Käesolev romaan on pisike, kuid siiski edasiminek võrreldes "ogalise päikese operatsiooniga".Tüüpiliselt Veskimehele on teoses liiga palju tegelasi, suhteid, kõrvalepõikeid ja vihjamisi. Romaani koherentsemaks tegemisel on kaks teed, arusaamist hõlbustava materjali juurde kirjutamine või ülearuse väljarookimine. Antud juhul sobiks vist paremini teine variant, kuid trükki jõudnud kujul pole sisuliselt üsna lihtsakoeline romaan eriti lugejasõbralik.
Teiseks häirib pidev üleolev hinnangute pildumine. Peaasjalikult inimestele, kes pole läbinud eriväeosa väljaõpet, aga siin oli ka muud. Kui see annab teosele n.-ö. poliitilise varjundi ja seda viimast tuleks kas Eesti oludes või üleüldse positiivseks nähtuseks pidada, siis kardan, et nii võõrutatakse pikapeale lugejad, kellele autori elulised tõekspidamised korda ei lähe. Tõenäoliselt on selliseid lugejaid siiski enamus.
Kolmandaks kummaline pidetus reaalse maailmaga. Kui see punt mehi on tõesti viimane sats, kes Nõuk. armeese läks, siis peab nende sünniaasta olema maksimaalselt 1971, mis omakorda annab romaani tegevuse ajaks 1993. aasta. Telesarja X-failid, mida nimetatakse nii tagakaanel kui teksti sees tegelaste omavahelises suhtluses, pilootosa esietendus 1993. aasta lõpus ja ei ole mingitpidi võimalik, et loo tegelastel sellest aimu oleks olnud. Iridium, mille satelliitsüsteemi telefonide kasutamisele vihjatakse, alustas hoopistükkis 1997. a. (vastavalt allikatele, mis internetist leida õnnestus), nii et siin on veel suurem ajanihe. Need on vaid paar näidet. No ei saa ennastunustavalt süübida teosesse, kus sind ehmatab üks vastuolu teise järel, eriti kui tegu on autoriga, kes arvustajana tõepära ja loogilisust oluliseks peab.
Samavõrd raske on kaasa elada ajastut arvestades parimal juhul poolhämarate asjadega tegelenud ja seadustele laias kaares kusenud firma afääridele.
Positiivset kah. Alguse ja lõpuga lugu on kirja pandud, võrreldes debüütromaaniga on see ka märksa terviklikum ja rohkem kirjandusteose moodid ning see lõpumadistamine allmaailmas mulle täitsa meeldis, hoolimata hirmsatest tapatalgutest, mis sellega kaasnesid (kirg tulirelvade ja nendega korda saadetava vastu on teoses küll nii valdav, et palju ei puudunud sellest, et loomuliku arenguna mõni tegelastest end relvaga rahuldama oleks asunud). Siiski on ka selle romaani juures tunne nagu autor pole teost peale punkti panemist läbi lugenud ega isegi mitte mõelnud kuidas lugejale naha vahele pugeda. Millest see lohakus ja hoolimatus tuleneb, ei tea.
Kogumuljeks on niisiis justkui Lew R. Bergi tegelased müttaksid mõnes Hargla kohaliku koloriidiga teoses ja mis sest välja tuleb. No on pisut reljeefsemad karakterid kui Bergil, aga vaid õige pisut, sest pinnapealne killurebimine saab olla vaid kaitsekiht varjamaks tegelikku mina.
