Karel Michal

Aga visioon oli tõesti võimas, nagu ka kirjeldatud erinevad ühiskonnad, mis sest, et kõik see on kirja pandud üle poole sajandi tagasi. Romaanis kirjeldatud kaheksa miljardi piiri on meie planeedi elanikkond juba saavutanud ilma koobaslinnadeta, aga see selleks.

Samas tegu ulmekirjanduse klassikaga ja kahju on ainult et olud ei võimaldanud seda raamatut lugeda poisipõlves, millisel juhul oleks mulje jäänud ilmselt kõvasti vägevam. Veidike liialdatult väljendudes on Asimov ulmekirjanduses nagu Shakespeare - kõik on temast kuulnud, kõik tunnistavad tema klassikustaatust, aga keegi ei kavatse iialgi ise ta teoseid lugema hakata. No Asimovi siiski vahest harva võib.

Kuigi krimkad mulle eriti ei meeldi, ei hakanud mul lugedes kordagi igav, sest minu arvates pole kogu see mõrvajant peamine.

Mind võlus "Teraskoobastes" peamiselt tuleviku Maa ja selle ühiskonna kirjeldus. See, vürtsitatud "rauakolaga" — jalakäijate kiirteed, tohutu suured linnad — tekitas fiilingu, mis ei lasknud raamatut kauaks vedelema jätta.

Ka meeldis mulle lõppjäreldus/lahendus: inimkond on olulisem, kui üksikisik. Ning seega väärt päästmist. Edasi Galaktikaimpeeriumi poole! :-)

Hindeks siiski "neli", sest tegemist on küll hea romaaniga, kuid minu jaoks kindlasti mitte Asimovi tippteosega.

Inspektor Elijah Baley on üsna tüüpiline roboteid mittesalliv New Yorgi politseinik, kes pole erilist karjääri teha suutnud. Ühel hommikul antakse talle erakordne ülesanne, mis nõuab aga suurt eneseületust. Kolonistide Maa-pealses baasis on toimunud mõrv. Kosmoseinimesed tahavad, et uurimist toimetaks Maa ja nende esindaja üheskoos ning annavad Baleyle partneriks roboti, kes on ülimalt inimesesarnane.

Minu arust on Asimov selle loo hästi konstrueerinud. Kingapoe konflikt ja need kohad, kus Baley üritab robotit paljastada, hoiavad kenasti tegevust üleval. Tõsi, et krimkameistrite kriminullid on paremad selles mõttes, et on rohkem kahtlusaluseid jms, aga see oli ka päris põnev.

Mulle meeldib, kuidas Asimov on vaeva näinud ja nuputanud oma maailma igasuguseid tavasid ja kombeid, näiteks ühisruumide kasutustavad ("oma kodusööklas maitseb pärm ikka paremini") või noorukite mängud liikurtreppidel.

Mulle meeldis ka robot-uurija R. Daneel Olivaw. Millest ma aga aru ei saa, on see loogika, mille järgi Asimov laseb R. Daneelil olla üldiselt mõnus ja tark vestluspartner ja sinna vahele kõige ootamatutes kohtades teha tast tõeline idioot, kes ei suuda mõista näiteks uudishimu või piibli kontseptsiooni. Need ei ole nii erakordsed, et nii kõrgel tasemel tehismõistus neist aru ei võiks saada.