugedes mõtlesin, et see peab ikka olema väga hea, et olla Täheaja kgumikus aga miks mina seda "head" selles kuidagi üles ei suuda leida? Ainuke natuke parem koht oli lühike lõpuvõitlus, mis siiski ei suutnud lugu heaks pöörata. Ei saa öelda, et Märt Lauri avaldamine on hoolimatus loodusresursside vastu nagu Must Kass heatahtlikult mainis[;)], sest olen sellelt kirjanikult ühte lugu varemgi lugenud, mis oli täitsa hea aga ei tule meelde selle nimi. Käesolev aga oli mingi segane kirjeldus mingist segasest maailmast. Algul tundus, et ees ootab huvitav lugu, sest selle pealkirja järgi pandi ju kogumikulegi ju pealkiri aga õnnetuseks ei olnud ta nii hea kui arvasin. Isegi Existerion oli sellest parem. :o

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

8.05.2004, kell 16:29

Aga vat panen "hea". Mitte teab mis k6va, kuid kindlasti ilma miinuseta. Minu jaoks on Laur end ammu t6estanud kirjaoskajana, kuid kindlasti ei ole seesinane siin tema tipp ja isegi mitte ehk poolel teel sinna. Kummatigi oskab lugu meldida. Arvatavasti on selleks vaja teatud inimtyypi (kummalisel kombel ei ole masiiani end leidnud isand antoloogia koostaja maitsega yhtekuuluvust tundmas) ja sestapo on ka hinne sygavalt subjektiivne. Muuseas, sama subjektiivne kui ka eelarvustajate omad. Ma usun, et need keda ma siinkohal m6tlen saavad aru.

Ei saa miite vaiki olla asjaolust, et mullegi jäi väga hämaraks ja m6istetamatuks isand Sulbi saates6na, mis, vabandage väga, meenutas pisut isikukultuslikku teksti. A noh, eks see on tema kui toimetaja 6igus.

Teksti loeti eesti keeles

Meelis Friedenthal

10.05.2004, kell 02:45

Juba asjaolu, et seda kirjatükki on ohtralt kirutud, tekitas huvi. Siis näis, et suund on paljutõotav. Aga mida edasi, seda kahtlasemaks jutt muutus... Hämmastas kabalistlik-sünkretistlik mula – vabandage väljendust – ning lõpuks olin nõutu. Selliste heebreakeelsetena kõlavate maagiliste nimede kasutamine ja teoloogilise temaatika sissetoomine tundub küll huvitav mõttemäng olevat, aga muutub selgema esituse puudusel tüütuks ning kohati isegi naeruväärseks.

Teksti loeti eesti keeles

Valge Vares

9.06.2004, kell 17:59

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.

Teksti loeti eesti keeles