Pikemalt analüüsima siinkohal ei hakka, piirdun vaid mõne isikliku muljega. Kõigepealt muidugi seda, et taolise antoloogia koostamine ja kirjastamine on ainult kiiduväärt ettevõtmine. Valitud autorite ja juttude lõikes on kõigil kindlasti omad eelistused. Ise kannan positiivse poole peale tutvuse säärase huvitava autori nagu Eric Browniga. Ka McDonald veenis veelkord, et võib väga mõtterikkalt kirjutada. Russo ja Goldini jutud on selline õlgukehitamapanev reaulme. Reynolds võiks olla üsna huvitav, kui talle tegelased rohkem korda läheks. No ja Swanwick paraku negatiivne elamus (aga ega ma temalt muud midagi oodanudki). Eesti omad tegijad mingit pommi sinna kogumikku lõppu ei tekita... Koondhinne võib muidugi kujuneda väga erinevatest teguritest. Antud juhul lihtsalt märgib üldist huvi, põnevust ja pinget. "Viie" jaoks on neli teksti (pooled seega) ikka liiga nõrgad.

Teksti loeti eesti keeles

Silver Sära

16.10.2002, kell 17:45

Arvestades saatesõnas lubatud SF-i kitsamas mõttes, võib üldiselt siiski rahule jääda. Tehnikavaenuliku ja -kartliku inimesena ootasin halvemat. McDonaldi ja Reynoldsi lood tekitasid küll tugevat tõrget, ent Brown ja Goldin kompenseerisid. Mida arvata tehtud valiku ülevaatlikkuse või esinduslikkuse kohta, mina ei tea. Küllap saaks angloameeriklastest ja mõnest Eesti autorist kokku panna kümneid ja sadu erinevaid kogumikke, mistõttu annab "Täheaeg" kindlasti parema ülevaate Sulbi maitsest kui angloameerika ulme hetkeseisust. See pole etteheide, sest kellegi maitse järgi ju see koostada tuleb. Kui paar maitseotsustust aga kokku jooksevad, võib üldiselt rahule jääda.

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

13.12.2002, kell 12:39

Üldiselt raha mahavisatuks ei loe, sest tõlgitud jutud olid kõik - erinevalt eelarvustajate öeldust - minuarust vähemasti loetavad ja nende reastamine "meeldis/eimeeldi" skaalal on maitse küsimus. Loomulikult annavad Rauli koostatud kogud ühtlasi ka detailse ülevaate ta maitsest, aga viimase vastu pole mul suuremat midagi ;-)

Parim aga oleks nüüd muidugi, kui neid Täheaegu hakkakski tulema nii paar tükki aastas...

Teksti loeti eesti keeles

Ilmar Kerm

31.12.2002, kell 12:34

Andri Riid

30.01.2003, kell 20:46

Esiteks tuleb muidugi nentida, et antoloogia mõte on õige ja ilus. Kui pole kahtlust, et ulmekirjanduse romaaniklassika ja jooksvad müügihitid nii või teisiti varem või hiljem eesti keelde jõuavad, siis lühiproosa osas pole sellist perspektiivi küll kuskilt otsast näha ja iga sammu sellel teel tuleb põhimõtteliselt tervitada.

Mis käesoleva antoloogia vaagimisel esmalt silma torkab on asjaolu, et koostamisel on toimetaja mõelnud rohkem iseendale kui potentsiaalsele lugejale. Juhul kui koostaja maitse korreleerub hästi lugejate üldosa maitsega, pole sellest katki midagi. Paraku on antud juhul tegu väga iseäralike eelistustega. Lisaks heidaks toimetajale ette vähest lugemust. Lugemus ei pruugi olla, kuid enamasti on eduka antologiseerimise tähtsaks eelduseks ning antud juhul on vähene kogemus lubanud antoloogiasse mitu teksti, mis ei kirjanduslikult ega zhanrisiseselt endast midagi ei kujuta. Resultaadina jätab raamat võrdlemisi suvalise mulje, teatud ühtlus on hoomatav vaid lugude stilistikas.

Niisiis, laad, mis eesti lugejale peale eeldatakse minevat on "tehnitsistlik löömakas", mille stiilipuhtaimaks kehastuseks on "Spirey ja kuninganna". Ilmselt on kahe esimese loo valiku taga soov lugeja jalust maha rabada, Russo ja Goldini võib juba nimetatud vähese lugemuse arvele kirjutada. Eesti lugude puhul on peetud tähtsamaks ambitsioone ja pretensioone kui võimeid nende realiseerimiseks ja korralikku lõpptulemust. Lõppkokkuvõttes on raamatu lugemine väsitav ja mingit erilist rahuldust, mis vaeva kompenseeriks, ei tule.

Saatesõna on pointless ja autoritutvustused kannatavad väljendi "võrratu" väärkasutuse all. Mis puutub allusioonidesse 90ndate alul episoodiliselt ilmunud ulmeajakirjaga "Täheaeg", siis jäägu need juba koostaja südametunnistusele.

Minu tagasihoidlik arvamus on, et käesolevas antoloogias sisalduv "moodne" ulmekirjandus ei ole päris see, mida eesti lugejal esimeses järjekorras vaja oleks. Vähe on kasu rahvaülikooli juhuslikult valitud loengutest kui põhikool on pooleli jäänud. Tunduvalt olulisem kui moodsaimate trendidega tutvumine, on ajaproovile vastu pidanud klassikaliste tekstide tundmine, millele hilisem ulmekirjandus suurel määral toetub. Sest mis on klassikast mööndusteta loetav tänasel päeval, on seda tõenäoliselt ka lähitulevikus, erinevalt suuremast osast eelmise viisaastaku Nebula nominantidest. Aga muidugi on selliste lugude väljapeilimine ja nendest mõtestatud valiku teostamine pisut raskem kui juhuslikult loetud lugude reastamine meeldivuse järjekorras. Loodan antoloogiasarja jätkumisele, seda küll tunduvalt läbimõeldumal tasemel.

Teksti loeti eesti keeles

Jan Tepo

3.02.2003, kell 18:16

Kuidas nüüd öelda? Mitte just kõige parem kogumik! Kodumaised autorid olid loetavamad kui ülejäänud. Võibolla on asi selles, et see anglo- ja muu värk, mida mujal maailmas kõvasti hinnatakse, meile (okey, mulle!) eriti peale ei lähe. Kõva madin ja sf jne. Pigem ootaksin natuke inimlikumaid jutte, mis reaalsusest väga kaugele ei lähe. Tõlkelugudest mõni oli isegi selline.

Teksti loeti eesti keeles

Valge Vares

21.02.2003, kell 04:21

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

9.04.2003, kell 18:36

Olles tutvunud raamatu sisuga, tundub sõna "täheaeg" kasutamine raamatu pealkirjas sulaselge mõnitamisena. Raamatus oli kaks head juttu - Brown`i ja McDonald`i omad. Ülejäänust pooled olid loetavad, teised mitte. Muidu aga kirjutan kahe käega alla Andri Riidi arvustusele.

Päris mahavistatuks ma ka sellele raamatule kulunud aega ei loeks. Brown`i ja McDonald`i lood panid autorite teisi tekste otsima, samuti tean mida edaspidi vältida.

Teksti loeti eesti keeles