Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Iain M. Banks ·

Use of Weapons

(romaan aastast 1990)

eesti keeles: «Relvade kasutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
12
8
13
1
0
Keskmine hinne
3.912
Arvustused (34)
RIQ

Seda raamatut lugema hakates oli sama lugu nagu "The Player of Games"-i kallale asudes. Eelmisena loetud Banksi raamatud olid oma ülesehituselt erinevad (või oli jutuksolev teos erinev) ja raamatu lugemine oli raskendatud (puudus äratundmisrõõm). Kuid ühel hetkel avastasin, et sellises katkendlikus/fragmentaarses stiilis on ka oma võlu. Sisust ei taha rääkida, lugege ise. Ohtralt actionit. Olen nüüd lugenud kolme Banksi Kultuuri-sarja raamatut ja kõik nad olid oma olemuselt erinevad ja see köidab. Erinevalt Asimovist, kelle teosed on üksteisega üsna seotud. Soovitan soojalt.
Teksti loeti soome keeles

Niisiis, raamat relvade kasutamisest. Kasutatavaks relvaks on keegi Cheradenine Zakalwe. Galaktika ääremaadelt pärit sõdalane, keda Kultuuritegelased oma progressorluses räpasemate tööde jaoks palkavad. Raamatu tegevus toimub kahes liinis. Esimene neist on seotud peategelase värbamise ja hilisema tegevusega järjekordsel operatsioonil, järjekordse Tähtede Sõja ärahoidmiseks. Teine (ja märksa köitvam) koosneb põhiliini vahele torgatud mälestuskildudest.
Aktsiooni kui niisugust on siin minu meelest isegi vähem kui "Consider Phlebases". Kõike muud (huumorit, traagikat, jne.) aga vaata et rohkemgi. Mis huumorisse puutub, siis minu personaalne lemmik antud teoses oli ilmatu kolakas lahinguristleja nimega "Xenophobe", kelle AI maiseks kehastuseks oli pisike karvane, suurte niiskete silmadega robot, kes meeskonnaliikmetele pidevalt kaissu puges ;)
Lugedes kõikusin ma märkimisväärse regulaarsusega kahe heinakuhja vahel - halvem kui "Phlebas", parem kui "Phlebas".. Raamatu lõpp aga tegi ka sedasorti kahtlustele kiire lõpu.
Teksti loeti inglise keeles

Banksi Kultuuri sarja lood on üksteisega võrdlemisi lõdvalt seotud, nii et lugemisjärjekorrast ei sõltu suurt midagi. Kui jätta arvestamata n.-ö. rusikareegel, et alati on turvaline lugeda mingi sarja raamatuid nende ilmumisjärjekorras. Siiski on "Use of Weapons" raamat, mille lugemisele võiks eelneda üsna mitu muud Kultuuri sarja teost.Põhjuseks tema äärmine komplitseeritus.Esimesed sada-sada viiskümmend lehekülge meenutab situatsiooni "võõrana võõral maal". Lisaks kompositsioonilisele komplitseeritusele on kirjanik paljud asjad ilmselt tahtlikult "sogaseks" kirjutanud.Nii tulidki lugedes tahtmatult meelde kunagised probleemid Zelazny romaaniga "This Immortal", veelgi sarnasem on "Use of Weapons" ülesehituselt/keerukuselt Colin Greenlandi poolt kirjutatud raamatuga "Take Back Plenty". Kokkuvõttes - kui tegu pole just kõige süvenemisvõimelisema lugejaga, kelleks mina end ei pea - võtab see tubli tüki lugemisrõõmu ära. Lisaks minu meelest romaani nn. olevikuliin venis ning jättis lõpuks katkestatud mulje. Selline värvikas mastaapsus, mis mind näiteks "Consider Phlebases" väga köitis, oli siin aga üsna allasurutud vormis. Kartes hinnangus eksida, sirvisin seda väga tõsist ning kirjanduslikult kahtlemata tasemel teost veel tagantjärgigi ent tee mis tahad, hindeks jääb neli.P.S. Kultuuri sarja teostes on tähelepanuväärseteks laevade nimed, näiteks kannab 80 km pikkune GSV nime "Suurus Pole Ainuke Näitaja".
Teksti loeti inglise keeles

Pean tunnistama oma kohutavat ebajärjekindlust, sest lugesin juba viiendat teost autorilt, keda peale kolmandat lubasin rohkem mitte kätte võtta. Aga mis teha, vaene aeg, ja eesti keeles hea lihtne lugeda, pealegi tahaks teada, mida nad kuradit sealt leiavad, et niimoodi kiidavad... Ja ei saa aru, sest tunnen end sügavalt petetuna.

Seda lugu lugedes tekkisid mul millegipärast paralleelid ameerika seriaalidega, mis kõik vähegi head ideed ekskremendiväärtusega pikaksveninud ilaks muudavad - nii nagu näiteks `Highlander`i esimene film oli karge ja võimas ja siis tuli seriaal, kus oli ainult mõõgakõlinat ja piinlikusest oigamapanevat maotut etlemist, nii nagu kasvõi paar päeva tagasi telekast tulnud `La Femme Nikita` oli prantslastel täiesti vaadatav ja lombitagused junnilõikajad käkkisid sellest kena tädi ümber ehitatud mõttetu tagumise-tagaajamise. Banks on küll inglane, aga meetodi on ta omandanud. Vat see raamat on Strugatskite `Raske on olla jumal` ameerikalik seriaalivariant. Kui vendadel oli üks ülesehituselt selge ja terav lugu, kus metsikult uudsust, filosoofilist plaani ja sügavat inimlikkust, siis Banksil on seesama asi, aga kirjanduslikult tigedaks kompotiks hakitud, rabava butafooriaga kilgendama löödud, filosoofiast narisev targutamine tehtud ja inimtunded ilmvõimatute kitðilike afektidega naeruväärseks muudetud. Banksi tegelased on igavad, pinnapealsed ja köitvuseta, vähemasti minul on täiesti ükskõik, kuidas neil läheb ja kas nad elavad või surevad, tema ulmemaailm on loogikaapsudest kubiseva elutu skelett, millele - peab tunnistama - üsna omanäolisi detaile juurde kleebitud, et asi väga lune välja ei paistaks. Kõik toimuvad konfliktid on totrad ja mõttetud, vahelesegamine samuti jabur ja sihitu, haisedes kaugelt selle järele, et kogu vajadus tuleneb vaid peategelase läbivedamisest konstrueeritud lõpu suunas.

Ah et liiga karm? Ehk, aga ma keeldun päris asja pähe tarbimast käsitöölise odavat toodangut, ükskõik kui hästi see ei läigiks. Üks hea kild lehekülje kohta, üks päris hea idee paari lehekülje kohta, päris hästi omandatud kirjutamistehnika ja paikakomponeeritud `moodne` vorm ei asenda sügavama plaani ning kandva idee puudumist. See on mõttetu raamat ja selle lugemine on ajaraiskamine.

Teksti loeti eesti keeles

Nõrgem kui eelmised eesti keeles ilmunud Banksi Kultuuri-seeria raamatud. Hakkiv esitus, kus kordamööda arendati süzheeliini ja kirjeldati kilde peategelasega seonduvast minevikust, ei võimaldanud ühtlast süvenemist. Analoogia autosõiduga linnatingimustes: kiirus üles, siis jõuad foorini punase tulega, kiirus alla, pärast foori jälle üles, siis alla jne, jne. Mõnusast kulgemisest "maanteel" ei saa juttugi olla :) Samas on see lahendus omamoodi huvitavgi, tükihaaval lood peategelasest pildi, lastes lugejal vahepeal minna oma arvamusega omateed... Aga jah, seekord jäi sellest väheks. Neli. Seda peab siiski ütlema, et pealkiri on küll õnnestunud võttes ülihästi kokku kirjutatu olemuse.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu hakitud ülesehitus mind ei seganud, küll aga see, et seal nagu midagi ei toimunud. Või tähendab, toimus ka, aga kõik tundus kuidagi pooleli jäävat, välja arvatud too mineviku- jutt, mis jooksis läbi raamatu ja leidis lõpuks oma lõpplahenduse.PS Võibolla ma olen pea peale kukkunud, aga ma ei saanud kuidagi aru, kuidas need kaks tüüpi, kes raamatu alguses ja lõpus ringi roomasid, ülejäänud sündmustikuga haakuvad.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkab vist Banks oma Kultuuri lugude veidi pinda käima. Kuigi kahele eelmisele romaanile panin "viie", siis "Relvade kasutus" peab rahulduma üksnes "kolmega".

Miks siis nii? Selline minu meelest siiski suht õigustamatu hakitus ei ole minu jaoks suurem probleem. Küll aga häirib mõnevõrra see, et hoolimata sündmusterohkest tekstist jääb mulje justkui raamat veniks ja veniks. Kuigi mulle pole alati äärmiselt oluline kirjeldatud tegelaste elulähedus või nende sisemine tundemaailma, tunduvad siinsed peaosalised väga vähehuvitavad. Eriti käib see preili Sma kohta. Too oleks nagu ka droon, kelle eesmärgiks on vajalikul hetkel välja ilmuda, kedagi päästa, kellegiga sugu teha jne.

Kuigi mulle "Mängur" ja "Mõtle Phlebasest" päris meeldisid, haakub minu hinnang sellele teosele suuresti Ants Milleri arvamusega Banksi kirjutamismaneerist. Eks seegi ole mõneti kujukas fakt:).

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa minagi Banksile enam kõrgeimat hinnet panna. Kui ka Player Of Games tekitas algul kerge hämmingu et oot, kas see on ikka sama Banks, siis seal läks hämming varsti üle. Use Of Weapons`is püsib hämming lõpuni.

Aga omad head asjad, mis ei lase hinnet ka eriti madalale vajuda on siingi. Xen-robotit ja 80 kilomeetri pikkust tähelaeva Suurus Ei Loe Midagi on juba mainitud, endale jäi meelde see lõbus lugu, kuidas mingid pärismaalased peategelasel pea maha lõid ja millise kingituse droonist kolleeg talle pärast seda tegi...

Kui peaksin raamatu kaht - mineviku ja oleviku - liini omavahel võrdlema, siis ütleksin, et mineviku liin on eraldi loona parem. Lõpp- (algus-?) lahendus oli selline, mida antud juhul küll oodata ei osanud ja mis siiski võtab kõik otsad kenasti kokku. "Oleviku" liinis jäi justkui lahtiseks, mis see siis ikkagi oli, mille Kultuur Zakalwe abil õigupoolest saavutas.

Lõppmulje, mis pärast lugemist jäi, oli siiski selline et ostan ka järgmise Banksi ära, kui see peaks eesti keeles ilmuma.

Teksti loeti eesti keeles

Loogikaaugud segasid, aga võib-olla minu loogika lihtsalt erineb autori omast...üsna segane raamat, vahepeal tundus lausa mõttetugi, ometi mitte halb - eks igaüks lugegu ise ja tõlgendagu, kuidas tahab.
Teksti loeti eesti keeles

Ainus mis raamatu juures võimsalt mõjus oli lõpp, teisele kohale paigutaksin peategelase meenutused varasemast elust. Kuid põhiliin jäi väga tuimaks.

Võrreldes "Mõtle phlebasest" ja "Mänguriga" tugevalt lahjem.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin huviga aga ütlen ausalt, mõttetu raamat. Pikk jutt on peategelase elust-olust, rasketest ülesannetest jne. siis tuleb puändikas? lõpp. Ja kõik. Miks ta seda vennikest mängis? Mis oli teeskluse mõte? Ma saan aru, et autor tahtis näidata relvade kasutust, kõik võib olla relv aga minu arust kerkis seoses lõpuga üles veel olulisem küsimus, ütleksin ainuke lahendamist vajav intriig - ja see jäi nagu jäi. Masendav, kõige põnevama koha peal. Sellest ka kolm, kuigi raamatu üldine tase vääriks kõvasti enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt pikk ja tüütu teos. Banksil on komme oma raamatutesse _väga_ palju vahtu lisada. Nagu ma ka ütlesin "Consider Phlebase" arvustuses, oleks raamat poole lühem, oleks tegu igati hea ja korraliku kosmoseooperiga. Aga nüüd laseb Banks nende mõtetute kirjedlustega üle. Ei meeldi see. Nõustun täielikult Atsi arvustusega, ning loodan, et Banksi enam eesti keelde ei tõlgita.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen Maniakkide Tänava arvamusega. Milleks selline puänt?, kannapööre lõpus? Peale lugemise lõpetamist jäi igaljuhul väga rahulolematu tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Oh kui raske on seda teost arvustada. See on niisama raske kui selle lugeminegi. Tekkis selline tunne, et Banks on otsustanud kirjutada eriti kunstipärase ja keerulise raamatu. Kui nii, siis on see tal hästi 6nnestunud. Ausalt öelda ei ole m,a isegi peale selle lugemist suutnud enda jaoks mingit normalset pilti kokku lappida, kuid teist korda minu käsi elik silmad seda kyll enam lugema ei t6use. Vähemalt mitmed-setmed ajad mitte. Pidevalt oli tunne, et loed mingisugust ilgelt venitatud kirjutatud "Pulp fictionit", kusjuures karakterid olid filmiga v6rreldes ääretult mannetud ja yheplaanilised. V6iks öelda, et isegi n6rk kolm. Muuseas, noortele ja vihastele kirjandusinimestele läheb "Use ..." jube hästi peale. Eks igayks tehku sellest omad järeldused.
Teksti loeti eesti keeles

Kui juba võrdlemiseks läheb, siis "Mängur" on kõnealusest romaanist mõnevõrra nõrgem (kusjuures seda võiks pidada lausa "Relvade kasutuse" viltuseks proloogiks; ehk siis -- ühel puhul on fookuses relv/tehnika/noor, teisel relv/inimene/vana) ning "Phlebas" õige pisut parem (sarja esimese raamatuna andis maailma(de) uudsus sellele tahes-tahtmata plusspunkte).

"Relvade kasutuse" hakitud jutustamisviis, kord kui sellest aru saada, ei mõju häirivalt ning kruvib lõpplahenduse (või siis asjade alguspunkti) poole tüürides järk-järgult pinget, samamoodi loovad enamus olukirjeldusi tausta nii sündmustikule kui peategelase käitumisele. Ütlen "enamus", sest mõnes kohas saanuks ka vähemaga läbi. Puänt on lööv ja paneb raamatu algust uuesti läbi sirvima, et toimunut uue pilguga vaadata. Sealsamas tekib ka mõte, et tegelikult saanuks sellisele lõpplahendusele üles ehitada ka kõigest jutustuse mahtu loo, olgugi et niisugune tee vaevalt rahuldust pakkunuks.

Muide, mõned eelarvustajatest on asjast vist valesti aru saanud: piltlikult öeldes paistsid nad ootavat, et autor ehitaks tema käsutuses olevast mördist-kivist ühe korraliku, selgepiirilise, lõpuni arusaadava ja äärmiselt praktilise... punkri. Ning tundsid end petetuna, kui nende silme ette kerkis gooti stiilis kõrge ja avar pühamu, loendamatute nikerdiste, ornamentide, bareljeefide jms ehistega, mis enamjaolt otsest funktsionaalsust ei oma, kuid muudavad üldpildi kenamaks ja meeldejäävamaks. Tõsi küll, sama võib ka Stephen Kingi kohta rääkida, ent temal on see "vaht" või "ballast" lausa näpuga katsutav...

Kogu kiitusest hoolimata jääb maksimumhinne andmata. "Relvade kasutuses" kummitab sama viga, mis (küll tunduvalt vähemal määral) jäi silma juba "Phlebasest" -- Banks suudab kirjeldada väga meeldejäävalt ja huvitavalt intelligentseid masinaid, kuid mitte inimesi. Paradoksaalsel kombel läks eriti kaua aega just peategelastest pildi loomisega, olgugi et kujutlusvõime puudumise üle ma kurta ei saa... Siin-seal hakkas silma ka paar väiksemat loogikaviga, aga et "Relvade kasutus" polnud algebraõpik, siis jumal nendega. Muuhulgas lootsin natuke rohkem "päris" relvade kasutust näha, kuigi selle puudumine pole nüüd küll vist otsene viga.

Pisipuudustest hoolimata võib raamatuga igatahes rahule jääda. 4+.

Teksti loeti eesti keeles

Niisiis relvade kasutus. Võibolla tõesti ei ole tegemist sedavõrd hea raamatuga nagu ma arvan. Eelpoolarvustajate seisukohad ja analüüsid peaaegu veenavad mind. Aga ikkagi.

Lood on sellised, et 90ndate keskpaigas (umbes) sattus mulle see raamat kätte. Selline mittemidagiütlev paperback. Ja ega ma ausaltöelda kirjameest ei teadnud ka. Lugesin läbi ning... sain elamuse. Siiamaani väga hästi meeles. Mida veel ühelt kirjandusteoselt tahta?

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hakitud stiil mind eriti ei seganud, see oli isegi päris huvitav.
Lõpplahendus oli küll ootamatu, aga kuidagi tobe. Milleks seda küll vaja oli?
Olen nõus nendega, kes ütlevad, et Banks oskab väga hästi intelligentseid masinaid kirjeldada... tema raamatutes on nad vägagi isikupärased ja toredad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui eelnevad eesti keeles ilmunud Banksi romaanid said küllaltki suure huviga läbi loetud,siis "Relvade kasutus" jättis mind külmaks. Hakitud stiil häiris mind küll väga. Kuigi ajapikku suutsin sellega harjuda ei meeldinud see mulle siiski. Nagu eelnevates arvustustes juba mainiti, jäid tegelased kuidagi kaugeks ja ebahuvitavaks. Kannapööre lõpus tuli ootamatult ja jättis mõttetu ning odava mulje, tekitades palju küsimusi, mis jäävad minu poolt küll lahendamata. Kohe kuidagi ei viitsi seda raamatut uuesti lehitsema hakata. Kuigi ootasin sellest teosest hoopis rohkemat, loen Banksi ka edaspidi.
Teksti loeti eesti keeles

Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt mõnevõrra paremgi kui Consider Phlebas või The Player of Games... Võibolla olen muidugi rumalam, kuid minu jaoks ei pea jutul olema nn. jutt sees. See on raamat, mis räägib sellest, mis on juhtunud. "Memento", eksole. Ja paralleel Strugatskitega on ülekohus - Banks räägib teisest asjast... isegi kui idee on pisut sarnane. Aga mis siin ikka pikalt jahuda, viis.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatut Banksilt esimesena ja jäin päris kahe vahele, õnneks lugesin pärast "The Player of Gamesi" ja "Consider Phlebase" ka läbi.Aga selle praeguse raamatu puhul ei tekkinud nagu väga köitvat teemaliini. Sündmustega kaasaminek oli raske. Aga plusspunkt, minu meelest Banksi üldine plusspunkt, on siin äkitselt ilmsiks tulevad psühholoogilised kiiksud (nt Zakalwe tegelik minevik jne). Ja samuti on Banks oma loodud maailma igal pool hästi läbi mõelnud, kõrvalkarakterid ja masinad on üsna leidlikud.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Banks, arvan ma.Mulle tegelikult meeldis selle raamatu ülesehitus. See sobis nagu rusikas silma-auku! Ja kes oleks arvanud, et asi sellise pöörde võtab. Kaval, väga kaval!Ehitagu inimesed ükskõik milliseid imevidinaid, et sõda pidada, inimene ise jääb ikkagi kõige paremaks sõjamasinaks!
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei haaranud mind kaasa nagu The Player of Games või Consider Phlebas. Raamat jäi mitu korda pooleli ja lõpuks ma peaaegu sundisin end lõpuni lugema.Mis siis viga? Puudub üldine mastaapne pilt, tegevus on jagatud mitmeteks eri liinideks, millest ükski erilist huvi esile ei kutsu. Kui ma sellest raamatust oleks Banksiga esmatutvust teinud, siis poleks ma ta teisi raamatuid kätte võtnudki.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitavad ideed ja nende esitused, mille seob kokku siis ühe isiku kulg ajas edasi ja tagasi. Kindlasti oleks saanud seda veelgi paremini esitada, aga ka kogu olemasolev väärib ilmselt kõrgeimat hinnet.
Teksti loeti eesti keeles

Sai teist täiesti juhuslikult omal ajal sõjaväes loetud igasuguste absurdsete ringijooksmiste vahele. Aga mitte see pole oluline - oluline on, et iga järgnev Kultuuri sarja raamat on eelmisest kirjanduslikult tugevam olnud. Lugemisladususelt küll mitte niiväga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Johannes Koit
16.12.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kuigi Vene ulmel on minu reeglina alati oma koht, ei tähenda see veel, et iga sellest kultuuriruumist pärit teos mulle ka meeldib. Käesolev raamat ainult kinnitab seda fakti. "Moskva 2042" peaks olema satiir. Sellest saan ma aru nagu ka teose sõnumist. Kahjuks ei jõua mulle kohale, miks autor seda sellises vormis teeb? Mulle jättis raamat kohutavalt labase mulje. Loomulikult leidus raamatus ka päris vahvaid kohti, kuid neid oli liiga vähe, et üldpilti kuidagi mõjutada. Sarnaselt eelarvustajaga ootasin mina kirjelduste järgi šedöövrit, kuid sain hoopistükis ülimalt lihtsakoelise ning pikale venitatud anekdoodi. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Romaani tegevus toimub renessanssi aegset Itaaliat meenutaval poolsaarel, mille kaks suurvõimu on omavahel ära jaganud. Pärast paarkümmend aastat kestnud okupatsiooni veab vastupanu ainult üks õnnetu seltskond ja seda ka mitte just kõige üllamatel motiividel. Nad püüavad taastada oma kodukoha nime, mille üks anastajatest kättemaksuks oma poja surma eest kõikide inimeste, välja arvatud selle paiga elanikud, mälust kustutas. Ülejäänud on valitseva olukorraga enam-vähem rahul. See aga vabadusvõitlejaid väga ei morjenda. Neil on oma eesmärk, mille nad vahendeid valimata täita kavatsevad.Kuigi suures plaanis mõjub lugu igati eepiliselt, jätavad detailid kohati ikka päris kõvasti soovida. Peategelaste ettevõtmised kulgevad ilma suuremate probleemideta, mistõttu kaob ka igasugune ohutunne ning põnevus. Sellest hoolimata on tegemist väga põneva lugemisega. Autor on hästi tabanud vanakooli seiklusjuttude põhilisi omadusi ning kasutab neid oskuslikult enda tarbeks ära, lisades nendele ka tänapäeva kirjanduses levinud allhoovusi. Selles suhtes üsna mitmekihiline ning nauditav raamat. Ei saa öelda, et päris iga päev sellist kraami lugeda viitsiks, kuid vahete vahel küll. Mõjub täitsa värskendavalt. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Maailmas, kus maagia kasutamine on kõige kõrgema karistuse ähvardusel keelatud, on just maagia normaalse elu lahutamatuks koostisosaks. Peategelane seisab raske valiku ees, kas päästa seadust rikkudes oma tütar või muuta seaduse rikkumine üldse ülearuseks? Mõlemad variandid kätkevad endas nii varjatud kui varjamata ohte. Nagu hiljem selgub, suuremaid kui ta arvata oleks osanud.Lugu ise just väga originaalne ei ole. See kulgeb üsna etteaimatavat rada pidi algusest lõpuni ning autor ei häbene ka sellist tüüpi jutule omaseid klišeesid kasutada. Õnneks teeb ta seda nii hästi, et see ei muutu kordagi igavaks või tüütuks. Jutu kõige suuremaks miinuseks on loogikale teatav läbi sõrmede vaatamine. Peategelane suudab küll alkeemia toel mingisuguse imetabase aparaadi ehitada, kuid tütre haigusele ta sellest abi ei leia. Väheke kummaline või mis? Ja selliseid pisiasju on veel, kuid ilmselt oleks nende joonde ajamine lõppenud avaldamata jäänud looga. Teisest küljest on selline lihtsustatud lähenemine just vajalik, et autori sõnum mõjule pääseks. Lühiromaan sisaldab ka omamoodi tarbimisühiskonna kriitikat, mis juhib ilusasti tähelepanu sellele, mida arulage raiskamine endaga kaasa võib tuua. Jutus on see kõik väga hästi puust ja punaseks tehtud. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid see oli autori valik ning seda ei saa talle ka ette heita, sest lugu ju toimib. Pakub üheaegselt nii põnevust, meelelahtust kui mõtlemisainet. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Selle raamatu puhul valdavad mind kahetised tunded. Ühest küljest see justkui meeldis mulle, teisest jällegi mitte eriti. Hea mulje jättis eelkõige maailm, mis oli mitmekülgne ning keeruline. Kohati võib-olla isegi natuke liiga, kuid sellest hoolimata või just selle tõttu igasuguste lugude jutustamiseks just sobilik paik. Samuti oli huvitav lugeda planeedil valitseva ühiskonnakorralduse kohta. Ei kujuta külle eriti ette, et sellised süsteemid päriselt toimida võiksid, kuid kui autor need vähegi usutavalt kirja suudab panna, siis mina vaidlema ei hakka. Autori kiituseks võib öelda, et selle ülesandega tuli ta enam-vähem toime. Raamatu põhiliseks puuduseks on nõrgad tegelased. Juba "Avaloni ududest" oli selge, et meeste kujutamine valmistab autorile probleeme. "Tormikuningannas" leiab see ainult kinnitust, mis polekski eriti hull, kui naistega oleks kõik korras. Kahjuks ei ole. Kõik tegelased moodustavad üsna ühtse massi, milles sugu ei oma tähtsust, ning kogu võimalik põnevus, mis hästi üles sätitud maailmast tulla võiks, sumbub segasesse tundlemisse, millel pole saba ega sarvi. Kõige selle põhjal ei saa ma siiski välistada, et ma seda sarja tulevikus üldse ei puudutaks. Midagi selles ikkagi oli, sellepärast ka kolm
Teksti loeti eesti keeles

Füüsiku haridusega Alastair Reynolds viljeleb põhiliselt hard-SF`i ning modernset kosmoseooperit. Erinevalt paljudest teistest samal suunal tegutsevatest autoritest on tema lugude keskmes eelkõige inimene, mitte tehnoloogia ja/või selle arengust tingitud sotsioloogilised, poliitilised ning ühiskondlikud muutused. Muidugi leiavad tema loomingus käsitlemist ka need teemad, kuid siiski üritab ta rohkem tähelepanu pöörata üksikisikule. Või vähemalt nii mulle tundub."Suur Marsi müür" koondab endast kahte lugu, mis kuuluvad Revelation Space nimelisse sarja. Mõlema peategelaseks on Nevil Calvain. Esimene jutt vormilt pigem seiklusjutt, teine kriminull. Mõlemad on ühtviisi head, kuigi vaimustusest just lakke hüppama ei pane. Põhiliseks puuduseks lugude juures on keskpärane süžee, tugevuseks aga kirjaniku napp ning konkreetne stiil. Lõppkokkuvõttes meeldis. Vahelduseks igasugusele muule sogale. Neli
Teksti loeti eesti keeles

"Suurest Marsi müürist" tuntud Nevil Clavain avastab koos oma ühendujatest sõpradega Diadeemi nimeliselt planeedilt ameeriklaste koloonia, mille asunikud on kõik salapärasel viisil otsa leidnud. Mingil kummalisel põhjusel hakkab ta asja uurima ning avastab selle käigus kohutava tõe. Oma olemuselt üsna tavaline krimka, mida vürtsitavad Reynoldsi tulevikumaailma detailid. Kübeke parem kui "Suur Marsi müür", kuid siiski liiga tavaline. Kõige suuremaks puuduseks on nõrk intriig. Autor näeb küll kõvasti vaeva, et lugu usutavana hoida, kuid sellest hoolimata jääb liiga palju küsitavusi õhku rippuma. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Tulevik. Päikesesüsteemis käib võimuvõitlus mingisuguse koalitsiooni ja ühendujate vahel. Esimestele ei meeldi, et teised (nano)tehnoloogiaga liiga sõbralikud suhted sisse seadnud on. Maha on peetud isegi üks sõda ning järgmine on kohe algamas. Loo peategelane üritab seda ära hoida. Paraku ei sõltu temast suurt midagi. Üldiselt kena lugu, mille kõige nõrgemaks kohaks on peategelane. Probleemiks pole mitte tema tähtsusetus, vaid tuimus. Kuigi ta ise on sündmuste keskmes, annab ta neid edasi justkui kõrvaltvaataja, mille tõttu on talle ka üsna raske kaasa elada. Kui peategelane ei hooli, siis miks peaks seda tegema lugeja? Kui see pole just taotluslik, milles ma kahtlen. Erilist muljet ei jätnud, kuid autori ülejäänud loomingu vastu siiski mingit huvi tekitas. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Üsna stiilipuhas vestern Clint Eastwoodi ning Segio Leone vaimus. Peategelane on tüüpiline Metsiku-Lääne püstolikangelane, üksjagu küüniline ning karmikoeline, kes tuleb peale pikka eemalolekut tagasi oma kodulinna, sest tal on seal veel mõned lõpetamata asjad ajada. Lihtsalt alanud lugu omandab aga üsna pea eepilised mõõtmed ning mängu sekkuvad müstilised jõud ning globaalsed salaorganisatsioonid.Üleüldiselt hea raamat, mille suurimaks miinuseks on liigne venitamine. Kindlasti oleks olnud võimalik kogu sündmustik ka väiksemale lehekülgede arvule mahutada, kuid sellisel juhul poleks tõenäoliselt tegu enam Tarlapiga. Autorile meeldib meeletult lobiseda, lõputult arutleda ning oma seisukohti läbi peategelase lugejateni tuua. Kõik see oleks andestatav, kui ta end teatud maalt kordama ei hakkaks. Õnneks kukub see tal vähe paremini välja, kui mõnel teisel kohalikul (ulme)kirjanikul, kellele sama viga ette on heidetud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu "Algernonist" loetud ning see jättis väga hea mulje. Isegi oma lõpetamata kujul ning hoolimata ohtrast positiivsest vastukajast, mis tekst sai, paistis, et autor ei kavatsegi seda kunagi valmis kirjutada. Hiljuti ilmunud Sanderi jutukogu "Õhtu rannal" tõestab, et päris nii see ikkagi ei olnud. "Galahar" ilmus selles põhjalikult ümber töötatud ning lõpetatud kujul. Jutt on endiselt hea, kuid sellist vaimustust, mis mind kunagi valdas, ma endas leida ei suutnud. Ilmselt on selles süüdi vahepeal tarbitud ulme hulk, sest käesolev lugu tekitas ohtralt igasuguseid assotsiatsioone. Eelkõige Poul Andersoni "The Queen of Air and Darknessi" ja kunagi telekas jooksnud seriaaliga "Earth 2". Teisega rohkem kui esimesega. Kuigi need seosed ei räägi otseselt "Galahari" kahjuks, võib neid siiski süüdistada ahha-efekti mitte tekkimises. Muidugi, eks kohtumine tundmatuga olegi üsna raske valdkond, milles uudsusega särada, sest see teema on ulmekirjanike paelunud põhimõtteliselt žanri tekkimisest saati. Sander oma teosega kedagi tõenäoliselt üllatada ei suuda, mis ei tähenda, et see midagi väärt ei oleks. Kohalikul ulmemaastikult on "Galahari" näol tegemist endiselt väga kõva teosega. Sellepärast ka viis
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt olen ma nõus enamuse eelarvustajate hinnangutega, et Sander teab KUIDAS kirjutada, aga MILLEST kirjutada, pole ta veel pihta saanud. Käesolev jutt on selles suhtes natuke erandlik. Lugu algab, kui peategelane jõuab väikesesse allkäigutrepi viimastel astmetel olevasse linna N. kubermangus. Autor näeb suurt vaeva õhustiku loomisega ning laseb sellega ka endale natuke jalga, sest kogu see sõnavaht mõjub eputamisena stiilis: vaadake kui hästi ma sõnu seada oskan. Õnneks kuskil poole peal hakkab ka midagi juhtuma, tempo tõuseb natuke ning tekst omandab mingi mõtte. See päästab ka jutu, muutes tüütuna alanud literatuuritsemise üsna meeldivaks lugemiselamuseks. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

"Lõputuse piirid" on nii võrmilt kui sisult jutukogumik, mida ümbritseb raamlugu. Iseenesest mitte just kõige halvem idee erinevate tekstide ühtede kaante vahele koondamiseks. Kahjuks see käesoleval juhul väga hästi ei toimi, sest raam on üllatavalt nõrk. Jutud seevastu aga päris head. Kui peaks nüüd objektiivselt tervikut arvustama, siis selline kooslus väga positiivset hinnangut ei saaks. Õnneks seda siin tegema ei pea, mistõttu tuleb hinne ka kõrgem, kui see tegelikult olema peaks, sest koostisosade headus varjutab kenasti terviku nõrkuse ära. Suures plaanis pole Bujoldi Milesi saaga midagi erilist, kuid ajaviitena on see kindlasti kõvasti parem kui mõni suuremate ambitsioonidega sari. Mina igatahes selle lugemisele läinud aega raisatuks ei pea. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Miles siis jälle olukorras, millest esmapilgul väljapääsu ei paista olevat. Loomulikult ainult esmapilgul... Sellist tüüpi vangla, kus peategelane on oma kaaskannatajatega võrreldes ilmselgelt halvemas olukorras, on päris kena nõks põnevuse kasvatamiseks, mis pealekauba ka täiesti toimib. Vähemalt enamasti. Olen nõus, et päästeoperatsioon jätab natuke punnitatud mulje, kuid sellest hoolimata pean ma seda juttu samanimelise kogumiku parimaks. Eelkõige just tempo pärast, mis on peadpööritav põhimõtteliselt algusest kuni lõpuni. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Jälle kistakse Miles mingisugusesse afääri, mille tagamaadest tal tegelikult eriti aimu ei ole. See kord peab ta päästma mingisuguse geeniteadlase, kes tahab oma tööandjate juurest plehku panna. Loomulikult pole lugu tegelikult nii lihtne, kui esialgu paistab. Milesile tekkinud jamast välja tulemine muidugi erilisi raskusi ei valmista. Nagu üks eelarvustaja kenasti kokku võttis - tüüpiline Bujold. Hea lihtne lugeda, kohati naljakas, kohati jälle põnev, kuid lõppkokkuvõttes ei midagi erilist. Kindel neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina ootasin ka poliitilistest intriigidest kubisevat kosmoseseiklust ning sain hoopistükis täiesti tavalise detektiviloo. Paras üllatus, kuid õnneks mitte ebameeldiv, sest mulle sellist tüüpi krimikirjandus meeldib. Eriti veel kui see on hästi teostatud, mida "Leinamäed" üldjoontes ka on. Negatiivselt mõjub liigne etteaimatavus, mida mingil määral tasakaalustab jutu rõhuasutus. Tähtis ei ole puänt, vaid mida sellega öelda tahetakse. Puudega peategelase tegutsema panemine kohta, kus isegi kõige pisem puue põhjustab väga suuri ebakõlasid, on kena lüke, mis toob autori sõnumi kenasti esile. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles

Mina I see jutt väga meeldis, Mina II pani õlgu kehitama, Mina III üldse mitte. Kokku kolm. Lihtne ja loogiline ju. Tegelikult mitte, sest nii jääb hinnang üsna pealiskaudseks ning skemaatiliseks. Sama asi vaevas ka juttu. Suurepärane idee, kuid nõrk teostus. Liiga episoodiline. Kuigi lõigud olid võrdlemisi lühikesed, nõudsid need pidevat süvenemist, sest erinevatest nimedest hoolimata olid tegelased liiga üheülbalised. Jutule ei tulnud kasuks ka mannetu lõpp, mis nullis hea idee täielikult ära. Loo kõige tugevam külg oli stiil, kuid see ei tule ilmselt kellelegi erilise üllatusena, et autor kirjutada mõistab. Kokkuvõttes kolm
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja on raamatu sisu kenasti kokku võtnud, kuigi mõningad asjad, mis talle ebaselgeks jäid, on autor siiski tekstis ära põhjendanud. Muidugi ei pruugi neid tähele panna või ära tunda, sest tegemist on ühe igavama, halvima ja absurdsema raamatuga, mida ma viimasel ajal lugenud olen (ja ma loen üsna palju igavat, halba ja absurdset kirjandust, kuid see on juba omaette teema).Kui ma peaksin seda teost ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see loll. See võtab kokku nii tegelaste käitumise kui sisu. Leidsin end lugedes pidevalt mõtlemas, et peaks kirja panema asjad, mis selles raamatus valesti on, kuid jõudsin järeldusele, et see oleks puhas minu aja raiskamine, sest lõppkokkuvõttes nothing makes any sense.Positiivse poole pealt peaks võib-olla mainima autori kirjaoskust. See on olemas, sest sõnad on kenasti reas ning neist moodustuvad isegi laused. Kui nüüd nali kõrvale jätta, siis stiil oli täitsa olemas, aga kasu polnud sellest grammigi. Hernehirmutist võib ju ehtida kõige ilusama garderoobiga, kuid see ei muuda fakti, et ernehirmutis jääb ikkagi hernehirmutiseks. Selliste raamatute valguses ma ei imesta, et ulmekirjanduse maine tavalugejate silmis nii madal on. Sellepärast ka üks, kuigi objektiivselt võttes oleks ka kahe välja venitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ka kogumik pigem meeldis, kuig mõned jutud panid tõsiselt õlgu kehitama. Fantasy vastu pole mul midagi, aga kunstmuinasjutud (sisult ja vormilt) ei istu mulle kohe kuidagi. Kuidagi liiga punnitatud mulje jätavad need.Seevastu religioon kui nähtus pakub keskmisest rohkem huvi küll ning erinevalt ühest eelarvustajast ei pea ma seda teemat laibamõnitamiseks. Käesolevas kogumikus on kolm usuga seotud teksti. Kaks Itaalia autorite poolt kirja pandud ning üks Soome. Üsna huvitav oli erinevatest kultuuriruumidest tulnud kirjanike lähenemisi antud temaatikale lugeda. Oli sarnaseid, oli erinevaid jooni.Kõige rohkem meeldis mulle aga "Juuksevaibakudujad" just oma võrdlemisi absurdse idee pärast. Samuti oli minu arust väga tugev tekst "Conan, igavene" ning ka nimilugu täitis kenasti oma eesmärki. Vaieldamatult nõrgim oli "Täiskuusirp".Igatahes on suurepärane, et meil on kirjastus, mis jätkuvalt tegeleb anglo-ameerika keeleruumist välja jäävate riikide ulme tutvustamisega. Kui ei midagi muud, siis vähemalt silmaringi avardab ikka
Teksti loeti eesti keeles

Pensionieelikust Conan lõikab lõpuks seda, mida on terve elu külvanud. Hoolimata Conani tegelaskuju suhtelisest ühekülgsusest, on mulle tema lood alati meeldinud, sest ta ei pea pikalt igasuguste moraaliküsimuste üle aru. Donato Altomare "Conan, igavene" algab üsna samas vaimus, kuid muutub hiljem märksa tõsisemaks. Kangelane pole pelgalt tuim tapamasin vaid inimene, kes peab lõpuks ka oma tegude eest vastutama. See on huvitav lähenemine ning tuleb tunnistada, et mõneti meeldib mulle isegi rohkem kui originaal. Kuigi tegelaskuju on sama, on Howardi ja Altomare stiilid siiski piisavalt erinevad, et neil vahet teha. Mulle meeldivad siiski mõlemad. Viis
Teksti loeti eesti keeles

Naiivsevõitu muinasjutt, mis algab nõrgalt ning lõppeb ka umbes samaväärselt. Kuigi hoogu on loos piisavalt, ei kisu see endaga kaasa, milles on põhiliselt süüdi mitte just kõige originaalsem sisu. Võib-olla kunagi ammu oleks see jutt isegi mulle mingit muljet avaldanud, kuid praegu pani ainult nõutult õlgu kehitama. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan alla eelarvustajate seisukohale, et tegemist on ideeskeletiga, millele võiks hulganisti liha luudele kasvatada ning korraliku romaani vormida. Muidugi nõuaks see hulganisti rohkem tööd ja vaeva, kui ühe jutu kirja panek, ning tulemus ei pruugiks enam olla sugugi hea. Lühiduses peitub ka omamoodi võlu ning see lugu on selles suhtes täiesti võluv. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ajarändude teemal on huvitav spekuleerida, pole see tegelikult eriti tänuväärne tegevus, sest mingit uut vaatenurka selle juures on väga raske leida. Ometi paljud autorid ikkagi lähevad sellele libedale teele. Enamus ebaõnnestub, kuid mõni siiski suudab midagi lugemisväärset kirja panna. Daniela Piegai "Lugu kadunud lapsest" žanrit ümber ei kujunda, kuid sellest hoolimata on tegu täitsa toreda looga, mis keskendub rohkem emotsioonidele kui tegevusele. Arvestades autori ning peategelase sugu on see ka täiesti mõistetav. Mõneti muutis see mind küll natuke ettevaatlikuks, sest pelgasin liigset tundlemist, kuid õnneks püsis kõik kuni lõpuni kenasti tasakaalus. Natuke häiris küll tegelaste motivatsioon, mille põhjendused olid üsna kahtlase väärtusega, kuid üldmuljet see rikkuda ei suutnud. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Mul kulus ikka päris jupp aega, et pealkirja ning eelmise arvustuse järgi meelde tuletada, millest antud lugu oli. Kuidagi sain sellega igathes hakkama, mis muidugi ei räägi eriti jutu kasuks. Tegelikult muidugi asi nii hull ei ole ning lugu on päris nauditav oma mittemidagiütlevas lihtsakoelisuses. Hea lihtne lugeda, korraks ajas isegi muigama, kuid mitte mingit sügavamat muljet ei jätnud. Meelelahutus, mis muud. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Kolm noort jäävad peopealt kojuminekuga natuke hilja peale ning satuvad selle tõttu Kaku kabeli nimelises kohas kurjade jõududega vastamisi. Õnneks on pundis üks nõiahakatis, kes teab rohkem, kui see loo sisemist loogikat arvesse võttes võimalik on. Loo idee iseenesest paha ei ole. Kuigi see on võrdlemisi kulunud, annab sellest hea tahtmise korral midagi teha. Autor aga otsustab teist teed minna. Ta valib peategelasteks tüübid, kellele on nende lolluse tõttu üsna raske kaasa elada ning paneb nad olukordadesse, kuhu terve mõistusega inimesel on praktiliselt võimatu sattuda. See kahjuks ei ole veel kõik. Lisaks selgub poole jutu peal, et üks tegelane grupist on veel üsna võimekas nõid, kes teab, kuidas kurjaga toime tulla. Niisama lihtsalt... No ei usu ma seda kõike, vähemalt mitte selliselt esitatuna. Mingi teise nurga alt seevastu küll. Kaks
Teksti loeti eesti keeles

Üks eriti karm tüüp avastab hibernatsioonist ärgates, et üks tema neerudest on une ajal tuuri pandud. Vana on vihane ning asub kohe oma puuduvat organit taga ajama. Järgneb ohtralt möllu ja madinat. Üldiselt omal kombel üsna tore jutt, mis oleks võinud olla vähe paremini kirja pandud. Samas sobis esitluslaad jällegi peategelase mentaliteediga parajalt kokku. Igatahes, muljet ei avaldanud, kuid vastu ka ei hakanud. Tugev kolm
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti tore lugu, mis teeb seda, mida see tegema peab. Pikaajalisest avakosmoses viibimisest tulenevad foobiad on päris hea mõte, kuidas üsna sirgjooneliselt kulgevale süžeele pisut pinget lisada. Samuti väärivad kiitust detailid. Kiire, pingeline ning põnev. Tugev neli
Teksti loeti eesti keeles