Mina ei saa sinna mitte midagi parata – ma loen raamatuid ajas.
Üks on see aeg, millal nad avaldati ja teine see aeg mil ma teda (taas)loen.
Seda esimest aega ma mäletan – ilma igasuguste BT (Bolgar Tobak) ja Sitro-nostalgiateta.
Teine on see praegune, kus Teet Kallast nimetatakse „elusaks klassikuks“ ja ta jutustab oma kangelaslikust noorusevõitlusest nõukogude võimu vastu. Praegu loen ma siit raamatust välja ainult kunagist sõnumit punasele võimule: „anna... andeks ja raha!“ .
"... ma väärin muud ..."
Kus see sõnum siis on?
Kõigepealt raha. Tolle aja raamatuhonorarid oleksid praegusesse vääringusse ümber arvutatult nii 20-50 tuhande euro kanti. Võrdluseks – ühe raamatu raha eest sai osat kõige kallima auto ja jäi üle paar aastat joomiseks ja laiamiseks. Ei ole imestada, et kirjaniku staatuse poole pürgijaid leidus tol ajal palju ja selle saavutamiseks oldi valmis kirjutama ootustele vastavalt (ja mitte ainult kirjutama – meenutage Strugatskite „Inetud luiki“, mis annab pildi kirjaniku staatusest ja võimalustest kogu kaunil nõukogudemaal).
Selle staatuse igatsus torkab silma peategelase elitaarsuses, maailmarändurist teadlane, kes peab labastele lõbustusloengud ja keda avalikkus tunneb (neidude platoonilise armastuse objekt). Möödaminnes selgub, et ta ei ole käinud mitte ainult pikal laevareisil, vaid ka Londoni loomaaias. Ei ole küsimust rahas, ei ole küsimust riietes ja nende hankimises – tühiasi asendada südamedaami kaotsiläinud vöö ja jagada rahapabereid. Tema on eliit – selgelt üleolev suhtumine suvepäevalistesse ja kõigisse teel kohatuteisse...
Jutu käigus pannakse „terava satiirikusulega“ paika mitmed asjad. Pikajuukselisi ja hipisid peab minategelasest võlur vajalikuks lausa ise karistada. Noortest kultuuritegelastest distanteeritakse end nende naeruvääristamisega.
Kui Kallas neid asju seal sundravil kirjutas, siis ilmselt julgeolek neid seal ka luges. Luges ja otsustas, et seda meest võib uskuda ja usaldada.
Nad ei eksinud!
„... töötas ... aastail 1968–1970 Loomingu proosa ja luule osakonna juhatajana ning neli kuud peatoimetaja asetäitja kohusetäitjana sama ajakirja toimetuses aastal 1981...“,
„... Eesti(NSV) Kirjanike Liidu liige on Kallas aastast 1972. Ta on kuulunud 1980. aastail Eesti Kirjanike Liidu juhatusse, juhatuse presiidiumi, NSVL Kirjanike Liidu juhatuse revisjonikomisjoni ja NSVL Kirjandusfondi presiidiumisse.“,
„Teet Kallas kuulus aastail 1979–1990 NLKP-sse. Seejärel oli ta Eesti Liberaaldemokraatliku Partei liige aastail 1990–1993, Keskerakonna toetajaliige 1994–1996, Arengupartei liige 1996–1998, järgnevalt parteitu. Kallas oli Rahvarinde parlamendifraktsiooni kaasesimees aastal 1990 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liige aastatel 1990–1992.“
Jutu taustast, veel.
See „mäng“ millest jutt, koos Ündi tegelaskujuga on ilmselt Vahingu Spieli ja Mati Unt, kes oli seda Spieli Tartus kogenud kogu karmuses. Kallas Tallinnas oli sellest kuulnud ja üritas sama teha. Ta arvas mängu olevat koolitüdrukuliku luulelise unelemise, aga Unt keelas ja takistas teda – eks ta teadis. Kallas oli sellest solvunud – teda ei peetud vääriliseks – ja maksis kätte (raamatus).
Ropendus.
Need 2008 aasta väljaande joonealused märkused on selge pask. Lehmaküljenumbrite kodeeritud tähendused, Ünt-nime tõlgendused... Juba tollal oli tervemõistuslikule lugejale selge, et kirjutaja on ustav! Ja mõnitab neid, keda võim mõnitatavateks peab.
Miks ma ühte ei pannud?
Fatme tegelaskuju vastuolulisuse pärast ja armumisest lolliksmineku lootusetuse täpse ja usutava kirjelduse pärast.
Mitmetes prototüübiotsingutes ei ole mainitud Fatmet. Minu arvates võib see olla Faime Jürno – mannekeen ja filiminäitleja. Nad liikusid tollal kohati kattuvatel orbiitidel ja ma olen näinud Faime mõju meestele...
Miks ma kolme ei pannud?
Pole ju nii hull!(?)
Hull on see, et omaaegse kirjanduspõvkonna kõige suurem pugeja esineb nüüd suurkannataja ja vastalisena! Ei mingeid järeleandmisi sellistele.
Möödaminnes veel Teet Kallase loomingu üldiseloomustus.
„Tütarlapsest sirgub naine“ vahejuttude laiendused. Tema juttudel on umbes sama palju ühist tegelikkusega. Kes ei tea, millest jutt - http://www.folklore.ee/tagused/nr34/kalkun.pdf.
Raamatute ajas lugemise lugemissoovitus: Sidney Sheldon „Alasti nägu“. Kungine krimikirjanduse bestseller, kus psühhoanalüütik ravib homoseksuaalsust. Eesti keelses väljaandes puuduvad nii originaali kui ka tõlke aastaarvud – pärast lugemist võiks internetist järgi vaadata.
