Karel Michal

Võitlus Valguse ja Pimeduse vahel jätkub. Nagu pealkirjastki arvata on asju sedapuhku rohkem näidatud Pimeduse jõudude poolelt. Nagu ka eelmine raamat, koosneb "Dnevnoi Dozor" kolmest jutustusest.

Esimese minategelaseks on kuri nõid Alissa. Kir Bulõtshevi juttude kangelanna nimekaim, seksapiilne, sympaatne ja äärmiselt kylmavereline tädi. Kõrvaltegelasena libises läbi ka eelmises raamatus.

Juhtus nii et järjekordselt relvastatud kokkupõrkel Päevas ja Öise Valve vahel sai Alissa tugevaid maagilise iseloomuga vigastusi ning kaotas ajutiselt võime nõiduda. Et asi juhtus lahinguylesannete täitmisel, saadetakse Alissa Päevase Valve kulu ja kirjadega tervist parandama ... pioneerilaagrisse Artek. Kasvatajaks.

Maagid, nõiad ja muu säärane rahvas ammutab oma võlujõudu teadagi tavaliste inimeste emotsioonidest. Valged maagid positiivsetest, mustad maagid negatiivsetest tunnetest. Alissa rvikuur näb välja umbes nii, et päeval jahmerdab oma pioneeridega rannas, õhtul jutustab neile jubedaid õuduslugusid. Ja öösel, kui lapsed magavad, käib kurja naeratusega voodite vahel ringi ja toitub pioneeritydrukutes indutseeritud koshmaaridest.

Ühel päeval jääb Alissa pilk rannas pidama naabruses hullavate poisteryhma kasvatajal. Turske, intelligentse näoga ja fantastiliselt kitarri mängiv Igor on just selline tyyp millised Alissale meeldivad. Mõne aja pärast avastab nõiapreili, et on elus esimest korda _kõrvuni_ armunud.

Vaat siis, milline romantiline algus. Peale Alissa figureerivad siin veel sellised tegelased nagu juba tuttav võlur-infotehnoloog Anton Gorodetski, eestlasest must maag Edgar, neli soomlast, kes Inkvisitsiooni rekvisiitide laost miski hirmsa jõuga Fafniri Kyynise nimelise artefakti pihta panevad.. ja palju muud värvikat rahvast. Lust lugeda.

Ahjaa, seoses mõni aeg sf2001 listist läbi käinud teemaga, erootiliste stseenide kohasusest (ulme-) kirjanduses. Käesolevas raamatus on yks selline stseen suisa võtmepositsioonil. Kusjuures _fantastiliselt_ hästi välja peetud! Nii et, Wõrokas, võta loe ja imesta. Teine kirjanduslik võte mida kobakäppadest autorid sageli pruugivad ja mis mind alati häirinud on - tegevuse käigus traagiliselt hukkunud sympaatsete tegelaste "elustamine" raamatu lõpus. Enamasti happy endide saavutamiseks. Ka selline asi on käesoleva teose lõpus täiesti olemas. Aga jälle - geniaalne ja 100% sobiv nagu silmaauku. Kohati jäi mulje et Lukjanenko teeb seda meelega ;)

Nagu öeldud, koosneb raamat kolmest, yksteisega seotud jutustusest. Esimene ja viimane neist on geniaalsed. Keskmine, well, on kah hea aga rohkem selline, siduvaine alguse ja lõpu vahel. Yldiselt on aga tegemist Lukjanenko yhe parema, kui mitte seni parima teosega. Samas, eelmisest osast ("Notshnoi Dozor") eraldi teda vististi hästi lugeda ei kannata. Mitte et sellest hullu oleks - kas see raamat oli tõsiselt hea. Nii et - häid lugemiselamusi. Sellise väärt asja puhul on nendest raske hoiduda. Soovitan soojalt.

Nüüd siis sain raamatu kätte ja see ületas kõik ootused. Kõik pühapäevased tegevused (peale lugemise) jäid tahaplaanile. Pean nõustuma Avo praktiliselt kõigi hinnangutega. See on tõenäoliselt Lukjanenko (seni) parim lugu, kuigi mul on kuri eelaimus, et "Holodnõje berga" järg võib tulla tõsiselt konkureerima (seni paistsid mulle just need diloogiate esimesed osad parimatena). Kandvad osad romaanis on tõesti esimene ja kolmas ning raske on öelda, kumb parem on. Teine osa on tõesti rohkem siduv vahepala, aga ta on hädavajalik lõpuosa kujundamiseks. Samas ega ta teistele osadele suurt midagi alla ei jää - juba see Peegli idee on omaette väärtus, liskas veel selle esitus (eriti osa lõpp).

"Notshnoj Dozoriga" moodustab see raamat tegelikult ühe terviku, esimene raamat peab ikka loetud olema, "Dnevnoi dozor" suurelt toetub sellele. Ja see esimene on kah _väga_ hea raamat. "Dnevnoi Dozor" lööb vist rohkem otse hinge pihta, eelkõige just osade lõpud, mis on tõesti meisterlikud.

Lõpetuseks vast niipalju, et hetkel tundub see raamat viimastel aastatel loetuist üldse parim olevat.

tagantjärele mõeldes jäi mõni tegelane või juhtum ehk lõpliku lahenduseta. mis sisuliselt väljendab soovi samast maailmast veel ja veel lugeda. ent kõik oluline sai kahe osaga ju ära öeldud. kui ise valima peaks - ja küllap oleks autor pidanud siin inkvisitsiooni kombel neutraalsust hoidma - kipuks tumeda poole kasuks otsustama. lõppude lõpuks olid ju nii lenin kui hitler valgete maagide väljamõeldised, inimkonna helge tuleviku nimel ;)

Erinevalt mitmest eelkirjutajast meeldis mulle just teine osa kõige rohkem. Vahest just sellepärast, et ta oli kõige nõrgemini seotud romaani "pealiiniga". Rohked viited vene muusikale andsid oma panuse mõnusasse õhkkonda.

Samuti erinevalt eelkirjutajatest ei ole ma "Dnevnoi dozori" lugenud. Aga ma millegipärast ei arva, et see väga segaks. Tekst sisaldab päris palju viiteid eelnevatele sündmustele, mille põhjal ei ole raske aru saada mis värk on.

Tõlkes on paraku ladina tähti kasutavatest keeltest (nagu soome ja tšehhi) pärit nimed lihtsalt ära transkribeeritud, uurimata seejuures õigete nimekujude kohta.

Ja siinkohal kaks kivi ka, üks neist tõlkija ja/või toimetaja kapsaaeda, teine autori omasse. Esiteks, soome keeles puudub "õ" täht, miska nimi Ollõkainen muutub absurdiks ja oleks pidanud parandatama näiteks Ollikaiseks või midagi.

Teiseks, Raivo kahtlemata kõlab väga soomeliku nimena, tähendab aga soome keeles "raevu" ja poisslapse eesnimena ei kasutata mitte. Lukjanenko taustauuring jäi veidike nõrgaks, Eestis küllalt leiduvat nime Soomes ei leidu üldse. Mäletan ise üht sommi, kes imestas väga taolisest eesnimest kuuldes.

Aga jah. Üsna puine lugemine. Kui Varrak teeb oma vana head (=jätab sarja pooleli), siis mina selle pärast pisarat küll ei pilla. Anton Gorodetski, eestlase Edgari, Zavuloni & Geseri ja teiste edasised tegemised huvitavad mind umbes samapalju kui mingite poliitikute pläma valimiste eel. Ehk siis üldse mitte.

"Öise vahtkonna" lugemise põhjal arvasin algul et "Päevase vahtkonna" peategelaseks on Alisa Donnikova, nii nagu esimeses osas oli olnud Anton Gorodetski. "Päevase vahtkonna" lõpuosas esitatud Edgari mõtisklusest jäi aga mulje et Donnikova ei ole kuigi tähtis, pigem ettur Geseri ja Zavuloni vahelises malemängus.

Olen valmis veel Dozorisid lugema.