Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Vjatšeslav Palman ·

Krater Eršota

(romaan aastast 1958)

ajakirjapublikatsioon: «Vokrug sveta» 1957; nr. 6 - nr. 10
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Eršoti kraater»
Tallinn, ERK, 1960 (Seiklusjutte maalt ja merelt)

Hinne
Hindajaid
0
1
6
9
2
Keskmine hinne
2.333
Arvustused (18)
Jüri Kallas

Ajuti ma ikka imestan kui kiirelt mõni raamat eesti keelde on tõlgitud.

Ka selle esikromaani puhul on säherdune imestus kohane. See on ju kõike muud kui särav debüüt! Sisu on keerutatult lihtne: st. palju rahmeldamist, aga tegelikult ei toimu midagi.

Mäletan, et olid mingid geoloogid, mingi poisijõmpsikas, mingid retsid ja revolutsionäär, kes elas mingis vulkaani (pea kustunud) lõõris koos mammutitega. Ta vist ei teadnud, et oktoobrirevolutsioon on võitnud ning redutas ikka veel tsaarivõimu eest! Õilsaid loomi kasutas ta muidugist tavapäraste künnihärgade asemel.

Loomulikult lõppeb raamat heroilis-optimistlikul noodil. Aga miks see Obrutshovi «Sannikovi maa» jäljendus mult siiski kolme saab. Tõtt öelda, ainult seetõttu, et oli ladus lugeda. Kuigi teist korda seda raamatut lugeda ma ei kavatse ning seetõttu on see sisututvustus ka sedavõrd pinnapelane: rohkem pole lihtsalt meelde jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Nojah, sisuliselt on Jyri Kallas jälle kõik juba ära rääkinud. Tegemist on punapolitiseeritud versiooniga "Sannikovi Maast". Kunagi, kui teda lapsepõlves loetud sai, siis kõige hullem ta ei tundunudki. Paar kuud tagasi seisin tarvitatud raamatute leti taga ja mõtlesin kas kulutada kolmkymmend krooni selle raamatu peale või mitte. Otsustasin, et asi ei ole seda väärt. Ega ei ole tõesti.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Romaan on ladus, kuid ebaoriginaalne. Autor vist ei aimanudki, et ulmes peaks olema ka uusi ideid, peaks olema midagi üllatavat. Hindeks 2.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ega ta jah kullafondi ei kuulu .... Peale kõige eellausutu: ei ole tõenäoline et geoloogiliste ajastutega mõõdetavas Ershoti ajaloos satub kaks sündmust, eelajalooliste liikide viimaste esindajate eluaeg ja juhusliku inimese sattumine kohale niivõrd kokku. Peale muude halbade omaduste paistab autoril ka loogilist mõtlemist nappivat. Ja "mägederomantika" jms on kasvõi "Pantrikuru vangides" palju etem.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

See meeldis mulle "Plutooniast" ja "Sannikovist" rohkem. Siin oli enam saladuslikku atmosfääri ja millegi veidra ja põneva hõngust...Ja see tüüp, kes "õilsate" loomadega maad kündis, oli ju pagana hea leiutis.

Nii, et hinne on "neli" kahe plussiga, "viieks" jääb väheks. Olen seda kaks korda lugenud ja üheks vihmaseks suveõhtuks sobiks ta päris hästi jälle kätte võtta. Lapsepõlveromantika...
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Aaarrgghhh!

Jälle üks katastroof seiklusjuttude sarjast. Tekib küsimus, miks ulme selles sarjas nii nõrgalt esindatud oli--üks kommunistlik unenägu teise otsa. Ärge ostke seda raamatut ning ärge lugege seda raamatut ning kui olete lugenud, siis unustage ära. Sama kehtib ka nt Polaarmaa ja Sõnnikovi unistuse kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Mis teoses köitis, oli see, et autor suutis teatava salapära täis õhkkonna kuni viimase kolmandikuni säilitada. Edasi kadus sealt kõik ja kolksuga.

Kraater kui selline oli ju kena, isegi see koobas ja Pöörane jõgi ei olnud nigelad. See, et kraatrisse rajati aga autotee, oli niivõrd sürrealistlik, et pani oigama. Ka ei meeldinud mulle sugugi gaas - ta oli nii tehislik, nagu oleks tema kraatrissepääsu juhtinud mingi salapärane tehisintellekt, kel kohuseks hoolitseda, et inimene ikka kohe kuidagi millegi esiajaloolisega kokku ei saaks.

Ja muidugi oli kraater ka liig pisike, et sellist elustikku hoida - pigem usuksin dinosauruste säilimist kaljurahnul, nagu seda kirjeldas Doyle! Geenitriiv, populatsiooni liigne väiksus... See kõ oli ju vaistlikultki tunnetatav. Obrutshevi lugemist nautisin igatahes rohkem. Inimese osa looduse hävingus oli muidugi kurb ja armas - ehk oli see esimene pilguheit globaalsetele ökoloogiaprobleemidele.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Hoogne lugu mida peaks (kui üldse peaks) lugema kuskil varases nolgieas koos kõigi nende Jules Vernõi lugudega. Millest võrdlus Vernega??? Vast sellepärast, et autor jõudis mitu korda vahele torgata et "nagu "Saladuslikus saares"" või miskit muud sellesarnast. Kohustuslikud targad tegelased ja vahva päkapikk (noormees Petja??) olid igatahes omal kohal. Üldiselt lahe lugemine, mis lõpuosas kahjuks õitsvate aedade ja muu sihkse tüüpilise stufi seguks muutub... Võib lugeda, aga mitte mitu korda.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Ei meeldinud lapsena, ei meeldi nüüd. Täiesti usutamatu, nagu ka eespool mainitud. Ja siis muidugi kõik need tavapärased viletsa punase kirjanduse atribuudid. Vältige, kui saate.
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Olen samal seisukohal Kalevipoja ja Kristjan Sandriga.

Võtaks paar tuhat aastat tagasi. Siis pidi ju kraatris olema elujõuline asurkond a) mammuteid, b) karvaseid ninasarvikuid, c) hiidkarusid, d) hiidpõtru, e) hunte, f) rebaseid, g) kitsi... Vaadake koopa pindala! Sellest jääks väheks isegi ühele hundiperele! Ja kust selle nimestiku röövloomad toitu saavad, mammuteid ja ninasarvikuid nad ju ometi ei murra!

Võib siiski rõõmustada, et autor on suhteliselt vähe kirjutanud, ainult 4 teost BAASis. Ladus oli lugeda ka, sellepärast 2.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles
Pärtel Riit

Tõeline ulme! Täiuslik (peaaegu täiuslik kui bandiidid välja arvata) kommunistlik ühiskond 1940-ndate lõpus - 1950ndate alguses. Tol ajal nimetati sellist ulmet küll miskipärast sotsrealismiks (kuigi sellel polnud realismiga ja reaalsusega miskit kokkupuudet).Kirjanik kirjutab küll ladusalt, igav ei hakka, aga kogu see süžee on nii uskumatult jabur punapropaganda, et aeg-ajalt tuli tahtmine raamat nurka visata.
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Teate, "220 päeva tähelaevas" on palju-palju parem. Ning "Plutoonia" või "Sannikovi maa" selle teosega võrdluseks toomine oleks kohatu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Ingvar Savasson
09.07.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Ingvar Savasson

Eelmise osa ostsin kena kaane pärast ise. Selle siin naine kinkis. Pole siiani raatsinud talle öelda, et kehv raamat on. Autor on siin juba vanem,a ga välja see kuskilt ei paista, kõik on kehvem kui Eragonis. Kui tollele väänasin mööndustega kolme siis see siin üle kahe ei saa ja trendi jälgides mõtlen, et parem on järgmisi osasid ehk üldse mitte lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Raamat nägi poes ilus välja. Kohe väga ilus. Selline jõhkralt kaunis köide. Oli vaba raha. Seega ei mõelnud kaks korda, vaid ostsin asja ära. Siis lugesin kaane seest, et autor on mingi imik. Mõtlesin, et hea küll, äkki on imelaps ja noorusest hoolimata hea kirjanik. Siis lugesin, et põnni vanemad on kirjastajad ja hakkasin juba aimama kuidas seekordne ameerika edulugu teoks sai. Siiski sai raamat läbi loetud. Isegi kaks korda. Noh otseselt halb ei ole,a ga he akah ei ole. On mõned helged hetked, aga nii palju sündmustikku on igalt poolt mujalt maha kraabitud, et halb hakkab. Oleks siis veel hästi kraabitud poleks hullu ju. Väikesed ideede arendused ja kraapimised ma annan andeks kui tulemus muidu hea,s est originaalitseda pole enam lihtne ja parem heas kuues vana kui vägisi punnitud originaalsus. Paraku ei ole heas kuues ( kui raamatu kaan välja arvata). Pigem täitsa kaltsakas on. Tekst lonkab ja sündmustik on lapsusi täis, mis lõpuks häriima hakkavad. Noh nooruse pärast venitame kolme välja.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Parem kui eelmised osad,a ga lõpp läks nii rämedaks Tolkieni plagiaadiks, et anna olla. Hea et veel Gurgi või mõni muu väike junn üksinda Annuvini retke ette ei võtnud.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Kaootiline sündmustik ja tegelaste käitumises igasuguse kaine mõistus eja loogika puudmine tirivad hinnet alla. Kohati lasteka kohta liiga dramaatiline.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Hästi loetav raamat, milles esinevad lapsused paraku iga lugemisega üha rohkem esile tulevad, kui esimese hooga oleks pannud 5 sisi nüüd kärbime 4 peale
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Originaalsust ja originaalsust :) No mida kuradit te vingute - kui palju on tänapäeval üldse võimalik midagi päris originaalset kirja panna. Kliseesid on aga raamat on hästi kirjutatud ja haarav. Mulle Rothfussi stiil meeldib ainult varrakul võtaks raamatu poolitamise eest naha maha.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Võtsin raamatu kätte suure skepsisega, et järjekordne ajalooteemaline soperdis Eesti kirjaniku sulest. Hakkasin lugema, alguses häiris natuke arhailiste sõnade ülekasutus,kuid sisuliselt see ei seganud. Pisut häiris ka peategelase maniakaalne neimahimu, aga eks see ole ajastutruu. Peagi haaras sündmustik juba täiega endasse, ei tahtnud enam raamatut käest pannagi :). Arhailised sõnakesed said südamelähedaseks lugemise käigus ja ka peategelease neimale hakaksin kaasa elama, kuigi tema poolt vihatud Wulfgar ei ole üldse nii negatiivne kuju tegelikult ja temast on täitsa kahju kuidagi. Ülesehituselt meenutab raamat natuke ühe Rootsi autori (nimi ei ole meeles) teost Orm punane. Samas märksa süngemas ja fatalistlikumas võtmes. Vürtsi lisasid köitele ka autori enda joonistused. Üldiselt parim eestlas ekirjutatud asi, mida see aasta käes olen hoidnud. Ootan huviga järge.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Raamatu tegevuspaik ona samas maailmas, kui samasse Magicu sarja kuuluvas W.R.Forstcheni raamatus " Arena". Peategelasteks on Puuraidur Gull ja tema õde Greensleeves. Need kaks rändavad mööda maad ringi ja nende ümber hakkab kogunema armee erinevatest tegelastest, keda maagid on oma pidevate võitluste käigus nende kodudest oma teenistusse nõidunud. Nüüd on nad armeeks koondunud,eesmärgiga oma kodusid leida. Kuna nad komistavad ühe küllaltki võimsa artefakti otsa, sattuvad nad konflikti ühe võimsa maagiga. Loosse segatakse ka "Arena" peategelase Garthi naine Rakel, kes röövitakse ja saadetakse Gulli armeesse sisse imbuma. Ta õpetab Selle kamba nii hästi kui võimalik välja ja tema abiga õnnestub neil võlurist jagu saada. Muidugi ilmub kriitilisel hetkel kohale ka Garth, kes on oma mõtisklustest välja tulnud ja tegutsema hakkanud. Lõppeks andis ta Greensleeve`ile oma spellikomponentide koti ja läheb naisega koju. Gulli armee jääb enamuses kokku ja jätkab ristisõda võlurite vastu. Selline üle keskmise lugu , hästi loetav ja mõnus ajviide, kuid mitte midagi maailmu liigutavat.
Teksti loeti inglise keeles
Ingvar Savasson

Minu arvates äärmiselt mõnus raamat - neelasin seda põnevat ükki küllaltki kiiresti. Asjale lisab eriti vürtsi karismaatiline ja huvitav peategelane, koos oma hästi kujutatud kaaslastega. Sündmustik on äärmiselt huvitav. Muidugi on suuresti actionile rõhutud - palju kaklusi , nõidumist ja maagide võitlusi. Lõpuks tulevad mängu isegi Planeswalkerid. Toere lugu, paneks 5
Teksti loeti inglise keeles
Ingvar Savasson

selline küllaltki söödav kerge ajaviide, tempokas ja küllaltki normaalse sisuga. Sündmuste areng on tõesti metsikult kire ja kogu lugu toimub lühikese aja jooksul. Negatiivne võlur nimega Master Wood on läbi aegade liikunud ja hõivab hea võluri Honan Fu saare .Vangistab Honan Fu ja hiljem Prints Marki , võttes omale ka tolle maagilise mõõga . Printsi sõbrad Ben Ja Zoltany asuvad koos printsi kunagise vaenlase leedi Yambuga Päästeretkele. Asjasse segatakse ka mingi kohalik külapoiss, kellel on ka maagiline mõõk ja Iidne hiiglasest Beast Lord Draffut, kes ei tohi tappa ühtegi inimest. Sündmustesse sekkub korraks ka printsi isa - Imperaator, kes kõrvaldab osa Woodi sõjaväest. Samuti on asjasse segatud Honan Fu haige tütar leedi Ninazu, kes on peast segi peale oma venna surma paari aasta eest. Prints ja võlur päästetakse, misjärel läheb lahti kindluse tagasivallutamine. Lahingu käigus Draffut tapab kogemata ühe Woodi sõduri, saab sellest šoki ja lahkub keset lahingut. Wood tapab külapoiss Arnfinni ja põgeneb koos printsi mõõgaga , leedi Ninazu kukkub tornist alla ja sureb, kindlus muidugi vallutatakse tagasi ja prints võtab Arnfinni mõõga oma kätte. Enamik rahvast lahkub kodu suunas, ainult leedi Yambu ja Zoltany lahkuvad suunas , kuhu ilmselt läks ka Wood.Kokkuvõttes paneks kah nelja - pole halb , kuid ka mitte midagi erilist .
Teksti loeti inglise keeles
Ingvar Savasson

Kaifisn tervet raamatut täiega, esimene jutt lõi äärmiselt huvitava õhkkonna ja pakkus põnevat,kuigi pisut liiga etteaimatavat kriminaalse sisuga lugu. Mõrvar oli suhteliselt kergesti aimatav minu meelest."vend Rus" oli oma kloostrimiljööga väga huvitav lugemine. Lõbyus oli jälgida ,kuidas see paharett tasapisi tublisid munki patuteele meelitas.Olles ise pisut usuteadust õppinud, oli see minu jaoks äärmiselt magus pala. Kolmas lugu templirüütlitest oli mulle kui ordu ajaloost huvitunud inimesele väga meeldiv lugemismaterjal.Tore oli lugeda varianti , kus ordut ei tabanudki häving, vaid pigem nad saavutasid triumfi. Ja tõsise jalgpallifännina pean ma antud jutu lõppu just eriti heaks ja lõbusaks. Viis kogu sellele mõnusale kupatusele igaljuhul!
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Äärmiselt meeldiv kogumik. Mulle on ikka meeldinud Hargla jutud ( vähemalt enamus neist)ja Pan Grpowski omad on nendest ühed minu lemmikumad. Mulle on see väike vürtspoodniku välimusega Poola eksortsist väga sümpaatne. Samas ei saa jätta mainimata, et ta meenutab väga Agatha Christie Hercule Poirot`d, kes oli kah sarnane väike hakkaja mehike ,kes õigeid lahendusi varrukast välja libistas. Kuid see pole minu silmis miinus, vaid pigem pluss. Selles kogumikus olevad üheksa lugu heidavad pisut valgust nii Grpowski tegevusele tema karjääri alguses kui ka selle lõpus. Loodetavasti ilmub Hargla sulest pan Grpowski lugusid tulevikus veelgi. Viis ja plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Oli küllaltki loetav jutt minu meelest, kuid kindlasti mitte võrreldav Doyle`i Kadunud Maailmaga . Suurem tegevuspind küll, kuid pisut absurdsem. Samas omab mõnusat mitmekülgsust. Peaks millalgi jälle raamatukogust võtma ja huvi pärast üle lugema. Meeldis igastahes tunduvalt rohkem kui Sannikovi maa.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Kuni kamp saarel veel ringi lasi oli talutav , kuid mulle lihtsalt ei meeldi raamatud , kus luuakse mingi loomarohke tegevuspaik , mis lõpuks hävib. Loomasõbrana ei kannata ma sellist asja lugeda lihtsalt.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Avastasin paar aastat tagasi kodusest raamaturiiulist selle teose ja lugesin ka huvi pärast läbi. Meenutab tõesti väga Sannikovi maad . Sama põhimõte - minnakse kuhugi külma kohta põhjas ja leitakse sealt soe paik , kus elavad eelajaloolised loomad.Küllatlki mannetu raamat minu meelest ja üle kahe eritit ei vääri.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Huvitav lugu minu meelest, kus autor kirjeldab Atlantise veealust ühiskonda. Ei ole võiblla tõesti nii köitev kui Kadunud Maailm , kuid on ka pisut teist tüüpi - ei ole ilmselt niivõrd seiklusrohkena mõeldudki.Pigem just ülevaate andmisena atlantise inimeste elust mere põhjas.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Äärmiselt hea raamat. Doyle näitab head taset. Antud raamat oli lapsepõlvs üks mu suuri lemmikuid ja meeldib praegugi. Autor on loonud mõnusa tegelaste komplekti, kes koos annavad loole jumet.Eriti hea kontrasti annavad keevaline Challenger ja külmavereline Lord Roxton. Kogu seiklus on kirjeldatud huvitavalt ja põnevust on hästi üleval hoitud. Köitev seiklusjutt, mis väärib kindlasti lugemist.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Mõnus ajaviitejutt , kuid kindlasti kuulub Verne`i teoste hulka paremaid raamatuid. Positiivsena võib esile tõsta raamatu peategelase Phileas Foggi külma ja masinliku kuju ja naljaka Fixi. Samas meenutavad nad kohati väga verne`i teisi tegelasi. Neli miinus oleks kohane , seega neli .
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Verne`i klassika minu arvates. Olen peale esimest lugemist korduvalt lugenud. Mõnusaks teevad raamatu seal sisalduvad lõbusad seigad ja koomiline paar Kanada vaalapüüdja Ned Land ja Prof. Arronax teener Conseil näol.Seiklus algab humoorika kirjeldusega selle trio sattumisest Kapten Nemo laevale "Saladusliku hiidnarvali" jälitamise käigus ja Verne`i jaoks tüüpiline humoorikas stiil on läbiv kogu raamatus, olles läbi põimitud talle omase hea kirjeldamisstiiliga ( vaimustavad pildid merealusest maailmast ) ja Verne`ile tüüpiliste traagiliste käikudega ( Kapten Nemo elu ,tema meeskonnakaaslase hukkumine kokkupõrkes sõjalaevaga ja teise madruse surm hiidkalmaari kombitsa läbi ) Nemo eriline traagika ilmneb kirjelduses Nautiluse meeskonna veealusest kalmistust.Siin tekkib arusaam , et tema idee on hukule määratud ja lõpuks peab laev saama kusagil merepõhjas hauaks oma viimasele meeskonnaliikmele. hoolimata kõigist imedest saadab professorit ja tema kaaslasi pidev soov "maailma tagasi pääseda" ja see õnnestub neil meeleheitliku põgenemisega Maelströmi hoovuses. Raamatu lõppu jäetakse kummitma küsimus, mis sai vastuse "Saladuslikus Saares "- Kas Kapten Nemo ja tema laev pääsesid metsikust hoovusest või pidi isegi see tehnikaime looduse jõule alla vanduma . Ei saa vana lemmikut hinnata teisiti kui viiega .
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Verne`ile kohaselt hea seiklutt. Hakkab algusest peale kaasa kiskuma. Loodud on mõnus salapära laeva ja selle kapteni ümber. Äärmiselt lõbusad on seigad koera -Duki ja meeskonna vahelisest läbisaamisest. Samas on kapteni isik aimatav. Haaravalt on kirjeldatud ka kapteni pingutusi tema tungimisel põhjapooluse suunas. Raamatu lõpuosa kaldub traagiliseks,kapten Hatterase hullumeelsus mõjub kuidagi nukralt -irooniliselt tema suure saavutuse tähistamise taustal.Kokkuvõtteks paneks nelja , kunas pole minu meelest Verne`i parimate tööde hulgas .
Teksti loeti eesti keeles