Mis seal salata. Tegu on ühe mu lemmikraamatuga. Asi on märkimist väärt juba seetõttu, et tegu on Asimovi esimese 80ndail ilmunud romaaniga, mis ei ole millegi järg. Tõsi, ka viimasega. Romaan jutustab lähitulevikust, mil osa inimesi on elama asunud suurtesse kosmosejaamadesse, mida settlementideks kutsutakse. Ning siis avastatakse ühes sellises asunduses, et Päikese lähedal, tükk maad lähemal, kui seniavastatud tähdedest lähim, on veel üks täht. Parameetrite poolest selline, mille ümber võib olla elukskõlbulikke planeete. Nimeks saab Nemesis. Asundus nimega Rotor koos kolonistidega otsustab Päikesesüsteemist lahkuda, Maad ja teisi asundusi oma avastusest informeerimata. Jõutakse kohale, pannakse oma asundus Nemesise ümber tiirleva planeedi kuu ümber tiirlema. See on aga alles algus. Edasi loevad huvilised juba ise. Minu meelest on romaani plussideks just usutavad karakterid, mis Asimovi puhul on haruldus, ning kirjeldatava maailma usutav ja põnev kujutamine. Edasisest veel niipalju, et Nemesise avastanud naisastronoomi tütar tahab minna Rotorist välja Kuu pinnale, kus aga olla mõne aja eest mingi veider katk möllanud. Noor tiinerist neiu avastab seal kuu peal uue veidra eluvormi, varsti jõuavad Nemesise kanti ka maalased, kes on tähe iseseisvalt avastanud, samuti hüperruumi läbimise tehnika, mille avastamise käiku Asimov haaravalt kirjeldab. Maalaste ekspeditsiooni juhib tüdruku isa ja naisastronoomi lahutatud mees. Romaanis on palju spionaazhi, poliitikat jpm põnevat. Avastatakse, et Nemesis on punane kääbus, mis liigub Maa poole. Tublid teadlased hakkavad tegutsema, et kokkupõrget ja sellest tulenevat katastroofi vältida. Lõpuks juhivad osavad füüsikud Nemesise Maast mööda. Siinkirjutatu oli aga vaid kübeke sellest mitmeplaanilisest romaanist. Kümme punkti.