Võrratu romaan!!! Ühtpidi kauge tulevik, samas on peategelane otsekui miski oma probleemikestes visklev aadlik klassikalisest vene kirjandusest. Noh, paigas on muidugi kõik need küberpungi jaoks vajalikud asjad: arvutid ja jaapanlus ning ka kuritegelik libaromantika... üleüldse ka need muud jaburused. Aga kuna antud juhul on tegu hea küberpunkiga, siis moodustub neist jaburustest kompleksne ja täiuslik maailm, mis hoolimata oma nõtrusest funktsioneerib tõeliselt perversse säraga. Romaani peategelane on miski aadlivõsu Lindsay, kes on saanud Shaperite juures diplomaatilise ettevalmistuse, kuna tema kodumaalim (miski hapuksläinud Kuukoloonia) otsustab siiski Mechanistide hõlma heita, siis muutub Lindsay olemasolu suht mõttetuks: ta on oma suguvõsale otsekui elav etteheide poliitiliselt lühinägelikust otsusest. Et Lindsay veel ka miskitlaadset mässuasja ajab, siis saadetaksegi ta kodukolooniast välja, kuhugi eriti hallitavasse kolooniasse. Vahemärkus: kogu Päikesesüsteem on miskite orbitaal- ja planetaarkolooniate konglomeraat, kus juhtrolli pärast kaklevad kaks fraktsiooni - Shaperid ja Mechanistid. Esimesed neist on sihuksed pehme suuna, ehk põhiliselt geenitehnoloogia viljelejad. Teised aga ajavad rasket raua rida - arvuti ja tema võlud. Lindsay saab seal hallitavas koloonias sina peale (erinevate ja üksteist eitavate grupeeringutega), nii Mustade Meedikute, kui ka Geisha Panga tegelastega (pangajuhi Kitsunega suisa seksuaalselt), ajab seal koloonias ka miskit näitemängu rida.... aga siis tuleb tal kiirelt koos mingite (suht roosade) piraatidega lahkuda. Ning kogu see trall jätkub... Päikesesüsteemi saabub kolmas jõud, tulnukad (Investorid) ning sõda Shaperite ja Mechanistide vahel soikub. Lindsay võtab naise ning saab Shaperite leeris kõvaks tegijaks ja oluliseks isikuks, maailm õitseb ning kõik oleks justkui hea... Lindsayl on aga üks suur vaenlane, kes samas on tema norpõlvekaaslane (ja kaasrevolutsionäär) kodukolooniast... vaat see tegelane otsustab oma käigu teha... Shaperite paradiis langeb (iseäranis Lindsay jaoks) kokku... Lindsay põgeneb taas... Noh, nüüd olen ma jõudnud rutakalt kuhugi romaani esimese poole lõpuni, aga sündmusi ja ideid näib autoril veel jätkuvat ning jätkubki. Lindsay võitleb ja põgeneb edasi: kõigepealt "keerab ta käru" oma vanadele liitlastele Investoritele, lüües taas kampa Kitsunega... Peab duelli oma põhivaenlasega ning alustab kaugeleulatuvat terraformimise projekti... Puhhh! Raske on sedavõrd sisu- ja mõtterohket romaani kasvõi kuidagi tutvustada... Ütleks kiituseks seda, et pole tükk aega niivõrd tihedat ja globaalset lugu tarbinud, samas ei muutu see globaalsus üldse eemalolevaks ja inimkaugeks: Lindsay (peaaegu surematu) isik hoiab asja hästi koos. Visioon on võimas ja põhjendatud ning ka hästi usutav... samas on kõik see ka omal kombel tohutult romantiline, kuigi selle romantika saavutamiseks on mõnu ja maitsega kasutatud seksi ja armuerootikat, ei loo see üksi seda romantikat, ka tehnika on (omal kombel) romantiline, ka ühiskond on seda jne. Ning see võluv lõpp ka veel... Soovitan kindlasti lugeda!!!

Teksti loeti vene keeles

Ats Miller

14.12.2008, kell 15:37

Kristjan Rätsep

20.12.2008, kell 18:40

Lugesin seda romaani rohkem kosmoseooperi kui küberpungina, ehkki viimast ta samuti kahtlemata on... Aga jah, võimas ja kuidagi ajast ees. Nagu loeks mõnda Reynoldsi või McDonaldi raamatut, mitte 1986. aastast pärinevat asja. Nanotehnoloogiat küll näiteks polnud, aga ega ma tehnilisele lüljele suurt tähelepanu pööragi...

Kas need piraadid just roosad olid... lihtsalt kasutasid iidset NSVL-i kosmoselaeva "Punane Üksmeel", mis veel sajandeid hiljemgi tarakanidest kubises. Noile aga oli tulevikumaailmas vahva rakendus leitud-ära värvitud ja lemmikloomadeks tehtud.:)

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Sander

24.12.2008, kell 02:25

Nojah, eks muidugi nägemuse mastaapsus varjutab teatud määral loogikaauke, millest sajandeid kestnud Maa interdikt, mida kõik piraadid ja muidujätised hardalt austasid, vast kõige suurem on. Peatüki päises olevate aastate ning sisus kirjeldatud progressi vahel on ka vastuolusid, aga jumal nendega. Plussiks on vaieldamatult ilmumisaasta: nagu Kristjan-Jaak juba ütles, on siin selgelt näha pinnas, millest kodanik Reynolds võrsus. Kokku siis hindeks "hea".

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

24.12.2008, kell 04:08

Elläi Tuulepäälse

18.02.2009, kell 13:08

Tempo, rütm, diktsioon. Tempo on vägev, rütm on nagu Kimmo Pohjonenil (soome hull akordionist) ja diktsioon eesti keeles talutav. Mind hämmastas, kuidas autor ühe kitsukese teemadevaliku ümber tantsides on tõelise monumendiga hakkama saanud. Nagu Herberti Düüni-sarjas, pole ka siin laialivalgumist. Ühte köitesse kokku surutud selle täiuslik väljaarendus (tempokiirendused) ning sellega paljuköitelisust välditud. Vaieldamatu 5 siitpoolt.

Teksti loeti eesti keeles

Andres Septer

3.03.2009, kell 12:11

Mnjahh. Kuidagi... igav oli see tellis. Sama maailma lyhilood olid nauditavad. Nende nautimiseks tuli ennnast paraku l2bi n2rida 240 lk. iiiiigav tellis. Oli peategelase poolsihitu sekeldamine l2bi sajandite. Oli m6ningaid h2id ja originaalseid ideid (ema-Kitsune), mille potentsiaal j2i kuidagi rakendamata. Oli... yldselt oli lihtsalt igav.

Teksti loeti eesti keeles

Bix Pokupoeg

19.04.2009, kell 18:37

Null

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

29.06.2009, kell 05:35

Sisutühi tekst mumeelest – ja ma räägin siinkohal ainult Schismatrixist, mitte sellest plussiga kogumikust.

Kõigepealt, küberpungiga on teosel ainult nii palju ühist, et autoril on mitu küberpunki viljelevat sõpra. Skisma-värk ei kuulu sellesse alamžanri ei sisu ega stiili poolest. Isegi kui mingi veidra duelli pidamiseks ühendab peategelane end juhtmeidpidi miskite tulnukate masinavärgiga. Samahästi oleks võinud duellandid ka niisama miskit keemiat manustada ja siis kusagilt uksest sisse astuda.

Kordan ennast, aga mis parata – Sterling ei ole hea jutuvestja. Pigem vastupidi. Ilmselt talle meeldib mõtiskleda inimkonna tuleviku, võimalike arengusuundade jms üle. Vähemalt selles romaanis pole ta leidnud nende mõtiskluste edasiandmiseks loetavat vormi. Kuidas seda on võimalik teha, on ju teada näiteks Asumi esimestest köidetest. Toimub mingi areng, see viib mingi konfliktini. Kirjanik leiab situatsiooni, mis seda konflikti kõige paremini illustreerib. Siis vana jobukaku hologramm elustub ja seletab ära, mis tegelikult juhtus. Järgmine juhtum toimub n aastat hiljem. Asumi tegelased on pinnapealsed, lamedad, üldse mitte meeldejäävad, aga Sterling on Asimovist suurusjärgu või paari jagu kehvem.

Skisma vähemalt algab kelmiromaanina, järjestikuste ellujäämisülesannetega. Mille ümber värk käib, jääb aga arusaamatuks. Tähendab, käib muidugi võimu ümber, aga tekkivaid konflikte põhjendatakse absoluutselt sisutu sõnamulinaga. Peategelane ise muutub iga peatükiga eemaletõukavamaks. Autor küll kiidab tema mõttesügavust ja erakordseid võimeid, aga sisuliselt need milleski ei avaldu – lihtsalt autori tahtel ta satub vahel sinna, kus on midagi juhtumas. Mind ei huvita, millised tõekspidamised kujuteldavas tulevikus millistega vahelduvad, mind huvitaks, kuidas inimene end nende või teiste tõekspidamistega maailmas tunneb ja mis teda liikuma paneb. Sterlingi tekstis see inimlik mõõde puudub. On paar terast mõtet, on paar naljakat olukorda – ja tohutu mass tühju sõnu.

Kui ma oleksin ainult eesti keeles lugenud, oleks hinne vist veel palli võrra madalam. Mitte et tõlkel midagi väga viga oleks. Aga iga mõne või mõneteistkümne lehekülje järel tuleb vastu lause, millest on tunda, et tõlkija on sellega hädas olnud. Ja lõpuks langeb see piisk, millest katkeb kaameli kannatus või kuidas sellega nüüd oligi. Tõenäoliselt oleks asi saanud parem, kui tõlkija oleks teinud endale selgeks, mida autor mõtles ja öelda tahtis, ning selle siis rohkem oma sõnadega ümber jutustanud, mitte iga kord autori sõnastust jälginud. Vene tõlge oli seeläbi ladusam saanud ja seepärast ka parem – mis kuradi geišad, eks ole; kui on ikka bljäädid, siis on nii ka välja öeldud. Mitte et vene tõlkes naljakaid arusaamatusi ei esineks. Ning nii eesti kui vene keeles oleks küllap õigem olnud see riigisekretär ikka välisministriks tõlkida. Nojah, aga mõttetut loba ongi väga raske tõlkida.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Andreas Jõesaar

7.09.2009, kell 15:18

Alustuseks nii palju, et minu meelest ei saa teost liigitatada küberpungiks ainult selle põhjal, et autor on tuntud, kui üks põhilisi küberpungi ideolooge. Kasvõi selle sama kogumiku järelsõnas, kus see romaan eesti keeles ära trükiti, on kirjas definitsioon, mille alusel on väga raske leida küberpungi tunnuseid.

Aga tühja sellest. Arvustuse juurde.

Romaani algus tundus põnev ja paljutõotav. Näiteks eriti meeldejääv oli koht, kus uue riigi kodanikule loeti ette tema õigused või õigemini õiguste puudumine. Ühesõnaga, väga kaasahaarava, kuigi veidi segane sissejuhatus.

Mingil hetkel aga tegevus vaibub ning autor sukeldub vormijate ning mehhanistide omavaheliste intriigide rägastikku. Ja aastad mööduvad ning tegevus muudkui kulgeb. Lindsay vanust võib mõõta juba sajanditega.

Kui mitte varem, siis just siis hakkas see romaan mulle tõsiselt närvidele käima. Sain aru, et peategelasel polegi mingit eesmärki, mingit mõtet. Ta lihtsalt on seal, kus autor laseb tal olla. Ta lihtsalt on. Mõttetult. Korra, päris lõpus, kui külastati Maad, hakkas nagu korraks koitma lootus, et ehk siiski autor päästab päeva, aga ei...

See ongi mu suurim etteheide sellele romaanile — kogu muidu huvitavas keskkonnas toimuv lugu on täiesti sisutühi, pointless.

Kokkuvõtteks, romaan oli väga halvaks sissejuhatuseks muidu ilmselt üsna huvitavaid lühijutte koondavale kogumikule ning võttis vähemalt mul terve raamatu ühe ropsuga läbilugemiseks vajalikku hoogu kõvasti maha. Samas ei ole teos üdini halb, mida näitab ka minu hinne. Nii et võtke või jätke, maitse asi.

Teksti loeti eesti keeles