Lühiromaani sisuks on ühe noormehe meenutused oma lapsepõlvest. Nooruk sündis, kasvas üles ja elab ka loo jutustamise ajal mingis kaksikmaailmas, mida asustavad Maa kolonistide järeltulijad. Planeet on üsna prantslastekeskne, kuid see pole eriti oluline. Noorukil on ka vend... ja vend oli tavaline inimene. Nooruk ise aga kloon. Mõtlesin tükk aega, et kas tasub seda fakti arvustuses välja öelda, kuid ka mina teadsin seda enne lugemist ning lugemisvõlu polnud küll väiksem. Tõttöelda polegi oluline, kas lugeja teab, et kes see nooruk on... lühiromaan on ju selle nooruki kasvamisest ja kujunemisest värvikas ja kummalises koloniaalmaailmas. Lummab, et autor ei seleta kusagil planeedi fantastilist olemust lahti... lihtsalt tegevuse käigus selgub ühte ja teist.
Tekst on täidetud kõige sellega, mis teeb Gene Wolfe`i teosed nii heaks (ja paljude jaoks sedavõrd arusaamatuks ning ebameeldivaks), ehk teisisõnu puudub loos otsene seiklus. Küll on aga põnevust ja pinget, mida tekitab antud fantastilise situatsiooni kirjeldamine ning tegelaste suhted ja üleelamised. On ka nn. uuele lainele omast eksperimentaalsust ja teatavat «räpasust» (narkootikumid, seks, teadvuse hämarad allhoovused jne.), mida autor kasutab õnneks siiski talutavas koguses ning pehmendab seda kõike romantilise loo endaga.
Mitmeplaaniline tekst, mis kandideeris nii Hugo, kui ka Nebula auhinnale. Ajakirja «Locus» lugejaküsitlusel jäi tekst lühiromaani kategoorias kolmandale kohale.
NB! Lühiromaanist sai veel ilmumisaastal samanimelise romaani esimene kolmandik.