Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Viktor Pelevin ·

Generation «P»

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: «Generation «P»»
Viktor Pelevin «Omon Ra. Generation «P»» (2002)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.875
Arvustused (16)

Polnud mul mõtteski seda raamatut lugeda. Millegipärast sattusid ette just sellised arvustused, mis kõnealust tükki eriti kõrgelt ei hinnanud ja kuna ma olen ka ise täheldanud, et Pelevini lühilood on kõva kraadi võrra tugevamad, kui ta pikemad asjad, siis otsustasin, et ei hakka kirjanikus pettuma ja oma aega raiskama. Viimaseks telliseks mu otsuses oli duo Sinitsõn/Baikalov kogumikus "Fantastika 2000" esinev pilguheit Venemaa ulmele läbi 90-ndate, kus kõnealust tükki "nähtuseks" nimetati ja ulmepuristlikku rangust üles näidates täisväärtuslikuks ei peetud.

No ja siis andis Strugatski romaanile Pronksteo. Mida põrgut, mõtlesin ma ja hakkasin lugema.

"Kunagi elas Venemaal tõesti muretu noor põlvkond, kes suvele, päikesele ja merele naeratas ja "Pepsi" valis. /.../ Usutavalt oli põhjus selles, et NSV Liidu ideoloogid arvasid, et on olemas vaid üks tõde. Seepärast polnud põlvkonnal "P" tegelikult mingisugust valikut ja nõukogude seitsmekümnendate lapsed valisid "Pepsit" samamoodi, nagu nende vanemad Brezhnevit."

"Generation "P"" peategelaseks on Vavilen Tatarski, kelle veider eesnimi, mida pisikese mööndusega vast eesti keelde ühe iidse linnana tõlkima peaks, on kokku pandud "Vasili Aksjonovist" ja "Vladimir Iljitsh Leninist" ja kes pärast mõningaid elu keerdkäike copywriteriks saab. Võiks öelda, et raamat ongi lugu Vovast (sest esialgse nime vahetab ta esimesel võimalusel), tema elust oma ajas ning tõusust tippu, kuid see oleks äärmiselt lihtsustatud ja IMHO sisuliselt vale kokkuvõte. Nii keerulist raamatut ei saa niisama lihtsalt kokku võtta. Või kui, siis...

"…ära otsi kõiges sümboolset tähendust, sest muidu võid selle leidagi... "

Copywriteri elu Venemaa veidras tegelikkuses, kus kehtivad hoopis teistsugused arusaamad reklaamist ("Kui umbes pool "Absolutist" või "Smirnoffist" on veel joomata, jeep sõidab veel ja surm tundub millegi kauge ning abstraktsena, toimub tolle inimese peas, kes selle kõik kokku keetis, omapärane keemiline reaktsioon. Temas ärkab piiritu suurusehullustus ja ta tellib enesele reklaamiklipi.") ja ärist ( "- Seda ma tahtsingi kuulda! Kontrolllasu tegite? Kiidan!").

Et asi liialt lihtne ei tunduks, on Pelevin võtnud kasutusele tuntud mütoloogiarelvad. Tavaomasest solipsismist ja sotsrealismiga segatud budismist on aga talle sedapuhku väheseks jäänud ning mängu on toodud lai valik meelemürke (kärbseseenest LSD-ni) ning babüloonia-assüüria usundisegu. Ja siis muidugi Che Guevara teispoolsusest dikteeritud IDENTIALISM KUI DUALISMI KÕRGEIM STAADIUM, mida oli, tunnistan, tõeliselt raske lugeda, kuid millesse, nagu viimaks selgus, tõeliselt süveneda tasus. Kasvõi raamatu kui terviku kui sisuliselt olematuses kuubis toimuva mõistmiseks.

"… on iga inimene selle organismi rakuks, mida muinasaja ökonomistid mammonaks nimetasid. Täieliku ja lõpliku vabastamise rinde õppematerjalides on selle nimi lihtsalt ORANUS (suuperse). /.../ See närvisüsteem saadab mööda oma virtuaalset organismi laiali närvimõjundeid /.../ On kolme liiku mõjundeid. Neid kutsutakse oraalseteks, anaalseteks ja väljatõrjuvateks wow-impulsideks. /.../ Paradoks seisneb selles, et oranus asub organismina evolutsiooniliselt märksa madalamal, kui ükskõik milline ta rakkudest."

Võiks ju kiita, et Pelevin on end selle romaaniga ületanud ja raamat on meeletult hästi kirjutatud ja kirjanik mängib lugejaga nii nagu tahab ja igaüks saab vast sest romaanist omamoodi aru ja see on üllatavalt mitmetasandiline ja seda võib korduvalt ülelugeda, iga kord midagi uut leides ning avastades ja romaan jääb su mälusse püsima, nii et sa mõnest seosest alles palju hiljem vaimustusega aru saad, ent see kõik ei annaks kahjuks sisuliselt mitte muhvigi edasi.
Tühi sõnamulin. Paljukuuldud. Kulunud. Verbaalne puuks.

"THIS GAME HAS NO NAME."

Ma arvan, et tean, miks Strugatski selle romaani välja valis. Mulle tundub, et vana ning väsinud mees jälgis võõristust (ehk hirmugi) tundes juba pikemat aega, kuidas uue ajastu ahistavad asjad, kuigi palju ootamatumal või siis veidramal kujul, kui ta eales karta oleks osanud, elu üle võimust võtavad. Ja Pelevin oli lihtsalt esimene, kes nende asjade nimed ja näod suutis paljastada. Ja see on tähtis, sest ainult neid asju nime- ja nägupidi tundes on meil "vahest võimalik paralleelset elu elada, sest ilma selleta oleks tõeline liialt jäle."

Ja lõpuks...

"There they are in great dread,
For God is with the Righteous Generation!"

Teksti loeti vene keeles

Meeldiv kirjeldus tänapäeva Venemaast ja seal valitsevast sõgedusest, lisaks rohkesti mõnusaid nalju nii copywriterite kui uusrikaste aadressil. Tükk aega mõtlesin lugedes, et tore, aga kas ulmeliseks ka läheb või piirdubki see pool ainult kärbseseente söömisel tekkivate hallukatega. Aga pööras ulmeks küll, elegantselt ja usutavalt. Peaaegu küberpungiks. Või peaaegu PKDickilikuks. Mis tähendab, et alla viie ei tahaks panna. Üldistus on kena: Pepsi-generatsioon kui viie jalaga koer, millel ei tohi lasta ärgata. Ja televiisori-vaatamise õpetused on ka väga praktilised.
Teksti loeti vene keeles

Mina justkui ka selle ”Generatsiooni P” esindaja, mistõttu selleteemaline satiir tundus ysna tabav. Bardakk venemaal jms. oli samuti igati nauditav. Che Guevara läkitus rahvale oli pärl. Sealt edasi aga kippus raamatu teine pool pisut ära vajuma. Mitte kyll sel määral, et hinnet viiest madalamale saaks lasta.
Teksti loeti vene keeles

Tugevam, kui "Omon Ra", kuid IMHO jääb siiski alla "Tshapajevile ja Pustotale", kuigi mitte palju. Eelkribajad on olulise ära öelnud, mina tahaks viriseda tõlkimise ja toimetamise kallal... See, kui eestikeelses raamatus ikka Kandagar kirjutatakse, mitte Kandahar, on ilmselt tõlkija silmaringi ahtuse probleem, kuid selle võib veel andeks anda. Aga kui "In God we Monopoly" tõlgitakse joone all "Meil on jumalale monopol", siis selleks peab tõesti ikka eriline lammas olema!

7.08.2014: Paistab, et ma võlgnen Maiga Varikule vabanduse ilmaasjata lambaks kutsumise eest. Nimelt on Pelevini teosed täis autori enda poolt keel põses lisatud joonealuseid tõlkeid, mis moodustavad teose loomuliku osa... Hilisemates eestikeelsetes väljaannetes on otse öeldud, et need pärinevad autorilt, "Omon Ra. Generation P" (2002) kogumikus aga mitte. Muidugi ei ole Maiga Varik selles puudujäägis mitte kuidagi süüdi ja tema Pelevini tõlked võiksid olla eeskujuks kõigile, kes vene ulmet tänapäeval eestindavad. "Kandagar" on harv erand...

Teksti loeti eesti keeles

Nõustuma peab eelkirjutajaga selles, et viletsam, kui Tshapajev ja Pustota. Siiski arvan, et hindeks tuleb mulgi viis... kuid samas on selline tunne, et best before sellel raamatul hakkab vaikselt mööda saama. Nagu juba libedaks tõmbunud viineril. Kas on asi selles, et Venemaa hakkab meile kaugeks jääma või selles, et enam ei mäleta? Ei tea.
Teksti loeti eesti keeles

midagi vägivalda, segast elu ja rämedat realismi hindavale hingele. minule meeldis. üks elamusi viimase aja lugemisest, tänapäeva klassika kindlasti.
Teksti loeti eesti keeles

Palju praktilisi nalju (tähendagu see seda, mida keegi tahab). Eks sitatreimise ja jumalakskujutlemise seost ole Eestiski tunda, nii et väga Vene-keskne ka polnud. Proovisin originaali ja tõlget võrrelda, midagi hirmsat küll ei leidnud. Suupärakluse sõnastamine oli vaimukas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tilk tõrva meepotis. Miks? Mulle lihtsalt tundus, et see romaan läks minust kuidagi mööda. Hästi kirjutatud, huvitavaid ideid ja osavaid kilde sialdas raamat küll, kuid üldkokkuvõttes ei mõjunud. Igav ka ei olnud, üpris meeldiv lugemine, lihtsalt ei meeldinud nii väga. Aga võib-olla ei saanud ma asjale lihtsalt pihta. Ka võib olla
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, lihtsalt suurepärane - tahaks hüüda. Olulised momendid on tegelikult juba eespool ära öeldud - näiteks selle Che Guevara suupärakluse definitsiooni tahaks gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse hulka suruda ;-) Kui pisut viriseda, siis esiteks - kuigi ma saan aru nende sagedaste deliiriuminägemuste vajalikkusest raamatu kui terviku seisukohast - on ju terve see vene elu üks suur hallukas! - hakkasid pidevad hingerännakud ja pohmakas lõpuks vähe tüütama; teiseks ei oska venelased kirjutada mitte millestki peale Venemaa. No ei tule välja. Kui nad kirjutavad LA-st, tuleb välja Riia, kui Tiibetist, tuleb välja Kasahstan. Kui nad kirjutavad võõrastest eksootilistest usunditest, tuleb välja ebausu õpik ateistile, nii saepurune ja usutamatu on see. Aga kuradi hea raamat ikkagi!
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist «Generation «П»» kirjutamine on ühteaegu kerge ja raske tegevus.

Selle teksti peategelane kannab totakalt «nõukalikku» nime – Vavilen Tatarski. Nimi on sulam Vassili Aksjonovist ja Vladimir Leninist ning annab kenasti edasi seda skisofreeniat, mis nõukogude inimese ajupoolkerade vahel vohas. Ja ega see Vavileni (sõpradele Vova) elu teistsugune polnud: rahmeldas mis ta rahmeldas, kuni tundis et peab luuletades end igaviku käsutusse andma. Kuid, oh häda!, kadus riik, kus ta elas ning ka igavik nihkus kuhugi mujale ära. Tatarskist sai eneselegi ootamatult copywriter.

Siiani oli suht lihtne kirjutada, aga edasi läks tegevus sedavõrd tempokaks ja ajuti ka segaseks, et mingigi adekvaatse ülevaate andmine on juba suhteliselt tänamatu tegevus. Ja kas seda olekski vaja? Ma pole siin esimene arvustaja ning romaan on ka juba üle kahe aasta maakeeles kättesaadav.

Hindeks kindlasti viis, kuid see viis on mitu kraadi nõrgem, kui romaanile «Чапаев и Пустота» antud viis.

Teksti loeti vene ja eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles