Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Hathawareti teener

(kogumik aastast 2002)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2002 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteosed)

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
6
9
0
0
0
Keskmine hinne
4.4
Arvustused (15)

Kõigepealt raamatu kujundusest. See on igati õnnestunud. Kaanepilt kajastab raamatu nimilugu, on silmahakkav poe lettidel ja teiste trükiste seas ja, last but not least, on silmale ilus vaadata. Raamat on ka seestpoolt ilus. Pean silmas lehekülje kujundust.

Jutud kogumikku on valitud temaatiliselt. Seekord lahkab autor religiooni selle kõige laiemas mõttes.

Raamatu esimene jutt pole jutt, pigem lühiromaan oma mahult. Kas ka kanoonilise kirjandusteooria järgi ta klassifitseerub lühiromaaniks või mitte, ei oska öelda. Vist mitte. Igatahes on tegu kergelt feministliku kallakuga, pigem seda küsimärgi alla seadva jutuga. Põnev.

Teine lugu on kloostrisse sattund poolhullust tüübist. Kuna jutt ise on peaaegu tõepärane ja keskaegne, siis minu jaoks oli ta 5+.

Kolmas räägib keskaegse maailmapildi olulise osa ehk templirüütlite institutsiooni võidukäigust ja kõrgajast ning sellest, kuidas organisatsiooni säilitada monarhi demokraatiapüüete kiuste. Kumb peale jääb, lugege ise.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumik sisaldab kolme teost. Esiteks nimijutustus, mis toob kõigepealt meelde van Guliku. Õigupoolest oli mul seda lugede kavas arvustusse kirjutada sellised sõnad nagu "hale kloon" ja veel midagi samas stiilis, praegu postjaanipäises leebes meeleolus olles nii päris siiski ei ütle. HT on tüüpiline Hargla jutt, kust paistab välja suurem osa selle autori omadusi -- nõrkus laksuvate rindade ja pulp`i-laadsete kirjelduste vastu, huvi religoonifilosoofia vastu, müstifitseeriv loomemeetod... Minule isiklikult ei imponeeri viis, kuidas Hargla neist komponentidest oma tainast kokku segab, st paneb igayhest natuke. Seetõttu mina pean IH parimaiks tykkideks näiteks "Eebenit" ja "Vend Rusi", kus domineerib üks nimetatud koostiosadest. Ei hakka HT-d eraldi arvustama, sest oleksin tõsise probleemi ees, kas panna neli või kolm ning ei tunne ennast hetkel võimelisena selliseid eksistentsiaalseid probleeme lahendama.

Nagu juba öeldud, "Vend Rus" seevastu on tekst, mida tõeliselt tasub lugeda. Ausalt öelda kripeldab mul väike küsimus sellest, kas autor andis ka ise endale aru, et VR on kogumikust kõige tugevam tykk ja pani selle seepärast "Algernoni" üles? Kui nii, siis tuleb õnne soovida õnnestunud turundustriki puhul, minu tõmbas igaljuhul hoovi... See selleks.

Kogumiku viimane teos, alternatiivajalooline jutt "Püha Graal -- 1984" laskub lõpus paraku jantlikkusse. Mitte et see tingimata halb oleks, kuid lõpp langeb natukene ülejäänud 3/4 stiilist välja -- IMHO oleks autor võinud teksti algusest peale natukene lopsakamas võtmes kirja panna, veidike näiteks "Colas Breugnion`" stiilis, või siis Dumas` kulul natukene rohkem nalja teha.

Kui vaadata kogumikku tervikuna, siis sisaldab see 2/3 ulatuses IH tavatasemel produktsiooni ja 1/3 tõeliselt õnnestunud IH-d. Sellest lähtudes peaks "neli" ehk "hää küll" olema kõigiti õiglane hinne.

Mina muide autori asemel oleksin ka antud kogumiku temaatikaga ideaalselt sobiva "Sierra Titauna nekropoli" siin ilmutanud, mitte seal, kus see ilmus... Käesolev kogumik oleks sel juhul kindlasti oluliselt tugevam ja tuumakam saanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nimilugu.
Vaevalt, et keegi kahtleb, et autoril on oskust krimkat kirjutada. Kahjuks või õnneks ei ole ma kriminaallugude suur sõber. Eriti selliste osas, kus enne mõrvari nime avaldamist autori poolt puudub lugejal igasugune võimalus seda ära arvata. Antud juhul ongi just sellega tegu - lihtsalt vihastama panev värk. Kui peategelane siis palub 6-7 võimalikku pätti ühte ruumi ja hakkab dramaatiline sündmuste lahtiselgitamine - no võttis lihtsalt ohkama. Mingid probleemid on sellel jutul veel: ebausutavalt erootiline kloostrimiljöö, pastakast väljaimetud motiivid kahtlusalustele.

"Vend Rus" on aga igati kobe tükk ja eraldi võttes saab viie. Miinusega, aga ikkagi. Pannuksin ise ka kogumiku pealkirjaks "Vend Rus", sest olemasolev ei taha hästi meelde jääda; nagu hiina keel.

"Püha graal" on nauditav lugemisvara...kuni lõpplahenduseni. Jalgpall, staadion, no gimme a break. Näib, et mingil hetkel ei teadnud autor äkki, mitta selle huvitava tekstiga ette võtta.

Kokkuvõttes, "Hathawareti teener" ei jää palju maha "Pan Grpowskist" ja minu meelest ei sisalda ühtegi nõrka teksti. Võib olla seetõttu, et jutte on ainult kolm, ent see on vist õel oletus.

Teksti loeti eesti keeles

Hathawareti teener oli jah kuidagi otsitud motiividega müsteerium ja see häiris lugemisel kõvasti. Poole pealt hakkasin aru saama, et sellist mõttetut spekulatsiooni suudaks Hargla jäädagi ajama -- lugeda ei ole paraku väga huvitav. Aga siiski, n-ö esimese krimka katsetuse kohta polegi väga paha.

Vend Rus oli mõnevõrra parem. Kuigi Rus´i isiksus ja motiivid jäid lõpuni arusaamatuks. Andunud saatana käsilane vms ei ütle suurt midagi. Lõpp oli suht hea käiguga, aga ka seda oleks saanud paremaks viimistleda. (Hargla võimeid arvestades ;-)) Näiteks raamat, mida Rus selja taha peitis -- oli poole inimese kõrgune??? (Kui ma õieti mäletan!) Kui ta seda peitis, siis mu ettekujutus oli, et see tal ka õnnestub. Samuti jäi arusaamatuks, mida see lapsesöömise motiiv kurjamile andnud oleks? Lihtsalt munki rüvetada ja nad pärast katla ette mokk töllakil vahtima jätta? Ühesõnaga, viimistlusest jäi nati puudu, nii mulle vähemalt lugedes tundus. Aga sellisel kujul meenutab jutt sünget vemblalugu, mida meelelahutuseks igati tarbida kõlbab.

Püha Graal oli aga eriti tobeda lõpuga! Kui igav seda juttu lugeda oli, sellest ei taha ma rääkidagi! Aine kallal kõvasti tööd tehtud, seda on näha, kuid arvatavasti meetod, kuidas alt-ajalooline jutustus valmib muudabki huvitava stoori pajatamise teisejärguliseks. Kuivad seosed ja peaaegu puuduvad karrakterid... võim ja intriig mõjub selles plaanis nagu populaarteaduslik jamakirjandus.Sattusin poelettil sirvima ühte paksu Püha Graali raamatut ja, ausalt öeldes, stiili poolest oli see Hargla jutuga vägagi sarnane. Selline kirjandus jätab paratamatult jutule sarnase maigu juurde, kui see mingil moel inspiratsiooniallikaks võetakse.

Ühesõnaga, kogumik oli selline Hargla keskmine ja tavaline tase. Kaanekujundus oli päris eeskujulik ja autoritutvustus samuti. Kolme ei söenda siiski anda, kuigi tahaks! Hindamisega on selline keeruline lugu, et kui autori võimetest lähtuda, siis annaks kolme. Kui Eesti teisi autoreid kõrvutada, siis peaks andma nelja ja kui maailma mastaabis võtta, annaks jälle kolme. 3+ või 4- või midagi sinnakanti.

Teksti loeti eesti keeles

Kolm juttu ühtede kaante vahel. Nimilugu, mille suhtes olid mul kõige suuremad lootused, osutus paraku kõige nõrgemaks. Silver Sära on eespool juba välja toonud asjad mis häirisid. Väga segane mõrvamotiiv ja teoloogiline sõnamulin rikkusid minu jaoks ära suurepäraselt alanud jutu. Algus tõi meelde tõesti Roosi Nime või van Guliku, kuid kahjuks vajus lõpp täiesti ära. Plussiks olid loomulikult üsnagi ebatraditsioonilised nunnad ja mungad, kuid hindeks ikkagi 3.Vend Rus oli juba hoopis teist masti lugu. Samuti klooster, kuid siin toimuvad juba tunduvalt süngemad asjad. Asjatundlik taust ja usutav kloostrikommete ja keskaegsete mungaordude sisekorra kirjeldus. Lugeda oli mõnus ja põnev. Hindeks 5.Kogumiku pärl oli viimane lugu. Alternatiivajalooline Prantsusmaa, kus Templirüütleid ei saadetudki tuleriidale oli lahe, nauditav ja naljakas. Puänti vähemalt mina küll ära arvata ei suutnud, ja kuna erinevalt R. Sulbist armastan jalgpalli väga, tundus ka tapvalt naljakas. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt oleks niigi suurepärase loo veel paremaks saanud teha poetades sisse vihjeid kolmele musketärile, Richelieule ja Mazarinile, aga see selleks.Hindeks 5 pluss.Kogumik ise saab hindeks neli, kuna nimilugu kiskus taset alla. Oleks selle asemel olnud mõni Sindbadi reisidest, oleks pikemalt mõtlemata viie visanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla kolmas jutukogu ei sisalda ühtki nõrka teksti ega ka mitte ühtegi sellist, mis õhku ahmima paneks. Vastutasuks pakub ta pead mitte eriti vaevavat meelelahutuslikku lugemist, siinkohal on abiks ka lugude temaatiline sarnasus. Huvitaval kombel võib suuremale osale siinväljakäidud kriitikast (ja üldse lugude kohta öeldust) alla kirjutada, samas on raamatu latt seatud osavalt sellisele kõrgusele, mis muudab tekstid üsna kriitikaväliseks nähtuseks (teatud analoogia lastekirjandusega).

Hargla loomingu üheks tunnusjooneks on lugejasõbralikkus, nii on tema raamatu avamine enamasti kindla peale väljaminek ja seda eriti kosutav peale noorema põlvkonna ambitsioonikaid ettevõtmisi, mis lõppkokkuvõttes lämbuvad iseenese pretensioonikuses ja sellele (veel) mittevastavais oskustes.

Mis puutub kirjastuse poolsesse panusesse, siis ettevõtmise resultaadiks on ilus raamatuke, mis ehk oleks võinud loo või paari võrra kopsakam olla. Tõepoolest leiame viimases loos Philippe IV Ilusa (kes, nagu hämuselt meenub, ajalooliselt templirüütlite ordu omakasupüüdlikel ajenditel laiali saatis) nime kolmes erinevas vales vormis (Philip, Phillip ja Phillipe), kiirustamisele viitab seegi, et JÄRELsõna deklareerib, et viimase autor Hargla lugude sisust midagi välja lobiseda ei taha (tõenäoliselt oli saatesõna algselt eessõnana planeeritud). Lõbustavat on järelsõnas veelgi - ehkki ta toob lugejani vajalikud faktid, on nii mõneski lõigus tunne, et päris kainena seda kirjutatud pole.

Teksti loeti eesti keeles

Aga minule jäi arusaamatuks, miks just need jutud kokku olid pandud. Loe: ei tekkinud head ühtset muljet. Või tuleb see sellest, et lugusid vastupidises järjekorras lugesin?

Küll aga tekkis teatav huvi alternatiivajaloo vastu.

Teksti loeti eesti keeles

Natuke üle keskmine oli see raamat. Ei midagi väga head, ei midagi väga halba. Lugude tase ja temaatika oli suhteliselt ühtlane. Paras ajaviide, kui midagi paremat teha pole.
Teksti loeti eesti keeles

Enne kui see kogumik valmis tehti koguti arvatavasti kokku kõik Hargla jutud ja pandi kolm parimat siia. Tegelikult ei ole nad kõige paremad aga parimate seas. No...igatahes on nad head! Ok?

Kõige enam meeldis mulle Vend Rus. Hathawareti teener oli teisel kohal ja Püha Graal kolmandal. See polnud nii huvitav, kuid oli ka tasemel. Kaanekujundus oli raamatul lahe. Selline ilus rohekas.

Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt enamikust eelkõnelejatest meeldis mulle kõige rohkem viimane lugu - Püha Graal. Alternatiivne ajalugu, mille IH oli loonud, oli kõige meelierutavam taustsüsteem - traditsioonilise monarhismi säilimine, kuid tehnoloogiline ja kultuuriline areng olid paljuski samad, mis tegelikult. Väga vahva. Võib-olla konkreetsed sündmused ja narratiiv, mida sellel taustal arendati, ei olnud parimad võimalikud, kuid ei saa öelda, et midagi oleks otseselt halvasti.

Vend Rus oli minu jaoks logisevam. Maetud paganad ja sataniseeruv ilmikvend ei olnud nagu küllalt otseses seoses. Miks siis saatan varem ei olnud kloostri ühtsust ja vagadust rünnanud? Tundub, et põhjus oli tal selleks kogu aeg olemas.

N-ö nimilugu oli tegelikult pigem kriminull, ja seda IH tuntud headuses. Just mõrvari äraarvamine oligi loo puhul kõige põnevam, kuid ulmeline väärtus ei olnud mu isiklikul arvamusel kõige kõrgem.

Kokkuvõttes paneksin nelja ära.

Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles