Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Umberto Eco ·

Baudolino

(romaan aastast 2000)

eesti keeles: «Baudolino»
Tallinn «Varrak» 2003

Hinne
Hindajaid
8
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.545
Arvustused (11)

1204, ristisõdijad on rüüstamas Konstantinoopolit. Keegi võõras ladinlane päästab röövlite käest Bütsantsi kantsleri ja ajaloolase Niketase, ja palub tal oma elulugu üles kirjutada, sest tema enda märkmed hävisid, kui ta põgenes preester Johannese riigist. See võõras ongi Baudolino.

Pärit on ta Põhja-Itaaliast, ning noorukina sattus Friedrich Barbarossa kaaskonda, kes tegi temast oma kasupoja. Baudolinol on kaks annet: ta omandab lausa õhust võõraid keeli ja oskab suurepäraseid luiskelugusid välja mõelda. Romaan möödubki nii, et Baudolino jutustab Niketasele oma lugu.

Baudolino suundus õppima Pariisi ülikooli, kus tema ümber kogunes internatsionaalne sõpruskond; joodi, lõbutseti, väideldi. Need sõbrad saadavad Baudolinot kogu järgneva elu, mis kujutab temaatilist läbilõiget kogu keskaega hõlmavast legendide-religiooni-müstika pannoost. Teisalt on see lugu Ecole omases võtmes semiootiline mõistujutt... ja selle kihi lahtiharutamise jätaks juba erialateadlastele. Lugemiselamuse koha pealt nuriseda aga millegi üle ei ole ja romaani pealmine kiht, mis tegeleb tõe tundmise ja loomise, sellesse uskumise ja levimisega, on üsna lihtsalt haaratav.

Olles Barbarossa soosik ja köidetud obsessiooniga leida preester Johannese kuningriik, satub Baudolino osaliseks pea kõikides meieni ulatunud kõrgkeskaegsetes legendides. See on Baudolino, kelle nõuannete järgi peab keiser sõda itaalia linnriikide ja paavstiga; Baudolino ettepaneku järgi laseb keiser kanoniseerida Karl Suure; Baudolino avastab Milano kirikust kolm laipa ja dekoreerib need sarnanema Kolme Kuningaga piiblist (ning sokutab jutu nende taasavastamisest Euroopa peale laiali). Baudolino kirjutab ise preester Johannese kirja Barbarossale; Baudolino tekitab trubaduuridekunsti; Baudolino “loob” Rooma Mirabiilia; Baudolino tegeleb Saalomoni templi teoreetilise rekonstruktsiooniga; Baudolino produtseerib tohutul hulgal pühakute reliikviaid, nende seas ka kurikuulsa(d) surilina(d), ning see on muidugi Baudolino, kes võimendab legendi Püha Graalist, ja veelgi enam – leiab selle ning annab Friedrich Barbarossale.

Baudolino & co on juures Väike-Aasias kui sureb (asjaoludel, mis selguvad alles romaani lõpuks) keiser Barbarossa ning lavastab tema uppumissurma. Ja seejärel asub Baudolino sõpradega teele Preester Johannese kuningriiki, et viia talle tagasi Püha Graal.

Selleks ajaks on Baudolino juba põhjustanud nii palju uut tõde, teinud väljamõeldisest tõsiasjad, et ega ei imestagi, kui nad teel itta kohtuvad nii koerakoonlaste, hüpaatiate, skiapoodide jms rahvaga. Kellest muide Baudolino poolt kirjutatud preester Johannese kirjas juttu on. Nii et kogu oma elu on Baudolino pühendanud teadlikult valede tootmisele, aga läbi tema saavad need valed tõeks... Aga ei tahaks asuda siinkohal sellele libedale teele, et võimalikke tähendusvarjundeid kaardistada. Suuresti on “Baudolino” tõlgendamisel kindlasti abiks Lotmani järelsõna “Roosi nimele”.

Suures osas on romaan teoloogilise alatooniga, siin on arutlusi tõe ja uskumise vahekorrast. Ent kuna kõik on süžeeliselt range kontrolli all ja romaan korralikult puänteeritud, st tegu pole mingi maagilise suvarealismiga, siis paljut ei tahaks siinkohal paljastada. Ilmselt on see romaan, mis väärib pikki ja põhjalikke esseid, ent sobib suurepäraselt ka lugemiseks ka mõttetiheda seiklusromaani või alternatiivajaloona. Ka kriminaalne umbsõlm on olemas ja armuintriigid... armudes oma kasuisa noorukesse naisesse, määrab Baudolino kogu järgneva elu pettusele. Tema järgmised armulood on selles mõttes kenasti süzheega seostatud.

Romaan lõppeb seal, kus ta algabki – Konstantinoopolis. Paljud tõed on nüüd valeks muutunud ja valedelt pestud vale ning nendest tõde saanud. Baudolino lahkub, elanud läbi omamoodi kirgastuse või purgatooriumi. Niketas jätab Baudolino loo kirja panemata. Aga kindlasti tuleb kunagi keegi, kes on suurem valetaja kui Baudolino, ja selle kirja paneb.***Lisandusena 2011:

Eco saatus eesti keeles on endiselt vilets. ma ei ole Baudolinot tõlkes lugenud, aga Roosi nime tõlge on masendavalt sitt... see on tehtud ilma keeletundeta inimese poolt. Siin on tõlgitud Eilse päeva saar, mis on väga keskpärane ja mitteoluoline romaan. Eco kõige tähtsam asi aga, Foucault` pendel on tõlkimata. Kuuldavasti tollesama tõlkija omaaegse vastasseisu pärast, et sellest romaanist aru ei saanud ja pidas seda liiga "madalaks".

Teksti loeti inglise keeles

Eelmises arvustuses on kõik vajalik ära räägitud, aga et mitte palja hindega piirduda, toon siin ühe pisikese fakti, illustreerimaks, milliseid tõlgendamisvõimalusi see romaan pakub. Raamatus sünnib Baudolino sulest andekas värss "Praesul discretissime, veniam te precor: morte bona morior, dulci nece necor" jne, mille (ja hulk järgmisi luuletusi) kirjutab ta lausandetu Poeedi eest, kes on võetud Kölni ülempiiskop Rainaldi (von Dassel) teenistusse. Sellega paneb Baudolino aluse müstilise Ülempoeedi (Archipoeta) kujule, kellele "The Oxford Book of Medieval Latin Verse" nimetatud luuletuse omistab. (Ühtlasi kuuluvad need värsid Carmina Burana tekstide hulka.) Tõsi, väidetavalt löödi Ülempoeet armuseikluste tõttu õukonnast minema, misjärel leidis ta oma otsa kolmekümnendate lävel -- romaanis läksid asjad teatavasti teistmoodi -- kuid üldjoontes on ta kahtlemata Poeedi prototüüp. Pisiasjadesse peidetud nutikates detailides peitub palju selle raamatu ilust.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt peaks selle romaani läbi lugema igaüks, keda keskaja kultuur huvitab... Ainult et viga on selles, et kõigi vihjete mõistmiseks peaks lisama vististi mõnisada nimetust ajalooalast kirjandust :)

Ääremärkusena võiks eelarvustajatele lisada, et Eco sai muuhulgas hakkama sellega, mis ulmekirjanik LeGuinil haledalt läbi kukkus: "valede asupaiga" teemaga, peategelane ja reaalsuse väänamine sulavad romaanis niivõrd tihedalt kokku, et pole enam võimalik eristada seda, mis toimub nö. objektiivses tegelikkuses ja mis Baudolino peas, põhjus ja tagajärg aetakse sassi ning lõppude lõpuks on ka Baudolino ise sihitu pilbas oma veidra saatuse laineharjal. Kõige paremini illustreerib seda ilmselt Friedrichi mõrvamüsteeriumi lahendus, milleni jõutakse alles loo jutustamise käigus. Baudolino lugu hakkab kohe pärast jutustaja poolt sõnadesse valamist oma elu looma ning ümbritsevat mõjutama jutustaja tahtest sõltumatult.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik on väga tore, aga sealtmaalt, kus Baudolino oikumeeni aladelt välja rändab, läheb raamat tuimaks ning ümberjutustavaks. Võib juhtuda, et Eco seda nii plaaniski, aga ma arvan, et seda oleks ka hulga paremini saanud teha. Kahju.
---------
24.05.2004 Hinne läheb ikka viie peale. Võibolla Eco enda skaalal võiks sellele nelja anda aga üldiselt on tegu ikka nii tugeva asjaga, et maksimumist madalam hinne poleks lihtsalt viisakas.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin mina selle palju kiidetud ja ülistatud Baudolino läbi ja pean ausalt ütlema, et erilist muljet ei avaldanud. Ma ei ütle, et raamat oli halb või igav või midagi muud sellist, vaid see lihtsalt ei pannud mind vaimustusest õhkama. Võib-olla on asi lihtsalt minu suhteliselt kesistes ajaloolistes teadmistes, aga see pole põhiline. Tegelikult mulle see raamat meeldis. Idee oli huvitav ja köitev, lihtsalt midagi jäi minu jaoks puudu või oli ülearu. Kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles

Ühelt vanalt kõvakettalt leitud fail ehk raamat ajaloost, nagu see ei olnud.

See ei ole raamatuarvustus. Neid on aastapäevad tagasi* (vt märkus arvustuse lõpus) sellele eestikeelses tõlkes ilmunud romaanile juba piisavalt ilmunud. Pigem on tegu mõtisklusega sellest, mida Umberto Ecol õnnestub öelda ja mida mitte. Esseisti ja kirjanikuna. Sest võrdselt meisterlik ta mõlemas rollis pole.

Ent alustuseks siiski veidi konkreetsest raamatust ja ka autori varasemaist. Väidan, et Eco ilukirjanduslikena mõeldud teosed on sellistena siiski üpris keskpärased saavutused. Rääkimata hetkel semiootikast – märkidest, allusioonidest, filosoofilisest sügavusest, värvikaist ja intellektuaalseist detailidest, mis kindlasti annavad tunnistust sügavast eruditsioonist, on Umberto Eco (ilu)kirjanikuna – fabuleerijana, narratiivimeistrina päris õnnetu juhtum. Tema fiktsionaalsete tekstide süžeed on kohmakad, nõrgad, loba ja detailiuputuse käes vaevlevad.

Umberto Ecolt ootaks ta teadmisi ja erakordselt subtiilseid detaile arvestades tegelikult absoluutset täpsust kõiges sarnases. Ometi on ta kohati ilmutanud kummastamapanevat (ilmselt põlgusest tingitud) lohakust. Näiteks essees «Unistades keskajast» (ek. Vikerkaar, 4-5/1998) suudab ta populaarkultuuri viljelejaid ja nende teoseid loetledes eksida enamiku nimede kirjaviisis, tehes sageli opakaid tähevigu ning ka kodumaised joonealused märkused pole ses osas paremad, nende valik on suisa juhuse hoolde usaldatud. Või siis on valitud huupi, mida seletada ja mida mitte. Ilmselt siis pole populaarkultuur piisavalt tähtis, et sellest kirjutades täpne peaks olema.

Kuid konkreetselt Ecole andestamatuid eksimusi on kõnealuses romaaniski. Nii laseb ta raamatu tegelastel öelda Bütsantsi kohta Bütsants, mis on ometi ebatäpsus, kuna see nimetus tuli kasutusele alles tükk aega peale nimetatud riigi hävingut. Ehk oleks siin toimetaja võinud sedalaadi ebatäpsusi märgata? Üldse on korrektuuri (tähevigade jmt) osas keeletoimetus üsna lohakas. Millest on romaani suurepärast tõlget arvestades pagana kahju!

Eco kui kirjaniku keskpärasusele mõeldes, on seda kummalisem, et Eesti kirjastused pole ilmutanud huvi ta kirjanduslikult kõige õnnestunuma saavutuse – romaani «Foucault` pendel» tõlkimise vastu, mis ometi on lugemiselamusena autori silmapaistvaim saavutus. Seevastu on maakeeles olemas kaks ekskurssidena keskaega olulist teksti ning lihtsalt õlgukehitamapanev «Eilse päeva saar».

Kui «Roosi nimi» on erinevalt samanimelisest filmist suhteliselt igav ja detailirohkuse (mille puistamine ajuti suisa eputamisena näib) all ägav, siis «Baudolino» on loona vähemalt huvitav ja enamvähem põnevusega jälgitav. Kuid viimatinimetatu juures pole see peamiseks väärtuseks.

Kõik Umberto Eco romaanid rajanevad justkui mingeil reaalseil arhiividest, pööninguilt või kloostriraamatukogudest leitud dokumentidel, kirjadel, mälestustel või käsikirjadel. Vähemalt püüks autor eessõnas lugejat justkui selles tingimata veenda. Ometi teame ju kõik, et seegi on autori müstifikatsioon, fabritseering, topeltmäng lugejaga, fiktsioon ruudus. Valetamine veel enne, kui asutakse lugejat veelgi suuremate valede võrku mässima.

«Baudolino» on huvitav just seepoolest, et annab meile kõigile kamaluga mõtteainet teemal, mis üldse on tõde ja mis vale ja kas kõige õigem ja lihtsam lahendus ikka on sedastada nõutult, et kõik on suhteline. Romaan paneb lugeja mõtisklema seeüle, mis üldse on ajalugu, kas see, mis tegelikult juhtus või see, mis on meie päevini lugude/kirjasõna vahendusel säilinud. Professionaalsed ajaloolased muidugi on sarnaste teemadega juba aastasadu kokku puutunud ning see aeg on kriitikameele ja ettevaatuse nõelteravaks lihvinud, kuid ajalooga igapäevaselt mitte kokku puutuva inimese jaoks ehk pole see teemavaldkond nii läbimõeldud ja -tunnetatud. Ning eks esitab Eco siingi seisukohti, mille peale ajaloolased nina krimpsutavad.

Ühe osa ajaloost moodustab narratiiv – sündmuste kirjeldus – see, mis tegelikult juhtus ja püüe seda olemasoleva info põhjal maksimaalselt täpselt välja selgitada. Sinna juurde esitab ajaloolane küsimusi «miks?» ja «kuidas?». Ning siis püütakse veel minevikus aset leidnut mõtestada, püüda aru saada, miks tollased inimesed ja suuremad grupid/struktuurid just nii käitusid, millelegi reageerisid. Viimane on üldise arusaama järgi see kõige keerukam ja põnevam osa ajaloouurimisest.

Millega aga tegeleb Eco? Ta käsitleb minimaalselt mineviku mentaalsust ja põhjuseid, miks miski juhtus. «Baudolinos» on autor kesksele positsioonile tõstnud narratiivi enese. Müsteeriumiks saab tema tekstis just sündmusteajalugu; mis on võlts ja mis tõde. Ses mõttes saab kõnealust romaani vaadelda pigem mitte ilukirjandusena, vaid esseistliku uurimuse või mõtisklusena meieni jõudnud ajaloosündmuste tõepärast, sellest, kas tegelikult ka nii oli ja sellest, kuivõrd lihtne on seda raskestidefineeritavat nö. «reaalsust» või «tegelikkust» muuta.

Ecot huvitavad küsimused, mis üldse on ajalugu, millal see tekib, mis hetkel saab see nö. tõeks? Sest eeldagem, et minevikus on mingid asjad siiski teatud kujul päriselt aset leidnud. et kogu ajalugu ei ole üks suur vandenõu meie kaasaja vastu. Et ka kõige üldisem mentaliteedimuutus ajas ei muuda teatavaid kõige põhilisemaid fakte. Eeldagem, et on olemas mingi reaalsus – et mingi konkreetne isik on mingis konkreetses ajas ja kohas sooritanud mingi konkreetse teo. Selle väljaselgitamine peaks olema see Leopold von Ranke ihalus saada teada, kuidas asjad tegelikult olid (wie es eigentlich gewesen). Et selgitades välja selle tegeliku reaalsuse, peakski olema võimalik jõuda teatava objektiivse tõeni. Kas ikka on, on muidugi iseküsimus ja suuresti sellega Eco «Baudolino» tegelebki.

Analoogilisi küsimusi vaagivaid kirjandusteoseid on maailmas muidugi lugematu hulk. Ja mitte ainult kirjandusteoseid. Jutt ei käi mitte alternatiivajaloost, vaid just salaajaloost, kus ajaloosündmuste kulgu määravad ajaloole tundmatuks jäänud isikud ja kus ajalugu on just selline, nagu me seda tänapäeval teame ja kooli õpime. Kuid «Baudolino» on midagi sellest erinevat. Tekstidest, kus tegelik ajalugu asendub võltsinguga, meenub esimesena Mary Gentle’i 1500-leheküljeline mammutromaan «Ash: Salaajalugu» (Ash: A Secret History; 2000), milles üks tänapäeva uurija avastab, et 15. sajandi ajalooga, nagu meie seda teame, on midagi valesti, et Burgundia hertsogiriigi kadumisega ajalooareenilt on midagi kummaliselt valesti, et tollal eksisteeris Põhja-Aafrikas Kartaago jne. Loomulikult on tolle teose näol tegu žanripuhta ulmekirjandusega, mida Eco «Baudolino» kindlasti ei ole. Igatahes on sarnaseid küsimusi käsitlenud teisedki kirjanikud. Ja mitte vähe.

«Baudolino» saab alguse palimpsestist. Sellest, kuidas nimitegelane kustutab vana kroonikateksti ja asub sinna kirjutama uut lugu, iseenda lugu. Ega Jean-Jacques Annaud’ oma «Roosi nime» filmiversiooni ilmaasjata nimetanud palimpsestiks Umberto Eco samanimelisele romaanile. Palimpsest on üldse keskne mõiste Eco loomingu mõtestamiseks.

Baudolino peab oma lugu tähtsamaks sellest, mis oli eelnevalt kirjutatud ning kustutab selle kui ebaolulise. Kas kustutab ta sellega ka varasema ajalooreaalsuse ning tekitab selle asemele uue, oma versiooni? Sellist probleemiasetust võib pidada naiivseks, kuid just sellise mängulise võimaluse Eco lugejale pakub. Et kas Baudolino vale kirjapanekuga kaob jäädavalt varasem tõde? Nii võiks kõnealuse teksti puhul väita küll. Muretseb ju nimitegelanegi, et tema kroonikalehtede kaotsiminekuga kaob justkui ka kogu tema elu. Kaob ajalugu.

Aga on siis nii või mitte? Kas ühe ajalooversiooni sõna otseses mõttes teise (mahakustutatu) peale kirjutamisega muutub ka ajalugu ise? Kas see uus kirjalik reaalsus võrdustub tegelikkusega, sündmustega, nii nagu need tegelikult olid? Kas Baudolinol on õigust võrdsustada oma elu ajalooga, kirjutada oma elu uueks ja tõeseks ajalooks? Või mis õieti evib võimu muuta ajalugu? On see tekst, mis tsementeerib kirjutatu reaalsuseks, tõeks? Või pigem usk oma valesse, nagu jääb kõlama raamatust?

Baudolino pühendab kogu oma elu valede tootmisele ning läbi sellesama tema enese elu ja tegevuse muutuvadki need tõeks. Kuid kas tingimata ka reaalsuseks? Kas saab tõde võrdustada reaalsusega või on ja jääb tekst siiski reaalsusest sõltumatuks, jääb vaid fiktsiooniks, relvaks osavate valetajate käes?

Kui kirjaniku kõnealuse teksti lugemisel (mitte tingimata sellesse uskumisel!) hakatakse sarnastel teemadel mõtisklema ja eneselegi neid küsimusi esitama, siis on usutavasti Umberti Ecogi meelest nii «Baudolino» kui ka Baudolino oma tagasihoidliku ülesande täitnud.

MärkusKäesoleva esseistliku arvustuse kirjutasin ma kunagi 2004. või 2005. aastal, ma arvan. Ma ei mäletagi enam, mis väljaanne selle kirjatöö tellis, oli see EPL, Postimees, Sirp või Vikerkaar. Vist Postimees. Igatahes valmiskujul see retsensioon neile ei sobinud ja minu kriitikupõlves vist teist korda jäi tellitud asi ilmumata. Ilmnes, et Umberto Eco’st ei saa vabas Eestis niimoodi kirjutada. Selline toon ja mõtted lihtsalt ei sobinud. Mis siis ikka, win-win olukord minu jaoks: sain tasuta raamatu, üldiselt meeldiva lugemiselamuse ja ka oma mõtteid sel teemal korrastada ja formuleerida.

Teksti loeti eesti keeles

Kõik kirjapandu on ilus, sisutihe ja semiootiline-allegooriline, ainult et kogu see kristlik varakeskaegne mütoloogia ei lähe mulle mitte üks põrm korda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles