Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Larry Niven ·

Ringworld

(romaan aastast 1970)

eesti keeles: «Rõngasplaneet»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
9
17
1
0
0
Keskmine hinne
4.296
Arvustused (27)

«Ringworld» oli esimene «Tuntud Kosmose lugudest», mida lugesin ning olen pärast seda Larry Niveni suht paadunud fänn (kuivõrd ma üldse suudan mingi kirjaniku fänn olla?).

On aasta 2850 (autori kronoloogia põhjal) ning Louis Gridley Wu peab oma 200dat sünnipäeva. On teine suht vana mees, sündinud juba XXVII sajandil, aga palju kosmoses lennanud jne. Sünnipäeval külastab teda nukunäitleja (puppeteer), kes teeb ettepaneku minna ühele ekspeditsioonile.

Nukunäitlejad on Galaktikaliste argpükste rass, aga seetõttu toodavad nad kõige kindlamat kosmosetehnikat... ise nad küll kosmoses ei lenda, nad ostavd teadmisi teiste käest... sorry, hullud nukunäitlejad lendavad... see ettepaneku tegija on ka hull. Nukunäitleja peab kokku panema meeskonna... ta ise on finantseerijate esindaja, Louis Wu sobib ka kui suurte kogemustega tegija. Kampa võetakse veel üks naisterahvas: Teela Brown, krooniline õnneseen... ning üks kzinti ka. Kzinid on miskid kaslase laadi sõjakas tsivilisatsioon, kellega vahepeal neli suurt sõda maha peeti, kzinide häving oli täielik... antud kzinti (nime tal veel pole, aga kutsutakse teda Loomade-Nimel-Kõnelejaks) saab meeskonda kui kohanemisvõimeline sõjard.

Lennu sihiks on Rõngasmaailm. Nukunäitlejad on selle süsteemi kunagi leidnud ning otsustavad asja selgeks teha. Mis on Rõngasmaailm? Kujutage ette päikest, suht meie oma Päikese mõõtu, mille ümber asub tehislik rõngas, mille sisepinnal on võimalik elada. Rõnga servad on kõrged mäed, teatavad plaadid tekitavad öö-ja-päeva vaheldumise. Lühidalt: raju hard SF!

LUGEGE!!! Kes mind ei usu... neile võiks öelda, et romaan võitis fännide Hugo, kirjanike Nebula, austraalaste Ditmari ning asjatundjate jakirja «Locuse» küsitluse. Kindlasti on see köide paar auhinda veel võitnud.

Minu arust oleks see parim tekst, millest alustada tutvumist «Tuntud Kosmose lugudega»... kui maailm meeldib, siis võib lugeda ka neid tsipa nõrgemaid. «Ringworld» ise on igatahes garanteeritud, kompleksne ja kompetentne elamus.

Teksti loeti inglise keeles

Hmm.. lugedes Jyrka arvustust võtab pisut kukalt sygama. Tuleb tunnistada et mulle see kirjatykk erilist muljet ei jätnud. Võimalik, et häda oli venekeelses tõlkes. Igal juhul on mul samas köites sisaldunud Brian Aldissi "Non-Stop" võrreldamatult eredamini meelde jäänud.
Teksti loeti vene keeles

KST, kuid poln''d minu arvates sel tõlkel vigagi... Algus ei avaldanud mulle sügavamat muljet... sihukesi oleks nagu varemgi kohanud... kuid siis võttis lugu kohalt ja läks! See poolik Dysoni sfäär aga hakkas mulle suisa meeldima. Vaat siin on alles pinda, et ehitada kõige erinevaimaid ühiskondi. Minu arvamine: Lugeda tasub!
Teksti loeti vene keeles

Niveni debüütromaani (`World of Ptavvs`)lugemise järel hellitasin salakesi lootust, et kirjanikul on veel paremaid töid. Võib pühitseda ootuste täitumist, sest `Ringworld` seda kahtlemata on. Üsna värvikas, detailirohke ning pinget hoidev tekst, mille puhul esmane paralleel tekib Herberti `Düüniga`. Samas, kui `Düüni` järgede vastu ma suuremat huvi ei tunne (niivõrd lõpetatud on see romaan), siis `Ringworld Engineers` on juba mingisse lugemisplaani võetud.
Niisiis, neljaliikmeline kollektiiv tundmatut maailma avastamas. Suurimaks naudinguallikaks selles uurimisretke kirjelduses on vast Niveni värvikad alienid, kelle kõrval kahvatuvad inimtegelased andsid täisvereliste tegelaste mõõdu välja alles raamatu lõpuks. Romaan on tihedalt pikitud fragmentidega Niveni tulevikuteooriast (just sellepärast on Tuntud Kosmose "avastusretke" tõepoolest soovitav alustada antud teosest), vahepeal on ka üsna irooniline (puppeteeride selektsioonilise tegevusega seotud) puänt. Romaan on kahtlemata hard sf, kuid samahästi on ta ka planetary romance, isegi uue laine peegeldusi on siia jõudnud. Ja lugemist on raske katkestada.Nõnda tuleb hindeks teenitud viis, mis ometigi ei tee must veel Larry Niveni fänni.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu. Eriti hea tudub rõnga idee Dysoni sfääri asemel. Ilmselt lihtsam lahendus kui sfäär, kuid juba segi jätab võimsa mulje. Eredad on mittehumanoidide kujud, eriti koos(töös).
Teksti loeti vene keeles

Lihtsakoeline ja lõbus raamat. Stiilsed elukad ja eriti sürr oli see jauramine Teela Browni pideva vedamise ümber. Ringworld ise on võimas, kuigi iriseda oleks seal paljude asjade üle, alates sellest, et meie ekspeditsioonilaev sai kaitsemehhanismidelt rängalt kõrvetada, aga asteroidiaugud olid rõngal sees. Kokkuvõtteks ei saanud ka mina päris hästi aru, miks teda nii hirmsasti kiidetakse. Kahtlemata on tegu hea raamatuga, läbimõeldud raamatuga (kuigi kas tasub tervet inimkonna tulevikuajalugu allutada ühe jutustuse vajadustele?), tempoka ja vaimuka teosega, kuid…? Võib-olla on asi selles, et talle pole midagi ette heita? Igal juhul loen teda kunagi veel. Ja järgmisi.
Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki ammu loetud teose kohta on selle raamatu sündmustik veel väga hästi meeles. Põnevad tegelased, huvitav maailm ja hea sisu, kõik mida selliselt raamatult nõuda võib on olemas.

Endale on teos põhiliselt meelde jäänud pideva sõnaraamatus tuhnimise pärast, kuna tegemist oli ühe esimese teosega, mida originaalis loetud sai.

Teksti loeti inglise keeles

Midagi jäi justkui puudu...
Plussid: keskkond ja paljud ideed olid huvitavad.
Miinused: tehnoloogia oli raamatus justkui "primitiivne". Kirjutatud on raamat küll üle 30-ne aasta tagasi, kuid mõne teise sama ajastu raamat ei sisalda häirivaid tehnilisi detaile. Samuti tundus imelik see, et üks või teine tegelane esindas teiste silmis kõiki oma rassi patte ja oli nende eest otseselt vastutav. Segas ka raamatu esitlusstiil, kuid ei oska öelda, oli see tõlkija viga või mitte.
Kindlasti proovin lähiajal veel mõne sama sarja raamatu läbi lugeda. Ja igaks juhuks originaalkeeles.
Teksti loeti eesti keeles

Oli kah. Päris vinge ei olnud. Nagu Rama oli (mis veidi igavam, aga läbimäeldum ja paremini kirjas). Oli nagu Surmailm natuke (aga asjalikum), ja oli nagu Võitlustanner vähemalt selle lolli stambi poolest, et mõni rass peab kindlasti saba, soomuste ja küünistega toorest liha sööv sõjard olema. Mastaapne maailm ja prostad lahendused. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast seda kui olin ennast just suure vaevaga läbi närinud mingist Viktor Pelevini jutukogust oli vahelduseks ülimalt värskendav lugeda jälle "päris" ulmet. Paadunud Niveni fänni see romaan minust just ei teinud, aga igatahes oli lugemist väärt. Tekkis usk et tegu on sellise hea usaldusväärse autoriga, kelle teisigi teoseid tasub tähele panna.
Teksti loeti eesti keeles

Kipub liigituma raju sf`i alla, kuigi leidsin nii m6nestki kohast isegi fantasy elemente. Yldse on asja väga raske liigitada, sest n6nda kirju on ta. Mingi hetk meenutas kuidagi väga valusalt "Rendez vous with Rama"`t. Kontrollisin, vähemalt Niveni poolt plagieerimist ei ole, Rama on hiljem avaldet. M6ne kandi pealt meenutas Farmerit tema Riverworld`i mastaapsusega. Ja tegelaste koha pealt... Tea, ei istunud mulle selline igivana taat, suur kass ja tytarlaps, kellel 6nne on s6na k6ige otsesemas m6ttes jalaga segada. Ja jala väsimise korral v6ib teise jalaga jätkata. Yhtlane, väljapeetud, konkreetsete ambitsioonidega ja nende saavutmisega kenasti toime tulev raamat. Ometigi oli justkui tykitöö tegemise puine shmekk man. Isegi ei tea, kas tahaks järgesid lugeda v6i mitte. T6enäoliselt siiski tahaks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib. Mis häirima jäi oli see, et tegelastel puudus nagu eriline tegevysesiht. No jah, läksid, sadasid alla ja vaatasid kuidas minema said. Nii paksu teose kohta oleks nagu midagi sügavamat oodanud või rohkem seikluslikku. Ja tegelaste emotsioonid olid kuidagi... emotsioonitud. Aga ladus oli ja igav ei hakanud.
Teksti loeti eesti keeles

Õudne raamat! Kohutav!! Sellised tuleks ärakeelata!!!
Raamatut ei tohi lõpetada ilma lõputa!!!
Natu kainemalt vaadates elik heites huumoriprisma prillid silmadelt.
Üsna labane raamat, mind rõõmustasid veidi mõned vihjamisi tehtud mõtted planeedi tsivilisatsiooni allakäigust. Aga ikkagi - jälle miskine armukolmnurk, kaks kahtlast tulnukat ... Äärmiselt palju küsitavusi loogikas ning liiga labane seiklus. Lõppkokkuvõtteks - ma pole millelegi päris sellisele sattunud, kuid ... ei ... ei lase hing üle 3 anda.
Teksti loeti eesti keeles

Igati korralik kosmoseooper oma kirju seltskonna ja seiklusliku teekonnaga. Ka maailm on hea, eriti Rõngasplaneet (mnjah, kuigi see nimi tundub natuke tobe). Samas aga, olles üksjagu selliseid kosmoseoopereid lugenud, siis midagi uut ja üllatavat ta alazharni ei toonud. Päris "5" ei saa, kuna "World of Ptavvs" oli parem, samas aga on "Rõngasplaneet" mitmeid kordi parem, kui sama kirjaniku mitme muu tegelasega kahasse kirjutatud katastroofiulmekad. Selline keskmine "4".
Teksti loeti eesti keeles

Kyllalt palju klišeid ja kidur psyhholoogitsemine (yritab, aga jääb skemaatiliseks), nii et lõpuks päästavad ainsa originaalse ideena Võrumaad sisaldava loo ikka needsamad karvased ja kolmejalgsed - okei, need on kah omapärased, ehkki käitumine sarnaneb kohati meie kõigi lemmiku robot Marviniga. Hitchhikeriga sarnaneb ka tegelaste sihikindla tegutsemise poolest - ukerdatakse uimaselt ringi, satutakse sita sisse, pyytakse mitte eriti innustunult välja saada ja ukerdatakse edasi. Ainult suguelu on intensiivsem. Päris tyytu ei olnud, nii et teise osa lugesin kah ära, kolmandat nii pea enam ei viitsi. Raamat jääb oma paksuse kohta hõredaks nagu asustus Rõngasplaneedil (paha nimi, Võrumaa on lõbusam), novellina oleks briljantne. Hinne kolme ja nelja piiril - olgu siis seekord neli.
Teksti loeti eesti keeles

Neli! Miks? Põhiliselt esimese 150 lehekülje pärast, mil ma lausa pidin end sundima seda raamatut edasi lugema. Lihtsalt liiga tobe ja tavaline oli see algus, aga Rõngasplaneedil läks asi juba paremaks ning huvitavamaks. Lõppkokkuvõttes polnud paha, ajaviiteromaani kohta ja kindlasti tekitas see huvi ka järgmiste osade vastu.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei saa end pidada Niveni loomingu suuremaks austjaks ei enne ega pärast selle romaani lugemist. Samas, varem olin ma lugenud peamiselt Niveni hilisema perioodi tekste ja see nooruslik kelmikus ja fabuleerimisjulgus “Rõngasplaneedis” tõstab minu silmis tema renomeed. “Rõngasplaneet” on kirjutatud teadlikuna “uue laine” (erootilisest) paljulubavusest ja samas püüdest ulmesse tuua tagasi/luua teaduslikumat käsitlust. Vormivahendiks on valitud humoristlik lähenemine ja pisut pealetükkivalt mõjuv sajandivanune seiklusliku uurimisjutu stiil. Kirjaniku inspireerijateks tuleb siin pidada ilmselt Verne’i ja Haggardit, eriti mis puutub Louis Wu & Co interaktsioone jumalatena kohaliku elanikkonnga. Romaani plussiks on kahtlemata narratiivne voolavus ja äkilisus, iseenesest on põnev ka ju selline varajane hard-sf primitiivse avastusliku seiklusromaani kuues. Nalja teha Niven (mõnikord) mõistab ja suuresti see päästab muidu kuidagi kuivana mõjuva romaani. Au tuleb anda ka Niveni kujutlusvõimele ja Rõngasplaneedi teaduslik-füüsikalisele käsitlusele tervikuna. Kokku on see üsna talutav kokteil, mille maitset pärsib ehk kõige rohkem lõpetamatus. Enam peaks see asi istuma ehk neile, kes Niveni “Tuntud kosmose” tsükliga rohkem kursis on. Hindan “neljaga”.
Teksti loeti eesti keeles

Alguses tundus olevat lihtsalt steroidide all Clarke "Kohtumine Ramaga", aga mida edasi seda paremaks lugu läks. Seal kus Clarke pakkus välja vaid paar ideed on Niveni fantaasialend märksa mitmetahulisem ja keerukam.

Teose kõige parimateks osadeks on esiteks väga hästi kirjutatud võõrliikide vaheline suhtlus. Ei rebita lolli kildu ning samas on pinge koguaeg üleval ja kasvab vastavalt sellele, et kuidas liigid saavad üksteise kohta uusi infokilde - Näiteks mõne varasema tähesõja puhkemise põhjustest. Teiseks meeldis maailma mastaapsus (300 miljoni maa suurune maailm) ja läbimõeldus .

Suurimaks miinuseks on teosel tõenäoliselt see, et geomeetria terminitega vürtsitatud kirjeldusi oli ilma pikemalt keskendumata raske haarata ja need kippusid aegajalt jääma segasteks.
Teksti loeti eesti keeles

Ringworld on kõva tehnilise SF taustaga ulmeseiklus. Millalgi kolmanda aastatuhande lõpus on inimkonnast saanud kosmosetsivilisatsioon, asustatud on hulk planeete ning suheldakse ja kaubeldakse hulga tulnukaliikidega.
 
Peategelane Louis Wu igavleb parajasti oma 200-aasta sünnipäeval, kui tema juurde ilmub huvitava ettepanekuga üks veider tulnukas, kelle "nukujuhtideks" kutsutav kahe pea ja kolme jalaga liik on muidu inimestele tuntud kosmosesektorist ammu lahkunud.
 
Meeskonda kaasatakse lisaks neile kahele veel üks kzinide liigist tulnukas (hiiglaslikud ja väga agressiivsed kassitaolised olendid, kes inimkonnaga palju sõdinud on). Viimaseks liikmeks saab Teela-nimeline noor tütarlaps, keda saadab teatud põhjustel ebatavaline õnn.
 
Esialgu saladuskatte all olnud eesmärk avab ennast peagi. Selleks on uskumatute mõõtmetega ehitusprojekt - tehislik rõngasplaneet, mis ühte tähte võruna ümbritseb. Kuid mingil põhjusel ei anna see ülikõrge tasemega tsivilisatsiooni ehitis mingit elumärki...
 
Mul on täitsa meeles see imetlusetunne, mis pärines omaaegsest maakeelse tõlke lugemise ajast. Nüüd, originaali lugedes ei ole just väga palju muutunud. Vahest ehk on nüüd seda ainult natuke parem sõnastada.
 
Teosesse on kindlasti peidetud hulk vahvaid mõtteid (lõbus on näiteks lugeda, kuidas argpükstest "nukujuhid" on salaja meisterlikud manipulaatorid ja kuidagi on kõik selle üle üllatunud - kui see tuleb juba sõna otseses mõttes nende nimest välja).
 
Samuti on hea, et inimeste ja kzinide sõdadest ei räägita palju - lihtsalt vajalikul hetkel poetab keegi jälle mõne märkuse, mis avab ajaloolist tausta ja lisab tegelastele sügavust. Või siis idee inimestest kui loomu poolest haruldaselt õnnelikust liigist.
 
Aga siiski on reaalne imetluse objekt siin puhtalt tehniline. Rõngasplaneet on see, mis paneb pea pööritama nii füüsikutel, inseneridel kui kindlasti ka tavalugejal. See on objekt, mis on väga magusa täpsusega kuskil võimatuse ja võimalikkuse, hoomatuse ja hoomamatuse piiril.
 
Sest noh, Dysoni sfäär on tegelikult inimmõistusele juba pea kujuteldamatu. Või mingid asjad, mis on füüsikaliselt lihtsalt võimatud, ei ärgita samuti niimoodi kujutlusvõimet. Aga see, kuidas silmapiiri asemel tõuseb kuskil mõõtmatus kauguses ülespoole Rõngasplaneedi kaar...
 
Selles mõttes tundubki, kuidas kõik muu jääb vahepeal nagu ballastiks, eriti näiteks Louis' ja Teela vaheline romantika või mõned vahepealsed trafaretsemad seiklused. Kuid Rõngasplaneedi vastupidavus kannatab ka need ära.
 
Hinnang: 8/10
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles