Karel Michal

See Ladina-Ameerika kant on ikka yks vahva koht. Harglal leiti sealt Jeesukese säilmed, siin jutus on sinna maetud kurat teab kes.. Järgmine kord avastab keegi seletamatutel asjaoludel Moskvast selvasse kandunud Lenini mausoleumi koos Pirita kloostrist pihta pandud Pyha Birgitta säilmetega.. Pinnase erosioon tekib kõigest sellest hauakaevamisest - kohalikud ei saa maisi kasvatada. ;)

Tekst muidu oli ju ysna Ok. Syzee aga peaks saama ulmeliseks teha ka ilma mystiliste templite ja haudadeta. Peategelane, see kes tydrikuid vahtis kogu aeg, oli kah.. teooria poolest kak miinimum Neptuni kaliibris taat, jutus jäi aga mulje kui jobust. Ainus abiks tegelane - too poksijast preester, kellest oleks pidanud alustama!, jäi kõrvaltegelaseks ja lasti täiesti tarbetult enne lõppu maha..

Koloriiti ju oli, just taustas. Jutt ka jookseb. Asjalikku syzeed on vaja. Mitte niimoodi, et lastakse ja myrgitatakse, keldrites tapetakse kymnete kaupa kylaelanikke.. lugeja aga vaatab seda kõike hajameelses arusaamatuses ja kehitab õlgu.

Sorry et ma niimoodi pahasti aga mulle öeldi autorile tuleb tõtt rääkida.

Esimene asi, mis silma torkab on see, et tegu pole mitte lõpetatud jutu, vaid viimase draftiga, millegi sellisega, mille kirjanik aluseks võtab ja elavaks looks muudab.

Teine nõrkus on see, et eranditult kõik tegelased on kõrvaltegelased. Ühtegi tegelast pole sedavõrd avatud, et ta peategelaseks võiks pretendeerida. Jällegi asjaolu, mis kinnitab, et tegu pole mitte valmis jutu vaid pooltootega. Detailid on täiesti puudu.

Nii et lugu tuleks lõpuni kirjutada. Rohkem tegevust sündmuskohal, rohkem elusat dialoogi, mitte tegevuse kiirreportaazhi; siis ei häiriks ka see et me don mistaniminüüdoligi taustast vähe teada saame, kogu tema missioon üsna segaseks jääb, ja teiste tegelaste käitumine üsna motiveerimatu on.

Mõtestatud lahtikirjutamise tulemuseks võiks olla üsna vihane lühiromaan. Ja kui ise ei viitsi, anna Belialsile.

Tooks välja kolm puudust. Esiteks algas jutt liiga vara peale. Teiseks, oli (kohati) üledetailiseeritud. Kolmandaks puudus peategelane.

Ei puutu küll otseselt teksti, ent ülesehitus oli ikka liiga sarnane "Operatsioon Dekadentsiga"; nii et ka konstruktsiooni üle tuleks ehk mõtiskleda. Inspiratsiooni korrumpeeerunud võimumängudeks polnud vaja kaugelt otsida... ja jutu dateering viitab ju ka üsna selgelt, et kust see kuumuseviha. Aga keskendudes rohkem ühe tegelase teotsemisele saab tavaliselt ladusamalt jooksva loo.

Põhimõtteliselt on see, mida taheti teha, ju välja tulnud. Mulle läks naha vahele sel lõunamere saarel valitsev langusemiljöö, võõrandumine ja degradeerumine, mis ometi don Speio pani vaatama tulevikku, sundis edasi elama, haarama uue armastuse järele, mitte nutma taga minevikku (hukkunud poega). Kui oli vaja valida kättemaksu (mineviku) ning tuleviku (armastus) vahel - mis sellest, et see saab olema don Speio mõistes üürike - langes valik kõige selle suunas, millest tol saarel kõige rohkem puudu oli.

Hinne on peaaegu et "viis"..., ei, tegelikult ongi.

Mulle jäi tõesti hämaraks, mida «asjaliku süzhee puudumise» all silmas peeti, selge on vaid see, et mõnele arvustajale selline fantaasia-vorm lihtsalt ei sobi, mõni on ilmselt oma kõhu rämpstoiduga (loe: halvemat sorti Mike Resnicku jantlugudega) lihtsalt pöördumatult ära rikkunud ja maitsmismeele minetanud.Mõni jälle ei ole vist enam võimeline tarbima veidi hämaramas laadis kirja pandud ulmetekste, kus kõike ei teha puust ja punaseks, ja kus üht-teist ka ise aru tuleb saada. Ja et igas viimases kui kirjandusteoses ei pea ilmtingimata peategelast olema. Ja nii edasi. Ja nii edasi.

Rääkimata sellest, et tegu pole kaugeltki mitte mingi viimase drafti või mustandiga.

Loodan nüüd sedagi, et märgatakse, et niimoodi eelnevais arvustusis olnud mõtteid kritiseerides olen kenasti välja toonud ka selle, mida mina antud teksti puhul esile tõstan. Ja et tegu pole tühja lahmimisega.

Igaks juhuks siiski. Meeldis kohutavalt see pool-maagilis-realistlik miljöö, mis isegi Harglal selja prügiseks teeb, meeldis see, et jutt ei olnud kirjutatud mingis «traditsioonilises» võtmes, et oli natuke isesuguse ülesehituse ja karakteritepaigutusega. Meeldis huvitav fantastiline külg, samuti see, et tegelasi oli võimalik eristada ka nende jutu ja oleku järgi (mitte nagu Bergil, kus vaid nimed seda rolli täidavad).

Elav, värvikas ja pea perfektne maaling! Otse loomulikult pole see laiatarbekraam. Ning sama loomulikult ei tuleks seda Belialsile anda, kui just soovitajal pole tahtmist lugeda «üht vihast lühiromaani», kus lehekülgede kaupa kaljud ohkavad, keldriseinad ägisevad ja muu ulmekirjanduslik pseudoanimism õilmitseb.

Kirjeldused olid muidugi head, kuigi kohati koormavad. Aga kerge meeleolu tekkis ja see kompenseeris nii móndagi. Ja móned osavalt esitatud detailid (nagu vihje fellatiole) tóstsid loo väärtuse seeditavale tasemele.

Mind ei häirigi niivórd vastamata jäänud kysimused, kui kogu jutt oleks parajas móistuka vótmes kirjutatud vói pretendeeriks katsele viljeleda midagi postmodernset vói meelega AINULT vihjata jutu ivale... Aga kuna jutu esitluslaad mahub siiski klassikalisse raamistikku, siis ootaksin meelsamini, et ma ei peaks lahtiste otsade yle pead murdma jääma. Seetóttu kolm-pluss.

Muidugi ei pea igas loos peategelast olema, aga nad ei tohi ka külmaks jätta. Minu jaoks oli see nagu sipelgate igapäevaelu: see, mida nad teevad, on oluline nende endi jaoks, aga mina ei saa aru Cristobalist ja Mauriciost ja tunnen, et don Speio oli luuser nagu Igor "Igori surmas".
Lanzo assotsieerus mulle paavstiga, kes valitses 913-914 ja oli viimane ilma järjenumbrita paavst. Kui selle haud oleks olnud, siis see oleks veel midagi päästnud, aga pärast vaatasin, et paavst oli hoopis Lando.