Sisu:
Inimkonna parimad esindajad (ülisalajase eriosakonna agendid) võitlevad ilgete tulnukparasiitide vastu. Kui kõik on läbi... siis on pääsemine ikkagi võimalik.

Viis palli annangi seetõttu, et mulle meeldib RAH-i oskus kirjutada võrratult täiuslik ja kompetentne romaan teemal, mille kohta võib öelda, et hullu koera unenägu. Igatahes ei pannud selle romaani annotatsioonid mind sugugi vaimustusest ohkima, aga kui kogemata läbi lugesin, siin tegin seda veel kord ja veel...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Avo Nappo

23.10.1997, kell 06:10

Kohustuslik kirjandus neile, kellele meeldisid "Friday" või "Assignment in Eternity". Ja äärmiselt soovitatav lugeda verejanulistel tulnukatel, kellel peax mõttes olema Maad rynnata. Juhul kui kellelgi noist maad ryndavatest monstrumitest siiber ees peaks olema, soovitan ikkagi. Independance Day võib kyll olla sarnasel teemal aga.. kaalukategooriad on mõnevõrra erinevad. Muuseas, ka selle raamatu järgi on film tehtud. Mitte eriti hea, nagu karta võiski.

Teksti loeti inglise keeles

Pronto

28.11.1997, kell 22:08

Üsnagi depressivne loo kokkuvõtteks võiks öelda, et tegemist on omamoodi meie kindoski jooksnud filmidega "Independence Day" ja "Men In Black". Tegelikult ma ei tahakse sellele raamatule siiski viite anda, pigem annaksin viis miinuse (just lõpu pärast). Siiski ei saa ma sellele raamatule ka nelja anda, kuna see teos oli praktiliselt lõpuni välja venitatud väga hea raamatuna. Heinleini asemel oleks ma ise "The Puppet Masteri" pisut teistmoodi lõpetanud (maagilise, pisut Wellsiliku ("Maailmade sõjast") pärit viiruse asemel oleksin ma kasutanud mingit kohanemisvõima, mistõttu lõpuks oleks inimesed hakanud neid parasiite kuidagi omaks tarbeks rakendama, aga kes teab. Huvitav oli selle raamatu juures see, et peategelane vahetas pärast parasiidiga ühinemist pooli (ning pärast jälle tagasi, kui parasiit otsad andis). Tulnukate ründestrateegia oli samuti väga lihtne ning loogiline - kasutada inimesi inimeste vastu. Inimese seisukohast peab mainima, et depressiivsus lasus just selles, et sa ei saa enam usaldada oma liigikaaslastki, rääkimata koertest ja kassidest, keda tulnukad pahatihti transpordivahenditena kasutasid. Lisaks kõigele oli meeldib tõdeda, et Heinlein ei olnud proovinud torgata sisse mingeid ülitegelasi, kõik osavõtjad olid tegelikult tavalised inimesed (okay, osa olid mingi luurevärgi agendid, kuid isegi nood ei näidanud üles mingei erilisi andeid). Heinlein võiks asusalt öeldes, muide, pruukida oluliselt vähem sõna "shucks", mis paistab olevat ka raamatu üks vängeimaid väljendeid. Kokkuvõtteks võiks öelda, et raamat oli pisut äraleierdatud teemaga, kuid sellele vaatamata ääretult nauditav, hästi kirjutatud ning loogiline. Kui keegi otsustab lugeda mõnda Heinleini raamatut, aga ei suuda otsustada millist esimeseks valida, siis see teos võiks üks esimene olla - see on piisavalt Heinleinilik, kuid samas mitte liiga kommertslik. Niisiis, viis miinus.

Teksti loeti inglise keeles

Zurgutt

6.07.1998, kell 22:39

Üli-salateenistuse agendi võitlus tulnukatest "nukujuhtidega", kes inimestele kuklale kinnituvad ja neid siis oma tahtele allutavad. Huvitav lugu. Kahju ainult, et lõpp nii järsku tuli, asja oleks andnud veel veidi edasi arendada. Nukujuhtide olemus jäigi saladuseks.. Were they truly intelligent?

Teksti loeti inglise keeles

Andri Riid

14.12.1998, kell 19:04

Johtuvalt ühest eelmisest arvustusest küsimus: milles seisneb heinleinilikkus? (Ma ei vaidle vastu, et tõlkeks on romaan piisavalt esinduslik ja üsna kobe valik). Avaldub see võrdlemisi lohakas stiilis tempokas ajaviitekirjanduses, kuhu alltekstina on sissekodeeritud teismelistele suunatud õpetlikud sõnumid? Jaa, erinevalt Asimovist (kes seda õnneks eriti palju ka ei ürita), tuleb Robertil vastassugupoolte suhete kujutamine (küll noorsookirjanduse tasemel) loomulikumalt välja, ka pole tema huumor nii abitu. Romaanis meeldisid ja jäid meelde ka seal tegutsenud isa-poja suhted. Mitte aga sõlmkonflikt - värdjalikud tulnukad ja maailma ähvardav oht. See kuidas seda läbi esimese isiku esitati ja kirjeldati, ei jätnud just eriti hirmuäratavat muljet. Ma ei väida küll, et kirjanikul oleks pidanud see ülimaks eesmärgiks seatud olema, tõsisema peategelase korral oleks kaduma läinud muud loo varjundid. Siiski - painava, paranoilise jne. loo jutustamisel on etaloniks jätkuvalt Philip K. Dick. Kõike seda ei kirjuta ma siin aga mitte sellepärast, et Heinleinile iga hinna eest sogast vett peale tõmmata. Ei! Käesolev romaan, mis tulenevalt isiklikust lugemusest mõjus kui kombinatsioon Simaki "Libainimestest" ja Heinleini enese "Suveuksest", täitis edukalt kaks õhtut, olles lisaks ka üle tüki aja üks eestikeelne ulmekas mu lugemislaual.Teose üllitanud kirjastus selle teo pärast kindlasti silmi maha lööma ei pea. Omaette näitaja on ka romaani saatev massiivne järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

28.12.1998, kell 01:12

Päris mõnus lugu ajaviiteks. Muidugi mitte see kõige parem, aga ikkagi huvitav. Samas üle nelja ka hindeks ei anna, kuna väike tüdimus on peal igasugustest parasiitidest (selleteemalistest on jutt muidugi üks etemaid). Ilmselt lähiajal uuesti lugeda ei viitsiks kah.

Teksti loeti eesti keeles

Alari Rajande

28.12.1998, kell 19:06

Kõike kohe ühe korraga järjest ei viitsinud läbi lugeda, vaid nii paari päevaste pausidega, aga end selleks sundima ka ei pidanud. Ei olnud halb ega hea, lihtsalt tuim. Lõpplahendus (viirus Veenuselt) tundus kuidagi otsitud. Njah, ei midagi erilist, seega keskmine st. kolm. Jüri Kallase järelsõna on tõesti võimas, paneks sellele eraldi viie :-)

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

8.01.1999, kell 14:59

Mõneti häda, et raamat, mis käsitleb tänaseks juba lootuseltult haigutamaajavat teemat - pahade tulnukate rünnakut maale - ilmus eesti keeles nüüd, kuigi kirjutamisajal oli teema värske. "4" on hea hinne - väärib lugemist. Plussid on eespool juba ära toodud, viriseks siis - Heinleinil ei ole raamatus tegelasi, on tema ideid väljendavad ... nukud. Muidu suurepärase loo puhul häirib vähemalt mind, kui tegelased ja nende suhted on nii jämeda joonega ja rohmakalt kokku traageldatud, et viiendal leheküljel tead, mis neist ja nende suhetest edasi saab.

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

19.01.1999, kell 15:00

Tunnistan ausalt, et enne raamatu ostmist olin (peamiselt siinsete arvustuste põhjal) selle suhtes mõneti kõhkleval seisukohal. Seda eelkõige ehk sõna `parasiidid` pärast. Mis neetud parasiidid? Inimesed paelussi vastu? Kuidagi väga ebaintrigeerivalt kõlas :-) Aga tegelikult oli raamat algusest peale kaasahaarav, esmapilgul kahtlasena paistvast ideest on Heinlein teinud ühe parimatest invasioonilugudest, mida ma lugenud olen. Sellegipoolest panen raamatule nelja (kuigi ta on tõesti hästi kirjutatud), esiteks juba eelkirjutajate poolt mainitud tulnukatele ärategemise skeemi standardsuse pärast, teiseks seetõttu, et mulle eriti ei meeldi inimsoo a priori igasugustest teistest tegelastest paremate ja ellujäämist rohkem väärivatena kujutamine lihtsalt sellepärast, et teised näevad koledad välja. Ega Heinlein selles osas tegelikult mingeid illusioone ei loogi, lõpus ütleb peategelane situatsiooni kohta: "Kavatseme neile nälkjatele selgeks teha, et nad on kõvasti eksinud, hakates sekeldama selle kosmosepiirkonna kõige vintskema, nurjatuma, ohtlikuma, järeleandmatuma ja võimekama eluvormiga." See lause võtab üsnagi kujukalt kokku ka kogu raamatu sisu.
Eespool on ka Jüri Kallase järelsõna kiidetud - ühinen nende kiitjatega, eriti Heinleini tutvustamise eest, norin ainult jällegi selle raamatut iseloomustava väljendi "võitlus ilgete tulnukparasiitidega" pärast, minu meelest mõjub see ulmekirjandust mitte nii väga hästi tundvatele inimestele kuidagi peletavalt ja võõrastamapanevalt. Aga muidu on hea raamat ja hea järelsõna.

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

3.02.1999, kell 18:00

Mitte mingi tippteos, kuid väga hea meelelahtus sellest hoolimata. Ei pannud raamatuut enne käest, kui läbi sai. Mul tekkis lugedes selline masohhistlik "mõnus vastikustunne", kui tahtmatult seda nälkjat enda turjal ette kujutasin... Pahad nälkjad oleksid võinud ainult inimeste vastu veidi hoolivamad olla, kui nad neid ilma söömata ja magamata muudkui ringi kihutada lasid. Nälkjatest jagusaamine oli muidugi sisuliselt juba Wellsi poolt leiutatud nipp, ju ei tulnud siis RAH-il momendil paremat ideed...

Teksti loeti eesti keeles

Arvi Nikkarev

1.03.1999, kell 21:28

Üsna mõnus on maakeeles lugeda Heinleini reporterlikus stiilis romaani, kus üksikasjad ja taustad on väga elavalt kirja pandud. Eellkirjutajad on olulise juba esile toonud, paar uitmõtet minu poolt. 1) Ulmeentsüklopeedia väidab, et "Nukkude isandais" on tulnukate rühmateadvuse ja totalitaarse kommunismi vahel avalik analoogia. Ise ma selle peale ei tulnud, aga raamatut uuesti lehitsedes pakkus nii mõnigi koht äratundmisrõõmu. 2) Nii enne "Nukkude isandaid" kui ka pärast on taolistest parasiitidest palju kirjutatud. Hiljutiloetutest meenuvad George R.R. Martini "A Song for Lya" (1974) ja Simmonsi "Hyperion" (Preestri jutustus, bikurad). Nii Martini kui ka Simmonsi teosed ei ole veel seepärast halvad, et enne on Heinlein sama nähtust käsitlenud. Samuti ei vähene Heinleini romaani väärtus varemilmunud teoste tõttu. Tekstid ja lähenemisviisid on originaalsed, olgugi et üldidee on küllaltki ärakasutatud. Meeldiv algus Heinleini avaldamisel. Hindeks 5.

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

1.03.1999, kell 22:27

kuits

4.03.1999, kell 23:35

Raamatu sisu tuleb kuidagi tuttav ette. Kas mitte "Kus on rändurite kodu" moodi, viimase idee inimeste "varastamisest" (kui nii võib väljendada ) oli palju originaalsem. Tegelikult tahtsin praegu 4-ja panna aga järgi vaadates selgus, et "Rändurid" oli juba nelja saanud ja neli ka "Nukkudele" olks esimese suhtes ebaõiglane- nii et jääb 3.

Teksti loeti eesti keeles

Maniakkide Tänav

24.03.1999, kell 12:12

Mulle raamat just erilist muljet ei jatnud. tundus teine kuidagi liiga lihtne, vahest osalt seeparast, et superagendid kes seal ringi sekeldasid olid oma inteligentsilt madalamad kui muidu inimesed tavaliselt on. Mingit varasemat kogemust selles ametis ei paistnud neil kyll olevat. See segaski koige rohkem. Tegelased oleks voinud olla tavalised inimesed, siis oleks nagu rohkem usutavam olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Wägev Wähk

14.06.1999, kell 04:27

Kuigi Heinleini Simmonsiga eriti võrrelda ei saa, meenus huvitaval kombel ka mulle kohe “Hyperion” (vt. Arvi Nikkarev)ja seda juba siis, kui “Isandate” kaanekujundust silmasin. Et kas jälle miski bikuravärk…?Ei olnud bikurad, hoopis miskid molluskid. Loetav raamat oli, kuigi mulle ulmes eriti ei istu hoogne möll ning kesiste vaimsete võimetega süüdimatud superagendid. Kui mul tugitoolis lösutades (mida küll harva ette tuleb) adrenaliinipuudus tekib, loen pigem Ludlum`it või teisi selliseid mehi.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

16.08.1999, kell 14:00

Väga raske kuidagi hinnata. Ühest küljest olen rõõmus, et Heinleini romaan nüüd eesti keeles olemas on, aeg selleks oli juba ammu küps. Pole ka valikule suurt ette heita, täitsa sobiv tekst vanameistri loominguga tutvumise alustamiseks. Samas on raamatu temaatika liiga oma ajas kinni, tegeleb iidvana kosmilise invasiooni teemaga, mis mulle tundub a priori igav.

Raamat on hästi ja hoogsalt kirjutatud, tekst on tugev ja kannab, dialoogid nauditavad, jutt ei veni, kõik on täpses mõõdus, kaalus ja pikkuses. Tehnilise poole pealt meistritöö. Sisu ja temaatika aga mind jälle eriti ei köitnud ja mingit paranoilist hirmutunnet ei tekkinud. Madalama valuläviga inimestele võis raamata aga küllaltki jälk olla. Sõnaga, üks hea seiklusjutt, kuhu tulevikumaailma pahemat poolt osavalt vahele pikitud; ilma filosofeerimiseta madin pisut nukra armastuslooga. Loetav ja hea raamat.

Kuigi sisu poolest ka liialt etteaimatav. Oli ju selge, et lõpuks targad luurajad leiavad miski bioloogilise mooduse parasiitidega toimetulekuks.

Aga iriseks pisut tõlke üle. Vaadake, kui lugesin, siis oli kogu aeg tunne, et loen tõlget! Oli tunda, et tekst on tõlgitud. Näituseks, peale “Nukkude isandaid” lugesin kohe “Amberit” ja siis ei tekkinud seda tõlkelugemise aimdust kusagil. Kas klassivahe? Raamatu algul on mõnede USA eriteenistuste nimed valesti tõlgitud. Ma põhimõtteliselt ei kannata, kui eestikeelses tekstis esinevad sõnad ‘beibe’ ja ‘printima’ (aga see on maitseasi). Viimase verbi puhul polnud tegu isegi arvutiasjandusega, kus see veel läbi võiks minna. Ühel leheküljel esineb pärisnimi ‘Yucatan’; järgmisel juba ‘Yukatan’. Sõna ‘nõndaks’ on raamatus poolitatud ‘nõ-ndaks’. Oli ka üks trükiviga ja üsna mitu tõlkekonarust veel. Positiivseks tuleb lugeda asjalikku uurimust-järelsõna toimetajalt ning soovi kaanepildi kallal tööd teha (loe: avaldada ULMEraamatut), mitte kunstniku kunstilist nägemust raamatu sügavamast sisumõttest.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Trolla

27.09.1999, kell 19:04

Dragofor

26.10.1999, kell 22:24

Mida selle teose kohta öelda lisaks sellele, mida juba arvatud on? Midagi uut öelda kahjuks ei oska. Viite ei teeni ta ära selle kurikuulsa lõpu pärast. Minu meelest oleks andnud seda rohkem viimistleda ning põnevamaks ja ühtaegu ka intrigeerivamaks teha. Muidu oli tegu romaaniga, milles kõik oli ilusasti paika pandud. Polnud erilisi komistusi (need vähesed, mille ma avastasin, olid tingitud pigem tõlkest, kui kirjanikust)ning pinge püsis korralikul tasemel. Lootkem vaid, et mõni Heinleini kirjeldatuga sarnane rass meie maailmaga kokku ei juhtu...

Teksti loeti eesti keeles

Tarmo Õuemaa

28.10.1999, kell 21:48

Minu esimene kokkupuude Heinleiniga, kui need Algernoni jutud kõrvale jätta. Olen pettunud! Kuna teema tundus jabur ja tüdimuseni loetud/nähtud, ei viitsinud teost umbes pool aastat kätte võtta. Nüüd, kus asi läbi loetud, tunnistan, et kartsin vale asja. Heinlein on kehavarastest tulnukate teema väga huvitavalt, lausa eeskujulikult lahti kedranud, aga tegelased, dialoog, üldse kogu tekst — ilge jama. Minu sümpaatia kaldub iga kell limukate poole, kelle võimu all inimkond kindlasti paremates kätes on, kui nende kolme salateenistuse jobuga mestis olles. Kokkuvõtteks, kui peategelaste küündimatu möla ära kannatada, on põnev lugemine.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

13.12.1999, kell 19:12

Mis seal`s ikka, minu arust kõva raamat. Idee ju hästi kirja pandud...

Teksti loeti eesti keeles

Kalevipoeg

28.12.1999, kell 22:59

Mis teha, mis teha, "Rändurid" tulid seda lugedes kohe meelde. Ja "Rändurid" oli selles vallas kõvem sõna, nagu ka libainimesedki. Seega oli juba esimest korda sirvides teadmine, et väga hea see nüüd küll ei ole. Eesti keeles põhjalikumalt lugedes nautisin raamatu huumorit küll, aga mitte lugu ennast. Nii kukkuski tulnukatest parasiitide invasioon kolme peale, sest tee mis sa teed, aga teema ON juba paremini ekspluateeritet-läbi kirjutet.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Siim Espenberg

19.02.2000, kell 10:03

Pole rohkem midagi juurde lisada. Mulle meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Valentin Abramov

27.02.2000, kell 21:24

Siin on juba küll arvustusi ja sisust on piisavalt juttu olnud. Seega siin vaid minupoolne hinnang. Tippteos see küll pole, aga veab "viie" välja küll.

Teksti loeti vene keeles

Enn Hunt

23.05.2000, kell 13:29

tempokas ja huvitav lugu. igal juhul parem kui film, sest annab enam tausta, seoseid jne. ideaalsest jäi küll mingi kriipsuke puudu - ei tea isegi mis! võitlus pahade tulnukatega käis nagu liiga lihtsalt? või oli raamat lihtsalt liiga lühike? igatahes - hea raamat! soovitan igaühel ise uurida!

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

9.10.2000, kell 15:13

Kogu lugemise aja jooksul oli mul peal tunne, nagu loeksin ma mõnd vanamoodsa (mustvalge) ulmefilmi käsikirja; romaani kirjutamisaeg annab sellele ilmselt seletuse. Niisiis -- tegevus toimus, kangelane leidis läbi ühtede raskuste iseennast ja läbi teiste raskuste endale tibi, ning lõppki oli positiivne, ent see kõik jättis üpris külmaks.

Katastroof(i)romaane on kirjutatud mägede kaupa. Heinleini variatsioon sel teemal minu jaoks millegi erilisega silma ei paistnud. Ootasin pingelisemaid situatsioone ja/või rohkem õõva ja/või selgepiirilisemat madinat, "Nukkude isandad" oli aga ulmeliste elementidega segatud "Kuidas karastus teras" + "Ogalinnud" -- oh, muidugi ma liialdan, kuid siiski...

Kindlasti ei saa ma ütelda, et tegu lausa halva raamatuga on, seda kindlasti mitte. Lihtsalt seniste loetud Heinleinide kõrval (Waldo/Magic/Horizon) jäi ta kahvatuks. Ma ootan, kuni saan rohkem võrdlusmaterjali, siis muudan võib-olla ka hinnet. Praegu 3+.

Teksti loeti eesti keeles

mcpat ( naine )

7.12.2000, kell 06:41

Ei suutnud lõpunigi lugeda, aga ma ei saa siis kah midagi paha öelda, igaljuhul tüdinesin poolepealt ära, ehk oli miskit paremat käepärast, aga kindlasti plaanin selle hullunud teose läbilugeda tulevikkus. See oli ka minu esimene kokkupuude selle kirjanikuga nii et ei oska arvustada tema teisi teoseid, loodan et need on paremad ja teises stiilis, aga noh...

Teksti loeti eesti keeles

Taavi Kalju aka Ghilderich

2.01.2001, kell 21:03

Orcus K.

18.04.2001, kell 15:01

Odava krimka stiilis kirjutatud raamat. Et tegemist oli tulnukate ja vastikute nälkjatega, ei muutnud raamatut sugugi väärtuslikumaks. Natuke cool ja ennast täis minategelane meenutas kõiki teisi pühapäevaraamatutest tuntuid karaktereid nagu Archie Goodwin, Al Wheeler, Danny Boyd, Nelson Ryan jne. Ootasin magusat lugemiselamust ja kordumatut feeling ´ut, kuid selle asemel jooksis silme-eest läbi nigelavõitu sündmusteseerija.

Kindlasti mõnele vähemnõudlikule läheb peale küll, kuid vaevalt raamat lugejas erilisi diskusioone esile kutsub ja analüüsima ärgitab. Ulmekas nagu ulmekas ikka.

Teksti loeti eesti keeles

Valge Vares

19.04.2001, kell 16:26

Koid on kahjuks selle raamatu sisu esmatrükist möödunud poolsajandi jooksul kõvasti närinud...

Teksti loeti eesti keeles

Toomas Aas

23.04.2001, kell 23:29

Paraku ei küüni see Heinleini teos minu meelest kõrgemale keskpärase ajaviiteromaani tasemest. Omal ajal vast küündis küll ja kui oleksin seda 10-15 aastat tagasi lugenud, siis oleksin kindlasti ka ise sillas olnud. Praegu aga sobiks selle raamatu impressumisse minu meelest Nõukogude ajast tuntud fraas "keskmisele koolieale".

Aga eks keskpärast ajaviitekirjandust ole ka vaja, ega kõik teosed saagi mingid tipud olla. Olgu siis hinnegi keskmine.

Teksti loeti eesti keeles

Kätlin Traks

30.11.2001, kell 17:08

Keskpärane. Meeldis tegelaste omavaheliste suhete kujutamine. Ning jälle ei unusta Heinlein kasse sisse toomast.

Teksti loeti eesti keeles

Kairit

4.12.2001, kell 16:42

Tõsine ja kaasakiskuv idee oli rüütatud igavasse, labasesse ja halli keskkonda.
Lisaks kõigele muule oli meespeategelane-supermänn tõeline jobu. No kohe mitte ei saanud aru, mida temas vaene naispeategelane küll leidis. Samas, just naiskangelase kuju oli huvitav ning tema elusaatus oleks võinud olla lugejale rohkem avatud.
Kohati tekkis tunne, et inimkond (superagentide maailmapäästmisaktsiooni teel muidugi) pingutas ilmaasjata... oma hoolimatuses oleksid tulnukad isegi vabalt võinud kärvata varem või hiljem... Oleks siis vähemalt kõhus keerama hakanud, aga ei... :(

Teksti loeti eesti keeles

Sander Vahter

3.01.2002, kell 07:14

Jaanus Arumaa

17.01.2002, kell 18:37

Liisa Vesik

18.01.2002, kell 00:20

Esimene Heineleini raamat, mida lugesin, ja kui oleks nii halva raamatu autorina meelde jäänud, ei oleks iial enam kätte võtnud.

Ja ma ei lugenud lõpuni. No kuulge. On midagi kahtlast. Ja on meessoost superagent. Ja siis on naissoost KUUM superagent. Mida te edasiseest süzheest ja lõpust ette kujutada ei suuda?

Teksti loeti eesti keeles

Silver Sära

17.06.2002, kell 19:32

Eks see vähe kommertsimaiguline lugu ole, aga muidu pole viga. Arvatavasti sobiks "Puppet Mastersit" pidada tüüpiliseks ulmeromaaniks: tulevik, tulnukad, hea ja kurja võitlus. Peategelase ja beib-agendi liini lugedes tuli kohe pähe Tiit Tarlap - väga sarnased mõtteviisid Heinleiniga. Inimkonna saatus jätab mind selliste tekstide puhul miskipärast külmaks, ei suuda kaasa elada; seikluslik moment jääb rohkem domineerima. Tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

21.06.2002, kell 03:33

Lugesin seda jupp aega tagasi ja ei mäleta temast enam suurt midagi. Mälupildid on filmiga segamini läinud. Ilmselt oli liiga ilmetu.

Teksti loeti eesti keeles

Alo Jõekalda

11.07.2002, kell 17:40

Lauri Heinsalu

20.12.2003, kell 17:10

Enne kui ma seda raamatud lugesin nägin ma selle raamatu põhjal tehtud sama nimelist filmi. Film meeldis mulle kohe väga ja otsustasin, et loen millalgi ka raamatu läbi. Aga kahjuks unustasin! Mõni aeg hiljem olin raamatukogus jaa uurisin, et mis ulemkat seekord laenutada. Heinleini Nukkude Isandad jäi pihku ja tuli ka meelde millest see oli. Laenutasin ja lugesin läbi. Oli mitu korda parem kui film.

Raamatu idee kohe tõmbas lugema. Kirjutatud oli hästi ja õnneks ei jäänud tegelane kusagil passima ja universumi üle järele mõtlmema nagu suuremas osas selle sarnastes raamatutes! Tasemel lugu.

Teksti loeti eesti keeles

Agnes Tammik

2.03.2004, kell 18:23

Üks minu jubedamaid ulme-elamusi. Väheseid läbiloetud raamatuid, mille panen käest mõttega - seda ma küll enam kunagi uuesti ei loe!

Teksti loeti eesti keeles

Ivar Mällas

25.05.2004, kell 21:10

Lugesin enne "Tähesõdalasi" ja see ei meeldinud. Seetõttu suhtusin Heinleini lugemisse kõhklevalt. Aga siiski proovisin ja ei pidanud kahetsema. Tegemist on väga haarava looga. Ei saanud lugema hakatagi, kui juba oli läbi.Olin varem sarnaseid filme näinud ja ka mõelnud, mis tunne võib olla inimesel, kes pole veel nakatunud. Seda raamatut lugedes tuli see tunne meelde ja muutis lugemise veel nauditavaks.

Teksti loeti eesti keeles