(romaan aastast 1989)
eesti keeles: «Hyperion»
Tallinn «Varrak» 1998 (F-sari)
Alla "viie" aga oleks kindlasti vähe. Tegu ikkagi kapitaalse uue maailmaga ja Simmonsi fantaasialend on äärmiselt naudutav. Pole liialt tehnilisi detaile, autor paneb kergesti oma maailma ja fantaasiat uskuma.Põhipluss on kahtlemata planeet Hyperion ja Veristaja. Väärivad kindlasti kohta SF-i kullafondis. Ülesehitus äärmiselt nauditav. Iga jutustus avab mingi tahu H saladuslikust olemusest ja palverändurite sihist. Kusjuures tegelikult on algusest peale kõigi palverändurite teadmiste kogusummana saladuse võti olemas.Parimaiks jutustusteks pean I ja viimast (Hoyt ja Konsul), nõrgimaiks Sibelust ja Brawne`. Just Hoyti jutt on ideaalseim algus, mis ilmestab H saladuslikkust. Osavalt põimitud religioossed motiivid ja pidevalt arenev sündmustik loovad kogu edasise mõistmiseks supersünge, mõnusa fooni. Ja Konsuli jutt on lihtsalt hingeminev poeetiline käsitlus igavestest inimlikest teemadest. Silenuse jutt on veidi veniv, eriti algusosa. Liiga palju sõnu. Brawne jutt, kuigi teose mõistmiseks vast kõige olulisim, kaldub liialt tegevuse kirjeldusse. Igavaim lõik oli äärmiselt veniv ja pikk kirjeldus, kuidas Brawne sääl kaugsiirdurite rägas toda Patsi taga ajas. Sama lohisev ja tüütu, kui Kassadi heietus võitlusest heidikutega õhkulastud kosmoslaeval."Miinuse" põhjenduseks veel tarbetud seksuaalvahekordade kirjeldused, just need ja ülal mainitud lõigud annavad raamatule kergelt kommertslkiku hõngu ja tava-bestsellerduse ilmet.Enamik küsimusi jääb vähemasti esimeses osas küll vastamata. Nii et huviga järge ootama. Tõlkest - Kivistik pidi teadma, et kui selle ette võtab, saab see raske olema. Aga hakkama sai. Kohati on küll vähe keeruline lugeda aga mis teha. Paar näpukat - aktsesskood ja San Francis (viimane oleks Eesti keeli ikka Püha Franciscus).Aga ikkagi ääretult lummav ja võluv teos. Esimesed paarsada lehekülge võtavad tummaks ja köidavad roppu moodi. Hiljem tuleb väike tagasilöök.Kohutavalt tahaks teada saada, kas ja kuidas Simmons Hyperioni originaalnime romaani sisuga seostab. Oli ju Hyperion Kreeka mütoloogias titaan ja teda seostati ka Heliosega (vt Antiigileksikon).Loodan, et järgedes Simmons liialt kommertsi poole ei kaldu.
Nii mitmeski mõttes kehastab Hyperion minu jaoks seda head, mida kaheksakümnendad ulmesse toonud on; sealjuures - midagi uut teemadesse pole nad toonud midagi; Hüperionis on tegu pigem kollaazhiga erinevatest stiilidest ning teemadest, mida ulmekirjanduses viimase 60 aasta jooksul arendatud on, totaalselt erinev on aga kogu suhtumine sellesse. Nimelt on miskipärast alles 80ndail selle varemloodu süstemaatilise integreerimisega tegelema hakatud. Ja nii tekib kogu asjale mingi imeline kõrvalkvaliteet. Kui on väidetud, et Simmons pole ulmekirjanik, siis vist pole jah! Tema paar viimast teost kipuvad üldse ulme piiridest välja libisema. Tegelikult pole ka ulmekirjandus ulmekirjandus, ulmekirjandus ongi lihtsalt kirjandus.
Miks?
See raamat oli minu jaoks liiga...paks.
Ei oodanud (ega otsinudki) siit kõrgeid ideid ja sügavat filosoofiat ja vilets hinne ei krooni teost sugugi ülemate mateeriate puudumise pärast. Oh, ei... Teosel on üks suur ja minu silmis seiklus(ga just sinna peaks raamat kuuluma)ulme jaoks andestamatu puudus - ta on IGAV. Igav ja lohisev. Kui autor mahutanuks sama tegevuse ja samad tegelased poole õhemasse väljaandesse, saanuks ta kindla "kolme"; kolm korda õhemasse - "nelja"; ja kui maht olnuks neljandik või alla selle praegusest, siis, kes teab... võib-olla isegi... ;-).
Eelnevad arvustused sundisid ettevaatusele - vaimustatud "viite" kari, mille seas "üks" ja mõned "kolmed" ning "neljad", pani juba enne lugemist kahtlema, kas tegu pole järjekordse poolreligioosse suhtumise objektiga (nagu LOR, mida olen mitu korda üritanud lugeda, kuid palju kaugemale 100-st leheküljest pole kunagi jõudnud).
Ja kahtlustel oli alust, lugemine olu üsna vaevaline. Lugu venis ja ei haaranud kuidagi kaasa, jõudsin vahepeal mitu pausi teha ja muid raamatuid läbi lugeda (juba see on piisav alus mitte panna head hinnet). Jutt ajas tagurpidi rändavast tüdrukust äratas huvi, kuid kohe järgnes tagasilöök järgnenud naisdetektiivi loo näol. Ja kogu see pikk ja veniv romaan on alles sissejuhatus - et teada saada, mis palveränduritest sai, tuleb ilmselt teine sama suur tellis läbi lugeda.
Kokkuvõttes ei saa kuidagi üle kolme hinnata raamatut, mis ei haaranud kaasa, venis, ja mille lugemist katkestasin muude (ka üsna kesiste) raamatute lugemiseks. Siiski midagi jäi hinge kripeldama, võib olla järg, mida tõenäoliselt ikkagi loen, paneb veel arvamust muutma.
Muid märkusi:
Kõige rohkem seoseid meie tavamaailmaga leiab M. Silenuse jutustusest. Mõnele asjale jõudsin varem jälile, kui autor seda ilmselt soovinud oleks. (N: Mis oli preestril viga.) Tagurpidi sünnipäevade puhul tuleb aega lahutada, mitte liita (lk 248). Rohkem probleeme oleks pidanud ka tekitama aastaaegade müstilise muutumise selgitamine Rachelile.
Peale selle on J. Keats, keda selles raamatus üliststakse, kirjutanud ka poeemi "Endymion". "Hyperion" jäi tal siiski, nagu ka teoses öeldud, lõpetamata. ( = M. Silenuse lõpetamata Hyperioni Cantos)
Kreeka mütoloogias oli Hyperion Uranose ja Gaia titaanist poeg. Hyperion ja tema naine, titaanitar Thea (verepilastus?), andsid maailmale veel kolm jumalikust soost olendit: Päikese, Koidu ja Kuu.Endymion aga on kreeka mütoloogias noor ja kaunis karjus, kellesse armus kuujumalanna Selene (Hyperioni tütar) ning kelle Zeus suigutas igavesse unne, andes talle surematuse, ilu ja nooruse.
Yggdrasil [ügdrasil] aga on muinasgermaani müütides maailmapuu; maad, taevast ja põrgut toetav ning ühendav hiigelsuur saarepuu.
Vead:
lk 31, 44, 139, 214, 228, 373, 398
Vahepeal on TC2, siis jälle TC2.
Kõige rohkem ja kõige vähem meeldinud lugudel on üks ühine tunnus - tetraloogia järgmiste osade seisukohalt on nad ebaolulised. Enim meeldis Õpetlase jutustus, mis tõi kohati lausa pisara silma. Kõige vähem meeldis Poeedi jutustus, kuid samas oli see siiski omamoodi hea lugu. Kõik ülejäänud lood olid lihtsalt väga head. :-)
Veidi segasid lugemist lühendid. Miks kuradi pärast on peasekretär vaja lühendada PS-iks ja tehismõistus TM-iks? Saan aru, et originaalis oli nii, sest ameeriklased on TLA-de ja FLA-dega harjunud ning haaravad neid lennult. Eestlasena aga tahaksin lühendite mõistatamise asemel terviksõnu lugeda.
Lõpetatusest-lõpetamatusest. Muidugi on klassikaline otsi kokku tõmbav lõpp, milles näiteks kõik omavahel abielluvad (vrdl. Henry Jamesi "Eurooplastega") puudu, aga on see ikka miinus...? Osa lõngu näib olevat meelega lahtiseks jäetud või lausa maha pudeneda lastud - toosama eelnimetet Lamia on näiteks kahtlaselt võimekas. Ma nüüd ei teagi, kas tasub järge lugeda või ei. Ühelt poolt oleks tore teada saada, mis edasi toimub, aga teiselt poolt, kui peaks minema niisuguseks kramplikuks kokkuvõtmiseks, mille käigus suurepäraselt mitmekesine maailm mingiks noolsirgeks vektoriks aheneb... See poleks tore.
Eelarvustajad on juba maininud ülimat konservatiivsust. Tõepoolest, kirjanduslik moos on kokku keedetud kõikvõimalikest üleküpsenud viljadest 19. sajandi alguse poeedini välja. Suurem osa zhanriulme tippteostest on siiski teedrajavad (sh. samamoodi erinevatest motiividest kirendav "Marsi kroonikad" või ülalmainitud "Asumi" diloogia ja LOTR), mitte sabassörkivad. "Hyperioniga" sarnastel meetoditel on läbi aegade loodud suur hulk pretensioonikat keskpärasust (mis ei käi muidugi kõnealuse romaani kohta). Õnneks jätkus teedrajavate teoste loomine ka pärast kaheksakümnendaid ja baroksete sekundaaride kirjutamine ei ole vähemalt teadusulmes valitsevaks suundumuseks kujunenud (Strossi, Landise jt. elutöö oli ju veel puha ees).
Üldiselt on aga Indrek ja Andri nii palju olulisi asju ära öelnud, et ega suurt rohkem midagi lisada pole.
