Peaksin vist alustama sellest, et hinne kogule mitte lihtsalt ei moodustu seekord lugude keskmisest hindest, vaid et nende vahel pole mingit seost. Kuigi ehk vähe asjassepuutumatult (ja kindlasti mitte etteheitena, sest selline on Baas juba definitsiooni järgi) pean mainima kerget võõristust ülalseisva sisukorra puhul -- Marduse nime all ilmuvad kogud sisaldavad rohkemat, kui vaid jutud. Kui aga vaid jutte vaadata, oleks keskmine hinne ilmselt sinna kolme kanti. Siiski oleks ka sel juhul hinne pisut ebaõiglane, kuna temaatika ja haare on antud kogul laiemad, kui suunatud kogudel (mis aga teiselt poolt peaks kohustama!); meeldiv on näha peale omamaiste ja angloameerika autorite ka venelasi vmt. Ja muidugi tekib siin lisaks veel üks ootamatu fenomen -- küllalt suurt osa väärt tõlkematerjalist on tuntav osa potentsiaalsetest tarbijatest lugenud, seega hindavad nad mitte niivõrd lugu, kui tõlget... kui üldse ostavad; eestikeelsed lood aga tulevad varem või hiljem kas Algernoni üles või autorikogusse... ja kui autor ei jõua oma koguni, polnud ta lugu niikuinii lugemist väärt... Kurb loogika, eks?
Marduse kogude suurim häda on masendav ebakorrapärasus. Ma saan aru Mario mugavusest -- laisad oleme me kõik -- aga see tõeliselt tapab logo kasutamisega taotletava seose kogude vahel ja muudab suhteliselt mõttetuks taga ilmuvad retsensioonid, arvustused jmt. Kurat, mõnikord oleks kasulik, kui selliseid asju ei tehtaks hobi korras, vaid elamiseks -- siis tuletaks tühi kõht meelde, et väljaandmisega ei saa pool aastat venitada. Nii et eelnenut üle lugedes -- hinne sellele kogule koosneb lootusetult kirjandusvälistest teguritest, aga me elame reaalses maailmas ja eriti just sellised perioodilisusele pretendeerivad nähtused asetuvad õigesse konteksti vaid kohaliku ulme üldisemal hetkeskaalal.